LISSABONI PARIM BACALHAU

Inno on ikka tark. Kui mul jaanuaris tema tehtud Hiina uudiseid lugedes paanika tekkis (paljud olid siis veel mõnusas letargias, et äh, mis karoona) ja ma KOHE Portugali poole startida tahtsin, piirid olid veel lahti, siis ütles Inno talle iseloomuliku meloodilise ning rahustava preestrihäälega, et praegu on kõige parem olla Võrus. Ja et küll sa näed, märtsis on meil see, mis praegu Hiinas.

Oi, ma olin tema peale pahane ja sõimasin paanikakülvajaks. Keelasin igasuguse uudiste tsiteerimise. Ma ei saanud öösel magada nende pärast! Kogu aeg nägin unes koroonat. Kui teised olid veel mõnusas letargias ja Irja Lutsar rääkis, et olge rahulikud ning peske käsi, nägin mina unes koroonat. Et ma suren sellesse ja kuidas ma siis sünnitan, kui ma surnud olen. Ja palusin Jumalat, et ma ei sureks enne, kui ma ära sünnitada jõuan.

Inno aga muudkui tegi uudiseid. Mulle neid enam ei tsiteerinud, aga ma piilusin neid ikka. No lihtsalt ei suutnud kiusatusele vastu panna. Üht piilumist kahetsesin. Videot 42-kraadise palavikuga Hiina mehest, kes vähkres palavikukrampides. Kohe tuli meelde, kuidas ma ise kakskümmend aastat tagasi kahepoolse kopsupõletikuga peaaegu et ära surin.

Aga mida aeg edasi, seda rahulikumaks ma muutusin. Naljakas. Veebruaris suutsin ma neid uudiseid juba närvi minemata lugeda. Ja märtsis saabus immuunsus. Ma suutsin nende üle isegi naerda. Ning tõesti - Innol oli õigus. Märtsis oli see, mis jaanuaris Hiinas, meil päral. Ja Irja Lutsar oli korraga muutunud väga tõsiseks. Üldse kõik arstid olid korraga muutunud väga tõsiseks. Mõni paistis isegi paanikas olevat. Nagu mina jaanuaris.

Portugalis oli selleks ajaks juba päris palju nakatumisi. Kui algul oli Eesti Portugalist ees, siis üsna kiiresti läks Portugal Eestist mühinal ette. Epitsentriteks muidugi Lissabon ja Porto. Kujutasin ette, kuidas me nüüd seal oleksime. Ja milline teadmatus meid valdaks. Eestisse ka tagasi ei saaks. Istuks paigal nagu Jakko Väli Hispaanias. Ok, väljas saaks jalutamas käia, aga rahvast on seal ju palju rohkem kui Eestis ning oht nakatuda oleks suurem. Kui ma Võrus poodi lähen, siis on seal peale minu veel kaks inimest. Kui ma Lissabonis poes käisin, siis oli hea, kui ma poodi sisse mahtusin. Nii et jaa. Innol oli õigus. Ma ei saa aru, miks tal alati õigus peab olema! See ajab mind nii närvi.

Aga ma unistan Portugalist edasi. Rääkisin just oma sõbra Joao'ga ja me meenutasime koos suure nostalgiaga, kuidas viimatisel kohtumisel Alfamas bacalhau'd sõime. „Ära muretse,” ütles Joao. „Ma luban, et kui see kõik möödas on, siis läheme sööme Lissaboni parimat bacalhau'd.”

Oih, kuidas see mõte mind turgutas. Lissaboni parim bacalhau. Uhh. Selle nimel tasub elada. Seni loodame me mõlemad, mina Võrus ja tema seal, et kõik saab läbi võimalikult kiiresti. Ega paanitse.

Pildil mina ja Roosi ühes armsas Alfama restoranis, pildistas Inno.