Diil Põhja-Koreaga on märk USA senise doktriini muutumisest. Mida see tähendab Eesti jaoks?

Kim Jong-un ja Donald Trump.

Ameeriklased on oma loomult pragmaatikud. Kui lagunes NLiit ja selgus, et eestlased mängisid selles juhtivat rolli, hoidsid jänkid kohe eestlaste ligi, kutsusid eestlasi igale poole esinema jne. Kuivõrd NLiit, maailma supervõim kukkus väga kiiresti ja kergesti, kõigest mõne „pauguga”, siis jäi mulje ja hakkas levima arusaam, et väikse sõjalise tõukega on võimalik kukutada kõik võimud. Räägiti, et kohe-kohe kukub Hiina.

Nõnda tungisid ameeriklased hurraa-hõisete saatel sisse Iraaki ja Afganistani, mida peeti NLiiduga sarnasteks režiimideks, mille kukutamine oleks pidanud olema käkitegu. Kõik ausambad tõmmati seal maha nagu Eestis, aga midagi ei juhtunud. Midagi läks väga viltu ja kuigi USA mattis sõdadesse kogu oma varanduse, kaotas tuhandeid sõdureid ning mässis end lisaks sellele läbi aegade suurimasse võlapuntrasse, oodatud võitu ei saabunud. Vastupidi, asjad läksid täiesti käest ära ning Venemaa, mida vahepeal peeti juba langenuks, tõusis üha võimsamaks. Nii et isegi eestlased, kes hävitasid julgelt NLiidu, on nüüd hirmul Venemaa ees.

Nüüd on USA teinud Koreaga seoses 180-kraadise pöörde ja kui veel kümme aastat tagasi oli igal pool jutt, et terroristidega läbirääkimisi ei peeta, on mindud ühe laua taha läbi rääkima maailma esiterroristi, Põhja-Korea juhiga. Eestlasi pole enam kusagil näha, neist ei räägita ega tehta neist välja. Vähemalt mitte USA ametlikus kõnepruugis. Vana doktriini meenutavad ainult ekspresident Toomas Hendrik Ilvese ja mõne tema mõttekaaslase hädised säutsud.

Mis on loomulikult katastroof nii Eesti välis- kui kaitsepoliitika jaoks, mis oli täielikult üles ehitatud sellele, et USA sekkub sõjaliselt igasse asja, mis läheb vastuollu „ühiste väärtustega”. Nüüd on aga USA leidnud täiesti uued „väärtused”, keeranud selja suisa Lõuna-Koreale, mis on võrreldes Eestiga palju tähtsam kärbes, ning läinud kokkuleppele Põhja-Koreaga, mis on Venemaaga võrreldes naljanumber. Sisuliselt tähendab USA diil Põhja-Koreaga seda, et Eesti kujuteldav kaitsekilp on kui mitte olematuks kuivanud, siis igatahes auklik nagu sõelapõhi.

Kuigi Trumpi püütakse näidata kui soolomängijat, teavad asja seestpoolt tundvad inimesed, et nii see siiski päris pole. USA juhtimine on üks suur masinavärk, kus ühe inimese roll on suhteliselt väike. Ka küsitlused näitavad, et ameeriklased on Trumpiga laias laastus sama meelt, ehk Trump ega ükski teine USA president ei saakski teha midagi sellist, mis rahvale ei meeldi.

Mis puutub Eestisse, siis nii kummaline kui see ka pole, kumab ameeriklaste suhtumisest välja suur pettumus eestlastes. Seda on USA sõjaväejuhid Eesti kolleegidele juba ääri-veeri varem mõista andnud, et endistviisi enam jätkata ei saa. Iga mõtlev inimene saab aru, et Lääne sõjaline konflikt Venemaaga on mõeldamatu, okupeeritagu tagasi kasvõi pool Euroopat. Baltimaade julgeoleku tagamiseks tuleb leida sõjaliste kõrvale muud meetodid. Just seetõttu on hakatud USA-s rohkem tähelepanu pöörama Soomele, kellest vahepeal üldse välja ei tehtud. Samas on Soome paljud probleemid enda jaoks lahendanud ja neid lahendusi soovitatakse üha enam ka Eestile. Arusaadavalt võetakse Eestis seda nn soometumist väga valuliselt.

Aga nüüd on see tehtud. Lõuna-Korea võtab väga valuliselt USA lubadust, et seal enam USA õppuseid ei korraldata. Mis tähendab sisuliselt kaitsekilbi kadumist. USA sunnib sellega Lõuna-Koreal otsima sõjaliste kõrval muid lahendusi. Võib arvata, et sama kordub Eesti ja teiste Baltimaade puhul, kes seni on käitunud nagu Lõuna-Korea - rusikad pidevalt püsti ja suhted olematud.

Eesti jaoks muudab asja komplitseerituks see, et USA on seni Eestist väga lugu pidanud ja Eesti asjatundjad on sosistanud jänkidele kogu aeg kõrva, kuidas kõik asjad on võimalik lahendada sõjaga. Eesti oli üks esimesi, kes oma sõdurid terrori-rindele saatis ja rahvaarvu arvestades veel kõige rohkem, koos Gruusiaga. Kõik see käis aga küüniliselt, USA suure selja taga, arvestades USA sõjandusliku mõjuvõimuga. Ent nüüd, kus USA-l on raha otsas ja enam ei jaksata sõdida, ning mingit tulemust sel ka pole, peale üleüldise rahvusvahelise terrorismi ja pagulaste arvu kasvu, siis on ka Eesti asjatundjatel kahjuks mõtted otsas. On tekkinud tupikseis, kus USA on võtnud ise jämeda otsa enda kätte ja senistest nõuandjatest loobunud. Pole enam kusagil näha neid väikseid kutsikapoegi, kes karu värava tagant minema ajavad. Miks? Sest inimene on selja tagant kadunud ja/või väga nõrk, ja nüüd on oht, et karud võtavad võimu. Eesti enda julgeolekuolukord on vaatamata suurele relvastumisele viimase paarikümne aasta kõige kehvem.

Trumpil on õigus: arvukad sõjad pole mitte midagi andnud. Pigem on saadud omale palju vaenlasi, sõjad on muutnud terrorirežiimid tugevamaks kui kunagi varem ning nõrgestanud demokraatlikke riike. Või kuidas kujutaksid Eesti „asjatundjad” ette sõda Põhja-Korea ja USA vahel? Eesti senise kontseptsiooni kohaselt võidab USA kas üksi või koos NATO liitlastega kõik sõjad. OK, Iraagis ja Afganistanis tuli küll pärast mitukümmend aastat kestnud rasket katsumust ja võitlust mingisugune võit, aga mis see väärt on? USA on sisuliselt pankrotis, Lääs nõrgem kui kunagi varem. Euroopa on pagulasi täis, sisekonfliktidest tulvil ja üleilmne terrorism õilmitseb, nii et inimesed ei julge enam reisida. On selge, et Põhja-Korea ja USA konflikt tugevdaks veelgi Hiinat, Venemaad ja terroriste ning nõrgestaks USA-d ja tema liitlasi. Seetõttu on täiesti arusaadav Trumpi ja USA käik: teha diil ning hoida ära veel hullem stsenaarium.

Eesti ega teised Baltimaad ilmselt Venemaaga ise ära ei suuda leppida, nii nagu ei suudetud enne Schengenit isegi Lätiga passikontrolli ära kaotada. Eesti on ajanud poliitikat, kus otsused tehakse ära kusagil mujal ning nõnda tuleb leppida olukorraga, kus USA lepib ära Venemaaga. Ja Eesti on sunnitud leppima sellega, mis on. Või kas keegi oskab midagi paremat välja pakkuda?

Eesti jaoks on see muidugi positiivne lahendus, sest palju raha jääb alles, et tegeleda Eesti jaoks kõige palatavama küsimuse - eesti rahva väljasuremise ärahoidmisega.