Pidin täna minema naistearsti vastuvõtule. Tartu Ülikooli Kliinikumi. Raseduse teine visiit. Aga hakkasin nädala alul mõtlema, et olen ju täiesti terve ja lapsel pole ka häda - liigutab reipalt. Mis asja ma sinna ikka ronin. Pärast on nii, et lähen uljalt kohale, ise terve, aga nokin kuskilt nakkuse - kasvõi koridori pealt, koos teiste rasedatega ukse taga oodates - ning naasen koos koroonaga. Ja kuna ma olen astmahaige, kes põeb kopsuhaigusi väga raskelt, siis võib see olla väga ohtlik. Mul on veel need kaks läbi põetud kopsupõletikku hästi meeles. Kuidas ma 42-kraadise palavikuga igavikku sumbuma hakkasin ning mõtlesin, et ahah, selge. Hinge hiilis ärevus.
Kirjutasin oma arstile, et mis tema arvab. Ta teab, et mul on astma. Mul on väga hea naistearst, Eesti parim minu arvates, ja ta pole üldse naine, vaid mees. Oli ka Roosi sünni juures. Hästi sõbralik ja hea huumorimeelega. Ning mis seal salata - soomlane. Nagu minagi. Kord juttu puhudes avastasime, et meie esivanemad elasid kaugel Ingerimaal kõrvalkülades.
„Ei tasu tulla, püsige kodus,” oli ta kiire vastama. Tunnen teda juba ammu, aga vastastikuse lugupidamise tõttu teietame siiani. „Tühistan aja.”
Mul langes kohe kivi südamelt. Ma pidin täna muidugi vereproovi andma, aga pagan sellega, mul on kõik eelmised vereproovid korras olnud. Ja kõik muud proovid ka. Nii jäingi koju. Ja käisime hoopis perega väljas jalutamas. Võru linn oli kui välja surnud - mõni üksik inimene ainult jalutas tänava peal. Hea ja kerge oli hingata. Õhk oli mõnusalt puhas ning värske.
Aprillis on mul ämmaemand. Ei teagi, kas sinna saan. Kuid sel polegi tähtsust. Sellest hoopis tähtsam on, et mu arst ja ämmaemand terveks jäävad. See, et inimesed terveks jäävad, on praegu kõige tähtsam.
Kirjutasin oma arstile, et mis tema arvab. Ta teab, et mul on astma. Mul on väga hea naistearst, Eesti parim minu arvates, ja ta pole üldse naine, vaid mees. Oli ka Roosi sünni juures. Hästi sõbralik ja hea huumorimeelega. Ning mis seal salata - soomlane. Nagu minagi. Kord juttu puhudes avastasime, et meie esivanemad elasid kaugel Ingerimaal kõrvalkülades.
„Ei tasu tulla, püsige kodus,” oli ta kiire vastama. Tunnen teda juba ammu, aga vastastikuse lugupidamise tõttu teietame siiani. „Tühistan aja.”
Mul langes kohe kivi südamelt. Ma pidin täna muidugi vereproovi andma, aga pagan sellega, mul on kõik eelmised vereproovid korras olnud. Ja kõik muud proovid ka. Nii jäingi koju. Ja käisime hoopis perega väljas jalutamas. Võru linn oli kui välja surnud - mõni üksik inimene ainult jalutas tänava peal. Hea ja kerge oli hingata. Õhk oli mõnusalt puhas ning värske.
Aprillis on mul ämmaemand. Ei teagi, kas sinna saan. Kuid sel polegi tähtsust. Sellest hoopis tähtsam on, et mu arst ja ämmaemand terveks jäävad. See, et inimesed terveks jäävad, on praegu kõige tähtsam.
Pildil Roosi pärast sündi sinise haiglateki sees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar