Kaja Kallaselt tuleb üks rumalus teise järel - kas naistepäeval peab naisele alati „jaa” ütlema?

Kaja Kallast on on üha kurvem ja piinlikum kuulata. Seitsmestele uudistele rääkis ta, et Ratase keeldumine näitab seda, et isegi Naistepäeval ei olda nõus naise juhitavas valitsuses olema. No mida, palun? Kogu aeg räägime, kui oluline on naiste ja meeste VÕRDÕIGUSLIKKUS. Et mõlemal sool oleksid võrdsed võimalused. Et naised on sama head ja tugevad nagu mehed. Ja siis hakkab Eesti esimeseks naispeaministriks ihkav Refi juht korraga pillima, et „mind ei taheta, sest ma olen naine.” Kas on võimalik veel rohkem naissugu alandada ja naeruvääristada?

Ja lollim olla - küsimus ei ole ju ses. Küsimus on maksudes. Kas edutame rikkaid või aitame vaeseid. Ref on rikaste partei, Kesk vaeste partei. Selge, et siin on vastuolud. Kui Kallas rikaste edutamises sammugi tagasi astuda ei taha, siis ei olegi Ratasel muud varianti kui keelduda - kuidas ta muidu oma valijatele otsa vaatab?

Teine päeva nali - Reporterile kurtis Kallas, et helistas pärast Keski keeldumist Isamaa juhile Helir-Valdor Seederile, aga „Helir-Valdor ei võtnud telefoni vastu.” Jällegi et mida? Kas nõnda räägib erakonna juht, võimalik tulevane naispeaminister? Nagu ärapõlatud pruut, kes muudkui jookseb ja helistab, aga kedagi kätte ei saa?!

No tõepoolest - Refil on aeg tunnistada, et mäng on mängitud. Kaja Kallas võib olla hea jurist, aga ta on äärmiselt halb poliitik. Politiika ei ole juura, kus loevad teadmised ja argumendid ning otsuse langetab kohus. Politiika on psühholoogia, kus sa pead oskama teha pokkerinägu ja kus võidab parim mängur. Kus sa ei saa kunagi kedagi välistada ja kus on äärmine lollus oma kaardid letti lüüa. Kõike seda Kaja Kallas aga tegi.

Aga eks me kõik õpime ja kui Kajal on soov poliitikas jätkata, siis neli aastat opositsioonis tuleb kindlasti igati kasuks.