Nonii, tänaseks on meie armas väike Juulike koos meiega läbi sõitnud kuskil 7000 kilomeetrit, praktiliselt terve Euroopa, põhjast lõunasse ning idast läände. Šeikinud sellistes riikides nagu Läti, Leedu, Poola, Prantsusmaa, Hispaania, Portugal ja Tšehhi. Ja olnud sealjuures igati vahva reisisell.
Meel on tirtsul hea ja üle kõige meeldib talle sõidu ajal aknast välja vaadata. Eestist kaasa toodud nohu on kadunud kui tina tuhka ning ka juuksed on Juulil jälle lainesse läinud. Päike, mis muud :) Terve talve olid ludus, aga nüüd on ilusasti laines, täpselt nagu Innol :D Ma arvan, et Juuli ongi sellest reisist kõige rohkem kasu saanud, siis Roosi ja siis mina. Innol on ilmselt kõige keerulisem, kuna tema on kõik see aeg roolis olnud ja liiklust jälgima pidanud. Aga ka tema ütleb, et tunneb end reipalt, Hispaania päikesest oli suur abi.
Ent millised olid Juuliga reisimisel kõige suuremad väljakutsed?
No esiteks see, et oli küllaltki palav, Prantsusmaal lausa 28-29 kraadi, ning autos ülekuumenemise vältimiseks tuli Juulil kogu aeg silma peal hoida ja iga natukese aja tagant juua anda. Tema ise nimelt võib unustada õigel ajal juua. Aga saime selle ülesandega hakkama ning Juuli tundis end ka kõige palavamal päeval mõnusasti.
Teiseks see, et külalistemajades ei ole invavoodeid, tavavoodist kukub aga Juuli-sugune laps alla. Seega tuleb oma voodi ühes võtta. Meil oli selleks kummimadrats. Angelmanidele nimelt meeldib väga kummimadratsi peal magada, ilmselt seepärast, et see on pehme ja hõljub.
Kolmandaks on hea, kui on kaasas söögid, mida talle saab sõidu ajal suhu pista. Hispaanias maitsesid Juulike näiteks väga kartuli-sibula tortillad.
Puudega lapse puhul on väga oluline autos viibimine talle võimalikult mugavaks teha. Meie kasutame Graco turvatooli, kus Juuli saab end vabalt liigutada. Liikumiseks on Maclareni käru.
Kuna kiirteedel ei saa kohe peatust teha, siis võib juhtuda, et puudega laps teeb häda püksi. Juulil juhtus seda selle reisi ajal paar korda. Selle olukorra sai õnneks kiiresti ära lahendada puhkealal asuvas avaras invaWCs. Saksamaal näiteks on iga natukese aja tagant mõni puhkeala ehk rasthof. Väga mõnusad on puhkealad ka Poolas. InvaWCd on kõikjal tasuta.
Suur abi oli selle reisi ajal Euroopa parkimikaardist. Kõikide poodide juures on avarad invakohad, kus jääb ruumi ülegi. Invakohad on ka praktiliselt alati vabad.
Kokkuvõttes võiks öelda, et reisimine puudega lapsega nõuab natuke ette mõtlemist ja loomingulist lähenemist, aga on seda väärt, sest ka puudega laps on laps ning areneb reisi ajal tohutult. Just emotsionaalses mõttes.
Pildil Juulike natuke aega tagasi Poola ühel mõnusal puhkealal tšillimas.
