Täna ja homme on siis Kaljulaid Portugalis ning juba ülehomme Moskvas, kohtumas Putiniga. Delfi ongi seks puhuks juba suure loo kirjutanud. Muuhulgas on seal huvitav info selle kohta, mis juhtus Putini isaga Eestis sõja ajal:
Ajaleht The Moscow Times kirjutas 2007. aastal, et miski ei ärrita Vladimir Putinit rohkem kui Eesti, põhjendades seda asjaoluga, et riigipea sõnul reetsid tema isa sõja ajal just eestlased.
Juba 2000. aastal enne valimisi ütles Putin intervjuus, et tema isa saadeti NKVD šabotaažiüksuse koosseisus Eestisse. 28-meheline üksus laskis õhku varustusrongi ja pages metsa peitu, kuid tühi kõht sundis neid eestlastelt süüa küsima. Kõhud venelastel täis söödetud, andsid eestlased nad sakslastele välja. Ellu jäi ainult neli üksuse liiget, nende seas ka Putini isa, kes peitis ennast natside eest sohu. Ta pidi hingama vees läbi kõrre, et end päästa natside eest, kes teda koertega jahtisid, jutustas Putin.
See lugu toob mulle meelde minu isa jutustatud loo selle kohta, kuidas ta 1944. aasta sügisel noore sõdurina Keila alt taganes. Vene tankid olid staabi õuele sisse sõitnud ja ligemale kahesajameheline eestlastest koosnev lahingusalk sai aru, et vastupanu on mõttetu. Isa kirjutab selle kohta nõnda:
Niisiis tuli erariided selga panna ja kodu poole liikuda. Metsas matsin oma soldbuchi kännu juure alla ja õnneks oli mul säilinud eestikeelne sõduritunnistus, mida läks vaja, kui esimest korda maanteele astusin.
Möödasõitvad sõdurid pidasid mind kinni ja nõudsid dokumente. Esitasin oma sünnitunnistuse ja see näis neid rahuldavat. Selle järele küsiti kella. Kuigi mul oli kell käe peal, taipasin seda mitte näidata. Paljud jäid aga naiivselt kellaaega öeldes oma kellast ilma.
Edaspidi liitusin sõjapõgenikega, kes nüüd liikusid tagasi kodu poole. Jalgsimatk Läänemaalt Võrumaale koju kestis nädal aega. Alguses sai läbitud 30 kilomeetrit päevas, hiljem juba rohkem. Ööbisime ja sõime taludes, kus üldiselt oldi väga vastutulelikud. Eriti paistis see silma Läänemaal ja Harjumaal. Natuke halvem oli Järvamaal. Kõige hullem oli aga Viljandimaal, kus ei lastud ei öömajale ega antud ka süüa. Isegi kaevust vett ei tahetud anda. Sellest ajast on mul tekkinud isegi vastumeelsus mulkide suhtes.
Tartu- ja Võrumaal oldi jällegi lahkemad. Kuna liikusin grupis teiste sõjapõgenikega, siis meid teel ei kontrollitud. Ainult ükskord sattusin lõvikoopasse. Läksin Järvamaal üksi ühte talusse, kus oli mingi venelaste staap. Küsisin süüa ja mulle anti ka taldrikutäis päris head suppi. Seal küsiti, kes ma olen ja kust ma tulen. Valetasin, et mind oli võetud lennuväe abiteenistusse ja Paldiskis olles taheti viia Saksamaale. Põgenesin sealt tulema ja nüüd tahan koju jõuda. Õnneks jäädi mind uskuma. Olin ka üsna hädise väljanägemisega, prilliklaas mõranenud ja muidu kehvalt riides. Võimalik, et ka seetõttu lasti mind tulema /.../
Viimase rännutee Elva lähistelt Osulasse ema juurde läbisin ühe päevaga. Ema oli minu saabumise üle väga rõõmus. Kuigi vene valitsus oli olnud seal juba üle kuu aja, õnnestus mul ema abiga dokumendid korda saada.
Võib-olla sattus ka Putini isa oma õnnetuseks just Mulgimaale? Mõtlema jäin aga selle üle, et kuidas saab inimene, kes on võtnud hädalise oma koju varjule ja pakkunud talle ulualust ning süüa, teda pärast seda külma kõhuga kellelegi välja anda. Isegi siis, kui tal on temast erinevad vaated, isegi kui ta teda ei salli. Südametunnitusega inimene ütleb sel juhul, et kahju, aga ma ei saa teid aidata. Aga võtta inimene vastu, võita ta usaldus ja kasutada seda siis kurjasti ära? Kuidas saab olla nii südametu?
Selles valguses on täiesti arusaadav, miks Putin Eestisse ja eestlastesse hästi ei suhtu. Mitte keegi ei unusta oma lähedastele tehtud ülekohut, eriti oma vanematele ja lastele tehtud ülekohut.
Pildil mu isa koos oma parima sõbra Otto Peetsoga Tartus pärast sõjast naasmist. Otto astus samuti vabatahtlikult Eesti Leegioni ja sõdis Narva all. Ta olevat olnud ka üks neist, kes heiskas Pika Hermanni tornis enne venelaste tulekut sinumustvalge lipu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar