ÄRA VÕBISE TEKI ALL, SA EI ELA SELLEKS

Üks asi, mis mulle selle praeguse aja puhul silma on jäänud - kuidas küll mõned inimesed kardavad surma. Kardavad nii, et on selle oma surmahirmu pärast unustanud ära selle, kui ilus on elu ning kui hea on tegelikult elada. Et seesama elu, mida me praegu elame, on meile niiehknaa niisama antud, sülle kukkunud õnn. Lihtsalt istuvad põõsas või õigemini võbisevad teki all ning kardavad... ÜHTE HAIGUST. 

Ma olen varemgi rääkinud oma isast, aga räägin täna ka. Minu isa jäi sõjas napilt elama. Ta oli 17-aastane poisike, kui isa vastuseisule vaatamata Eesti Leegioniga liitus. Läks Tartusse, aga rong leegionipoistega oli juba ära sõitnud. Palus siis üht maha jäänud ohvitseri, et too teda kaasa võtaks ja rügemendi juurde viiks. Ohvitseril läks ulja poisikese palumise peale süda härdaks ning ta võttis ta kaasa, nad sõitsid koos teistele järele. Ning mu isa sai oma palavalt ihaldatud sõja. Esimest korda sai ta peaaegu et surma Hüüru veski juures luurates, kui püssikuul tast vaid millimeetri kauguselt mööda vuhises. Teised luurekaaslased said kõik surma. Teist korda Keila staabi õuel, kui tahtis, maksku mis maksab, käsikraanate pilduma jääda, kuigi vaenlase tank oli juba üle aia staabi õuele sisse sõitnud. Aga üks ohvitser rebis ta endaga kaasa. Kolmandat korda juba Vorkutas, põgenemist plaanides, aga jäi selle eelõhtul kõrgesse palavikku ega suutnud end liigutadagi. Teised läksid, aga nad saadi kätte ja nende laibad jäeti vangilaagri õuele teiste hirmutamiseks mitmeks päevaks vedelema.

Vaatamata kõigele läbi elatule oli minu isa üks päikeselisemaid inimesi, keda ma kunagi oma elu jooksul olen kohanud. Ta jäi selliseks uljaks poisikeseks, kes ta kunagi oli, kuni surmani. Tõsi, aastatega lisandus elutarkus ning ta ei pannud enam oma elu meelega ohtu, aga ta tabas hästi, mida tähendab julge südamega elatud elu. See tähendab seda, et ka siis, kui sinu ümber on pimedus ning varjud ja sind luurab surm, ei unusta sa ära, et sealsamas käib ringi ka elu, KES OTSIB SIND. Kes tahab sulle pakkuda valikuid ja võimalusi. Et sa käiks sirge, mitte küürus seljaga ning julgeks teoks teha oma unistused. Sest selleks on ta end sinule andnud. Mitte selleks, et sa võbiseksid seitsme teki all ning sureksid juba oma eluajal, vaid selleks, et sa hingaksid (päriselt, mitte läbi maski!), näeksid, kuuleksid ja armastaksid!

Nii et. Ärge võbisege teki või maski all, vaid ELAGE. „Ah, kuniks elu!” ütles mu isa lõbusasti, kui ma tal üht või teist asja teha keelasin. „Elame, kuni elame.” Ja ometigi elas ta vaatamata oma julgusele ilusa ning pika elu - või just selle sama julguse pärast? Kuna ta ei kartnud elada ega ka surra. Ärge siis teie ka kartke! :)

Pildil mu isa Vorkutas - ka seal oli ilusaid päevi.