Rääkisin siis Päevalehele, millist vaeva ma Juulile eluks vajalike abivahendite saamiseks olen pidanud nägema, täna saab seda ka Delfist lugeda:) Paras Kolgata tee on see olnud, aga tänu õiguskantsler Ülle Madisele on mitu probleemi kiiresti lahenenud. Loo tegi ajakirjanik Helen Eelrand.
Täna sattusin aga järelevaatama eilset Ringvaadet. Seal oli väga sümpaatne lugu Meelisest, kes sai vaatamata raskele puudele isaks. Kurvaks tegi see, et Meelise abikaasa sõnul on bussijuhid mitu korda keeldunud neid ratastooliga bussi aitamast, kuna ei viitsi lihtsalt rampi alla lasta. No kas nutta või naerda? Mäletan, et kui veel Lissabonis elasime, siis võtsid inimesed SÕNA LAUSUMATA Juuli invakärust kinni ja aitasid Innol seda treppidest üles sikutada. Ja kui ükskord Oliveira do Hospitali lähistel ära eksisime ja mäkke kinni jäime, siis tormas mäeveerul elav perekond täiskoosseisus meile appi ega jätnud enne, kui olime jälle mäe peal. ABI PALUMATA.
Armsad eestlased, palun aidake ikka kaasinimesi. Kui te näete, et keegi abi vajab, siis aidake. Või vähemasti küsige, kas ta abi vajab. Olge inimesed.
Armsad eestlased, palun aidake ikka kaasinimesi. Kui te näete, et keegi abi vajab, siis aidake. Või vähemasti küsige, kas ta abi vajab. Olge inimesed.
Pildil Juulike Castelo de Vide'i mänguväljakul kiikumas, meie Roosiga elame kaasa :)
2 kommentaari:
Eestlased on jah egoistid kohati aga arvan et südames me ei ole nii halvad kui välja paistame. Eestlastel on nagu mingi alaväärsuskompleks olla hea ja abivalmis nagu häbenetakse seda ja hoitakse end kammitsas.
Sest kui vaja siis ikka eestlane abistab küll kui mõelda kasvõi igasugu korjandusi haigete jaoks.
Edu teile ja Juulile ka kõike head. Loodame et uus valitsus siiski teeb midagib ka puudega perede elu paredamiseks.
Likvideerime ja koondame reformide hoos kõik riiklikud struktuurid ära. Tuletõrje, korrakaitse, pommirühmad ja sotsiaalhooldus tagatakse vabatahtlikega. Kui millekski raha vaja, loodetakse korjandusele.
Postita kommentaar