Täna oli jälle imeilus päev ning käisime perega väljas jalutamas. Päike paistis pea terve päeva, alles nüüd läks pilve taha, ning sooja oli 13 kraadi või isegi rohkem. Meil oli väga lõbus - jalutasime Võru Rimisse, kust Inno süüa ostis, ning meie ootasime teda sel ajal Statoili kõrval pingi peal. Pärast ostsime tanklast hotdog'e ja wrap'e ning sõime selle sama pingi peal ära. Oli tunne nagu luksrestoranis, sest nii pikka aega pole väljas söömas käia saanud :D
Võru ärkab aeglaselt elule ning see on nii mõnus.
Inno siis seletas Roosile kannatlikult, et onu on väga vaene ega saa endale seetõttu ise süüa osta. Kuna meie olime ostnud endale rohkem süüa kui meile kõhtu mahtus ning ka kodus oli küllalt süüa ootamas, siis otsustasime, et anname Rimist ostetud pekaanipähklite ja vahtrasiirupiga saiakese ning kohvi onule. „Kas tohin teile pakkuda?” küsisin ta lauale liginedes ja kohvi koos kotikesse pakitud saiakesega ulatades.
Mehe nägu lõi kohe särama ning ta oli väga üllatunud. „Oi!” ütles ta. „Aitäh, hea laps!”
„Mõned inimesed on vaesed, aga me saame neid aidata,” ütlesin ma Roosile. Roosi noogutas mõistvalt ning kimas oma roosa tõuksiga rõõmsalt kodu poole.
Tagasi vaadates nägin, et mees pakkis saiakese hoolsalt oma kotikesse, küllap hilisemaks nautimiseks.
Oli ilus päev.
Ainus, mis pole muutunud, on see, et naabritädil on mask ees. „Olge ettevaatlikud, ma just lugesin, et kaks kassi oli koroonaviirusesse jäänud," manitses ta meid ukse peal. „Igal juhul,” lubasin ma. Ettevaatlik tuleb ikka olla.
Aga meie väikesel piknikul Võru väikese Rimi ees istus meie kõrvallauas üks üsna räsitud moega vanem mees, kes otsis häbelikult prügikastist süüa. Ta leidis sealt ühe kohvitopsi ning avastades, et natuke kohvi on veel järel, rüüpas ahnelt. Kõrvale sõi ta oma räbaldunud kotist välja võetud oakonservi.
„Miks see onu prügikastist asju võtab?” uuris väike terane Roosi. „See on nii vastik ju.”
Inno siis seletas Roosile kannatlikult, et onu on väga vaene ega saa endale seetõttu ise süüa osta. Kuna meie olime ostnud endale rohkem süüa kui meile kõhtu mahtus ning ka kodus oli küllalt süüa ootamas, siis otsustasime, et anname Rimist ostetud pekaanipähklite ja vahtrasiirupiga saiakese ning kohvi onule. „Kas tohin teile pakkuda?” küsisin ta lauale liginedes ja kohvi koos kotikesse pakitud saiakesega ulatades.
Mehe nägu lõi kohe särama ning ta oli väga üllatunud. „Oi!” ütles ta. „Aitäh, hea laps!”
„Mõned inimesed on vaesed, aga me saame neid aidata,” ütlesin ma Roosile. Roosi noogutas mõistvalt ning kimas oma roosa tõuksiga rõõmsalt kodu poole.
Tagasi vaadates nägin, et mees pakkis saiakese hoolsalt oma kotikesse, küllap hilisemaks nautimiseks.
Oli ilus päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar