24. märts, Rijeka, Horvaatia
Ma olen sageli mõelnud selle üle, et miks mulle küll siin nii väga meeldib ja miks on alati Eestisse tagasi tulla nii valus. Ei saanud sellest enne aru, kui nüüd Varrost kirjutatud laulu kuulates ja selle järelkajasid lugedes. Lapsed ei ole Eestis pühad. Ei ole kunagi olnud, vähemasti nii kaua kui ma end mäletan. Võib-olla Eesti ajal olid, ilmselt olid, sest mu isa, kelle lapsepõlv jäi 1920-1930 aastatesse, oli alati rõõmus ega põdenud isegi oma kaheksa Vorkuta aasta pärast. Ma kogu aeg imestasin seda. Tema ja teiste temavanuste puhul. Et kõik ümberringi kogu aeg kirusid, käisid kulm kipras ringi (mu 1947. aastal sündinud ema ka), aga tema oli õnnelik. Võib-olla olid siis lapsed pühad. Kahju, et ma tema käest ei küsinud.
Eestis ei ole lapsed pühad. Paljulapselistelt peredelt küsitakse, miks teil nii palju lapsi on. Vaestelt peredelt küsitakse, kas ei ole häbi sotsiaaltoetustest elada. Puuetega lapsi kasvatavatelt peredelt küsitakse, kas ei võinud siis aborti teha ja miks meie peame sinu lapse mähkmed kinni maksma.
Eestis ei ole lapsed pühad. Eestis pannakse lapsed laulu sisse, kui nende isa või ema ei meeldi. Eestis pannakse lapsed laulu sisse, saate aru! Eestis pannakse lapsed laulu sisse ja kehitatakse õlgu. Et sa ise kutsusid selle oma sõnadega välja. Vaata, mis sa ise ütlesid. Selgita nüüd oma lapsele, miks nii juhtus.
Eestis ei ole lapsed pühad. Eestis arvatakse, et kiusamine teeb lapse tugevamaks ja et ohvrid on ise süüdi. Eestis on ohvrid alati ise süüdi. Nii naised kui mehed, noored kui vanad. Lapsed. Ja kui ei ole lapsed, siis on nende vanemad, kes on selle nende laste kiusamise ikka ise kuidagi ära teeninud. Kuidagi ikka.
Eestis ei ole lapsed pühad. Aga Eesti räägib negatiivsest iibest. Tehke lapsi, ütleb Eesti. Sa teed lapse. Miks tegid selle lapse, küsib Eesti. Sa ei saa mitte ühegi nipiga võita, ükskõik kui kaval oled.
Kui ma väike tüdruk olin, siis ütles isa, et kuula alati ära, mida sulle räägitakse, aga tee siis ikka oma pea järele. Tee alati oma pea järele. Ma olen seda alati teinud, ka vastutuult.
Minule on lapsed pühad.
2 kommentaari:
Päevast. Mida aga arvata Eestis tehtavatest laste telešoudest. Millises eetilises
keskkonnas neid tehakse, ning kuidas lapsi šoubisnis ära kasutab. Teemat jagub.
Mis mind kommima pani, siis on see meie nn. lastekaitse liit. Nad on vait. Ja neid ei koti lastešõud. Lastekaitseliit on lihtsalt kamp tagumikke laiaks istuvaid
bürokraate ja globalistide agendat levitavad limukad. Kas on Tõnu Poopuu või
teised sealt on võtnud sõna kultimulti ja sooneutraalse ideoloogia sissetungi vastu lasteasutustesse. See kamp tuleks laiali saata, parasiteerivad Brüsseli rahadel.
Tuleb välja, et eestlannad on konkurentsitult Euroopa suurimad aborditegijad. Neil on täitsa pohh igasugusest iibest.
Allikas.
Postita kommentaar