Naiste marsist (miks mina ei lähe)

Ok, ma saan aru, et poliitikutele on see kampaania tegemise koht, aga rääkida tänases Eestis (või teistes arenenud lääneriikides) naiste õiguste rikkumisest on lahtisest uksest sisse murdmine. Naised ei ole kunagi varem nautinud nii suuri õigusi ja privileege kui nüüd. Naistel on õigus isegi teiselt inimeselt elu võtta, mida mehel ei ole. Pigem on naised hakanud marssima meestest üle.

Meestel on Eestis selgelt vähem õigusi ja rohkem kohustusi kui naistel. Näiteks kohustus minna kaitseväkke. Ma ei näe kuskil meeste marssi kohustusliku ajateenistuse vastu, kuigi see piirab oluliselt nende enesemääramisõigust.

Aus oleks võidelda naiste õiguste eest seal, kus neid tegelikult rikutakse - näiteks Araabia Ühendemiraatides, kus naine ei tohi isegi autoga sõita ja on kas oma isa või mehe eestkoste all. Siinsetes tingimustes on see marss aga iseenese paroodia. Tõeline feminist oli minu Ameerika täditütar Ene Susi, kes käis reaalselt nende maade saatkondade ees plakatiga seismas ja protesteerimas, kus naiste õigusi tema arvates kõige rohkem rõhuti. Ja kirjutas nende maade valitsustele protestikirju. See on feminism, mitte väike jalutuskäik Tallinna linnas, riigis, kus naistel on rohkem õigusi kui meestel.

Ja veel - üks põhiline viga, mille radikaalfeministid teevad, on see, et nad soovivad teisi naisi vabastada. Aga vabastades sa mitte ei anna vabadust, vaid võtad enda kontrolli alla ja surud peale oma tõed. Aga igaühe ettekujutus vabadusest on erinev ja mõni naudib oma ahelaid.

Kes tahab vabadust anda, see loob vabanemiseks tingimused, mitte ei vabasta. Sa saad vabastada ainult iseend.
- - -

Pildil mina Lissabonis Avenida da Liberdadel 25. aprilli paraadil. Mõned asjad on väärt seda, et nende nimel marssida.