Üks asi, mis mulle selle praeguse aja puhul silma on jäänud - kuidas küll mõned inimesed kardavad surma. Kardavad nii, et on selle oma surmahirmu pärast unustanud ära selle, kui ilus on elu ning kui hea on tegelikult elada. Et seesama elu, mida me praegu elame, on meile niiehknaa niisama antud, sülle kukkunud õnn. Lihtsalt istuvad põõsas või õigemini võbisevad teki all ning kardavad... ÜHTE HAIGUST.
Ma olen varemgi rääkinud oma isast, aga räägin täna ka. Minu isa jäi sõjas napilt elama. Ta oli 17-aastane poisike, kui isa vastuseisule vaatamata Eesti Leegioniga liitus. Läks Tartusse, aga rong leegionipoistega oli juba ära sõitnud. Palus siis üht maha jäänud ohvitseri, et too teda kaasa võtaks ja rügemendi juurde viiks. Ohvitseril läks ulja poisikese palumise peale süda härdaks ning ta võttis ta kaasa, nad sõitsid koos teistele järele. Ning mu isa sai oma palavalt ihaldatud sõja. Esimest korda sai ta peaaegu et surma Hüüru veski juures luurates, kui püssikuul tast vaid millimeetri kauguselt mööda vuhises. Teised luurekaaslased said kõik surma. Teist korda Keila staabi õuel, kui tahtis, maksku mis maksab, käsikraanate pilduma jääda, kuigi vaenlase tank oli juba üle aia staabi õuele sisse sõitnud. Aga üks ohvitser rebis ta endaga kaasa. Kolmandat korda juba Vorkutas, põgenemist plaanides, aga jäi selle eelõhtul kõrgesse palavikku ega suutnud end liigutadagi. Teised läksid, aga nad saadi kätte ja nende laibad jäeti vangilaagri õuele teiste hirmutamiseks mitmeks päevaks vedelema.
Vaatamata kõigele läbi elatule oli minu isa üks päikeselisemaid inimesi, keda ma kunagi oma elu jooksul olen kohanud. Ta jäi selliseks uljaks poisikeseks, kes ta kunagi oli, kuni surmani. Tõsi, aastatega lisandus elutarkus ning ta ei pannud enam oma elu meelega ohtu, aga ta tabas hästi, mida tähendab julge südamega elatud elu. See tähendab seda, et ka siis, kui sinu ümber on pimedus ning varjud ja sind luurab surm, ei unusta sa ära, et sealsamas käib ringi ka elu, KES OTSIB SIND. Kes tahab sulle pakkuda valikuid ja võimalusi. Et sa käiks sirge, mitte küürus seljaga ning julgeks teoks teha oma unistused. Sest selleks on ta end sinule andnud. Mitte selleks, et sa võbiseksid seitsme teki all ning sureksid juba oma eluajal, vaid selleks, et sa hingaksid (päriselt, mitte läbi maski!), näeksid, kuuleksid ja armastaksid!
Nii et. Ärge võbisege teki või maski all, vaid ELAGE. „Ah, kuniks elu!” ütles mu isa lõbusasti, kui ma tal üht või teist asja teha keelasin. „Elame, kuni elame.” Ja ometigi elas ta vaatamata oma julgusele ilusa ning pika elu - või just selle sama julguse pärast? Kuna ta ei kartnud elada ega ka surra. Ärge siis teie ka kartke! :)
Pildil mu isa Vorkutas - ka seal oli ilusaid päevi.
6 kommentaari:
Mina olen samamoodi mõelnud ("elu ei ole haiguste ees võbisemiseks") kui ma olen kahelnud, kas panna lapsed lasteaeda - kus liiguvad, teadagi, igasugu köhad, nohud, tuulerõuged, gripid ja igasugu muud haigused - või hoida lapsed turvaliselt keset põlde-metsi kodus (kus nad haigusi eriti ei saaks). Aga samas - kui laps lasteaias ei käi ja on vaid kodus, siis jääb ta lisaks negatiivsele ehk haigustele ilma ka kõigest sellest, mis lasteaialapsel on rohkem võrreldes kodusoleva lapsega - eakaaslaste seltskond, ühised toredad tegemised, muusikatunnid (õpetaja juhendamisel, kes omab selleks haridust), ujumas käimised jne. Ning pole välistatud, et haigused saab ta lihtsalt veidi hiljem - koolis - ikkagi kätte. Seega võtsin sügisel südame rindu ja minu kahel vanemal lapsel oli lisaks koduelule kuni kriisi alguseni ka lasteaiaelu.
Tahaks Teile selle suure töö eest suur tänu öelda, sest see töö, mis Eestineni lehel on tehtud, oli kangelastegu, ainus meedia, kust sai adekvaatset infot koroona leviku kohta maailmas. AITÄHH!!!
See on tõsi, et nahahoidmine pole Teie teema, sest ülejäänud peavoolumeedia on tõeline solgitoru, kust vabavoolul voolab seda solki, mida parasjagu lubatakse laiali valguda.
Mingi ohulipp on ikka üleval, provotseerida, et unustage oht, on veel varavõitu, las olla asjad kontrolli all, pigem.
Väga armas lugu! Aitäh, perekond Tähismaa, et olete nii positiivsed ja toote veidi teistsugust vaadet elule Eesti ajakirjandusse. Nii kõrini on ninakast ja õelast ajakirjandusest. Teie lood on elusad, rõõmsad ja ausad!
Aitäh, südamest :)
Ometi midagi ausat ja õiget! Aitäh! Ka minu vanaisa oli Vorkutas. Hea, et kirjute ka sellest.
Palun, palun, ikka :)
Postita kommentaar