Kuidas ma täna üle hulga aja poes käisin

Käisin täna üle hulga aja poes. Päike paistis, ilm oli soe ja no seitsmendat kuud rase inimene tahab ka jalutada, mitte ainult nagu hüljes voodi peal lösutada :D Siit-sealt olen lugenud, et poodides on praegu metsik tunglemine, aga Võrus ei midagi sellist.

Käisin kodulähedases väikeses poes (Inno torkas mulle enne kodust väljumist sinised kummikindad kätte mõistagi :D) ja seal oli väga vähe inimesi. Kõik väga tõsised, vahtisid omaette maha. Pilkkontakti teiste poodlejatega välditi kramplikult. Sest kes seda teab, äkitselt saab nii ka nakkuse - mitte ainult piisk- , vaid ka pilkkontaktiga. Täitsa võimalik. Kui ma veel proksis töötasin, siis lahendasin kord sellist kaebust, kus kaebaja väitis, et teda tulistatakse naabermaja akendest laserkiirtega. Selliseid tüüpe nimetati siis hulludeks. Nüüd ma mõtlen, et võib-olla ikka tulistati. Kes seda teab, kes seda teab... 

Õnneks olid kõik inimesed mõistlikud ning hoidsid teistega vähemalt meeter maad vahet. Kassades järtse polnud. Kassapidajal olid samuti sinised kummikindad käes. Minul ka. Naljakas oli kinnastatud kätega PIN-koodi toksida. Käed natuke higistasid ka. Kui kassapidaja mult midagi küsis, siis küünitasin instinktiivselt tema poole, et paremini kuulda. Siis ehmusin. Kas oleks pidanud seda tegema? Äkki lendasid tema poolt minu poole nähtamatud piisad?

Siis sain aru, et lolliks ei saa ikka ka minna. See on teine kõige halvem asi, mis meiega selle kriisi ajal juhtuda saab, peale selle, et me muutume egoistideks. Hingasin sügavalt ning ladusin oma kaubad naeratades kotti. Soovisin kassapidajale head päeva ja vaatasin talle otsa, pilkkontakti kartmata. Ja astusin kerge meelega välja, sooja ning sillerdava kevadpäikese kätte.