Postimehes on huvitav artikkel sellest, kuidas vanemad otsustasid oma raske puudega lapsest loobuda, sest laps nuttis terve öö ja neil oli seda raske taluda.
Uhh, raske lugu. Ma tean, kui raske võib olla, ega mõista hukka. Olen Juuliga samuti öid üleval olnud ja kuid magamata. Käinud teda öö jooksul kümme korda kontrollimas, et veenduda, et kõik on ikka hästi. Vahepeal näis, et olen zombie ja mitte inimene :D Aga minule isiklikult on ta ka väga palju andnud - jõudu, tarkust, mõistmist, lootust, usku, armastust, inspiratsiooni... Ühesõnaga oma väikese olemusega on ta andnud terve maailma. Ja nüüd raamatu ka :)
Nii et see ei pea olema maapealne põrgu, aga sa pead olema valmis seda kõike vastu võtma.
Pildil väike Juulike beebina meie Võru kodus. Ja juba nii tarkade silmadega :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar