Sotsid on Eestis õnneotsijate partei - Urve Palo juhtumi uuring

Urve Palo - kujutis Youtube.

Sotsid on Eestis olnud algusest peale õnneotsijate partei, millega on liitunud igasugu tegelasi, peamiselt neid, kes oma eluga ummikusse jooksnud. Üks sellistest oli Urve Palo.

Paarkümmend aastat tagasi oli Palo tuntud reklaamnägu - tema imagoga reklaamiti teles ja ajalehtedes „pandavaimat” mineraalvilla maailmas. See oli hea nipp - võrrelda naist mineraalvillaga. Isoveri Eesti müügiüksus allus soomlastele ja Soome ülemused edutasid sekretärina tööle tulnud Palo kiiresti juhiks. Ta ei pidanud midagi erilist tegema ega rääkima, vaid lihtsalt naeratama ja olema „pandav”.

Ühel hetkel sai Palol villast villand, pärast seda, kui ta oli oma paksude Soome ülemustega pidanud osalema ühel järjekordsel firma saunapeol (Soome saunapidudel käiakse segasaunas, kus kõik on paljad). Küllap ootasid soomlased „pandavust” ka isiklikul tasandil, aga Palole hakkas see vastu. Ta rääkis, et teda huvitaks hoopis rõivakaubandus. Ta kandideeris isegi Tallinna Kaubamajja rõivaste asjatundjaks - ta oli seda Tartus kunagi õppinud, ja osutus isegi valituks, aga millegipärast ta ihaldatud alal tööle ei hakanud. Nagu juba öeldud - ta oli eluga ummikus. Ja tegelikult tahtis ta hoopis last saada ja emadust nautida. Aga oma mehega, kes istus tema enda väitel hommikust õhtuni ninapidi arvutis ja voodis oli möku, ta last ei saanud. Juba üle kümne aasta olid lasteta. Perspektiiv oli väga nutune. Kaubamajas vaatasid talle vastu ainult naised - sealt kellegagi last saada polnud võimalik. Nõnda sündis plaan minna poliitikasse - selleks, et seal mõne kabedama noorsandiga laps teha. See tal hiljem isegi õnnetus, väidetavalt ühe sotside toonase alustala Hannes Rummiga, kellega on Palol väidetavalt vanim laps - tütar.

Hannes Rumm sattus sotsidesse samuti täiesti juhuslikult, Toomas Hendrik Ilvese tuules. Ilves on samuti õnneotsija, kes tuli Eestis kaks kätt taskus, paljas nagu püksinööp, aga suutis mõne aastaga kenakese varanduse kokku ajada. Sama lootis ka Rumm, kelle jaoks ajakirjaniku sissetulek kippus väikseks jääma ja kes nägi poliitikas suuremaid teenimise võimalusi. See tal ka õnnestus mõni aeg hiljem Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juhina, kus kuupalk üle 5000 euro.

Palot poliitikas raha ei huvitanud, sest mees teenis piisavalt hästi ja oleks võinud teda ülal pidada. Aga nagu öeldud, tal oli vaja last. Ja selle ta ka sai, isegi mitu, ja seda tänu poliitikale. Ning nagu öeldakse, mission accomplished, lapsed käes, nüüd pole tema elus enam poliitikat vaja.

Selliseid näiteid võib sotside ridadest tuua sadu kui mitte tuhandeid, kus parteiga liitutakse mitte selleks, et inimeste elu paremaks teha, vaid lihtsalt õnne otsida. Sotsid on Eestis õnneotsijate partei, ja see on põhjus, miks nad on Eestit nii sitalt juhtinud, teinud väga rumalaid valikuid ja miks elu Eestis ei edene, miks jätkuvalt kolmandik lastest nälgivad jne. Kuigi sotsid peaks just olema need, kes nõrkade, vanade ja väetite eest seisavad. Mujal on see nii, aga Eestis mitte.

Mis on lahendus? Kuivõrd sotsiaalse suunaga erakonda oleks hädasti vaja, siis Eesti tulevikku silmas pidades tuleks sotside erakond laiali saata ning algusest täiesti uutel alustel üles ehitada.