Eestis on jube leetripaanika. Täitsa kõhe hakkab, kui uudiseid lugeda. Kõigepealt vaktsineerimata põhikooli õpilane ja nüüd veel kaks haiglatöötajat ja alla aastane laps takkapihta. Tea, kas Tallinnasse tasub üldse minna?
Hakkasin mõtlema, kas olen ise üldse vaktsineeritud. Küsisin Innolt, kas tema on. Inno ütles, et ei tea, aga ta on kõik läbi põdenud - leetrid, sarlakid, punetised, mumpsi. Ise mäletan lapsepõlvest ainult tuulerõugeid, aga võib-olla põdesin leetreid ka. Siis oli kuidagi loomulik lastehaigusi põdeda, isa lihtsalt võttis riiulist Tervise ABC ja luges, mida lapse enesetunde parandamiseks teha tuleb. Olid voodis teki all, jõid kuuma teed ja võtsid rohtu ning tundsid end mõne aja pärast paremini.
Üks naljakas juhtum meenub ka - doktor Sirotkina diagnoosis mul difteeria, aga pärast tuli välja, et hoopis keskkõrvapõletik, kui isa mind haiglasse viia ei lubanud ja teise lastearsti - doktor Võsu oli vist ta nimi - koju kutsus :D
Aga mida teie arvate, kas peaks nüüd ka paanikasse minema? Või mida teha?
Pildil väike Inno ema süles, seitsmekümnendate alul.
3 kommentaari:
Jube mõelda, kui puhkeb pandeemia. Viirustega tegeleb teadus rohkem põhjuste-tagajärgede eksituste meetodil. Viiruste päritolu, algelise toimimise ega eluea kohta pole midagi teada.
Vaktsineerimine on mitme otsaga asi. Tänapäeva inimesed on nii haiguste kui ka (eel)ravide suhtes tundlikumad. Sõltumatute infoallikate põhjal ona paljudes vaktsiinides lisaks surnud viirustele elavhõbedat, jt mürke, milledele mõni organism võib üle reageerides sandistuda.
Küsimus on seega, kas tasub suure aga vähetõenäolise ohu vältimiseks võtta väike risk?
Vaktsineerimise soovil on ka sotsiaalne aspekt: hoolimatu riigi kodanikud on ohtude suhtes ükskõiksemad.
Paanikasse pole vaja minna ja ega paanika midagi ei aita, sest täiskasvanutele MMR vaktsiini (leetrid-mumps-punetised) eriti apteekidest praegu enam saada ei ole, uus partii veel saabumata. Mul plaanis ära teha, kui vaktsiini ükskord apteegist jälle osta saab.
vanasti lihtsalt polnud nii palju neid, keda need haigused ohustavad ja tapavad. nad hukkusid juba enne sündi iseenesliku abordi tõttu või siis ei elanud defektide ja puude tõttu rohkem kui paari aastaseks. aga kuna meditsiin on edasi arenenud ja nad on toetava raviga täiskasvanu ikka jõudnud siis need haigused võivad olla neile surmavad mis vanasti kergelt läbi põeti.
Postita kommentaar