MÉRIDA, 1. aprill
Viimasel ajal on hästi palju räägitud kaabudest. Ma siis räägin oma vanaisast ka. Mu vanaisa nimi oli Gustav Eduard Vaher ja talle meeldis väga kaabut kanda. Vanaisa oli nimelt härrasmees ja kõige paremini tundis ta end ülikonnas, pikas mantlis ja kaabus. Otse loomulikult käis sinna juurde jalutuskepp, millel oli kullatud käepide. Talle meeldis ka kelli parandada, joonistada ja kunsti ning muusikariistu koguda
Vanaisa ehitas Tartusse kaks maja - ühe Tamme ja teise Võru tänavale. Tamme tänava maja müüs maha, aga Võru tänava oma jättis endale ja üüris välja. Paar korterit pidas omale, et ta kolm last - kaks tütart ja poeg - saaks seal elada, kui Tartus koolis käivad. Tütar Aino õppis Tartu Ülikoolis, tütar Endla Tartu Õpetajate Seminaris ja poeg Georg (minu isa) Treffneris.
Kui nõukogude võim tuli, siis võeti mu vanaisalt muidugi maja ära. Ses majas metsavenda varjanud Georg saadeti kaheksaks aastaks Vorkutasse, Endla põgenes koos mehe ja tütrega üle mere Saksamaale ja Aino suri 44. aastal tuberkuloosi. Vanaisa ise pandi Irkutskisse viivale rongile, aga ta tegi sellise tüki, et hüppas poole maa peal küüdirongi pealt maha ja tuli koju tagasi :)
Nooruses oli vanaisal samuti põnevaid seiklusi - ta käis nagu Joosep Toots Venemaal mõisavalitsemist õppimas ja pages 1917. aastal koos naisega revolutsiooni eest Lõuna-Venemaale, Ufa kumbermangu. Tema kaks tütart sündisidki seal. Pärast Vabadussõda tuli vanaisa Eestisse tagasi.
Vanaisa suri 1970. aastal, aga oli kuni surmani veendunud, et Eesti saab vabaks ja tema saab oma maja tagasi. „Seda sa näed nagu oma kõrvu,” ütles talle tema poeg, minu isa. Pärast isa kahetses, et oli oma isale nii öelnud.
Aga natslusega ei olnud mu vanaisal küll mingit pistmist :D
Vanaisa ehitas Tartusse kaks maja - ühe Tamme ja teise Võru tänavale. Tamme tänava maja müüs maha, aga Võru tänava oma jättis endale ja üüris välja. Paar korterit pidas omale, et ta kolm last - kaks tütart ja poeg - saaks seal elada, kui Tartus koolis käivad. Tütar Aino õppis Tartu Ülikoolis, tütar Endla Tartu Õpetajate Seminaris ja poeg Georg (minu isa) Treffneris.
Kui nõukogude võim tuli, siis võeti mu vanaisalt muidugi maja ära. Ses majas metsavenda varjanud Georg saadeti kaheksaks aastaks Vorkutasse, Endla põgenes koos mehe ja tütrega üle mere Saksamaale ja Aino suri 44. aastal tuberkuloosi. Vanaisa ise pandi Irkutskisse viivale rongile, aga ta tegi sellise tüki, et hüppas poole maa peal küüdirongi pealt maha ja tuli koju tagasi :)
Nooruses oli vanaisal samuti põnevaid seiklusi - ta käis nagu Joosep Toots Venemaal mõisavalitsemist õppimas ja pages 1917. aastal koos naisega revolutsiooni eest Lõuna-Venemaale, Ufa kumbermangu. Tema kaks tütart sündisidki seal. Pärast Vabadussõda tuli vanaisa Eestisse tagasi.
Vanaisa suri 1970. aastal, aga oli kuni surmani veendunud, et Eesti saab vabaks ja tema saab oma maja tagasi. „Seda sa näed nagu oma kõrvu,” ütles talle tema poeg, minu isa. Pärast isa kahetses, et oli oma isale nii öelnud.
Aga natslusega ei olnud mu vanaisal küll mingit pistmist :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar