Naabritädi on mul tubli, tahaks teda kohe teistele eeskujuks tuua. Ta elab meie maja kõige kõrgemal korrusel ning on ühtlasi maja koristaja. Näen teda juba kümme aastat, ajast, mil Innoga Võrru kolisime (2010. aasta märtsis) igal hommikul varavalges hoovis agaralt luuaga vehkimas ning oma lillepeenarde kallal toimetamas. Meie maja ees on nimelt lisaks muruplatsile ka lillepeenar, mille eest hoolitsevad väärikas vanuses prouad vanuses 60 +, kes me majas elavad. Naabritädi on kõvasti üle seitsmekümne, aga kõikidest meie maja tädidest on ta kõige reipam. Suvel käib metsas mustikal ning seenel ning toob siis alati meile ka.
Tema eriline lemmik on Juulike, kes tädi nähes alati entusiastlikult kätega vehib, ja tädi on täiesti kindel, et Juulike saab aru kõigest, mis ta temale räägib. Ja kuna tädi mõistab, et Juulikese käruga on väga raske, kui mitte võimatu metsa mööda kolada, siis varustabki ta meid suvi läbi mustikate ning seentega. Oleme talle selle eest väga tänulikud ja teeme omalt poolt väikeseid vastukinke.
Nüüd juba nädalake või nii näen ma varahommikuti köögis kohvi tehes ning aknast välja vaadates, et tädil on mask ees. Ei, mitte too apteegi tolmumask, vaid ise tehtud marlimask. Õietiöelda ei ole ma tädi enam ilma selleta näinudki. Ja ta hoiab kõikide teiste majaelanikega suurt vahemaad. Kui varem oli tädil tavaks sulle lausa nina alla jutustama tulla (mis on mulle nii harjumatu, kuna soomlane hoiab alati teistega suurt vahet, erinevalt eestlasest), siis nüüd ei tulnudki ta meile enam lähedale, kui meid väljas nägi, vaid hõikus kaugemalt, oma lillepeenra juurest. Väga tubli.
Samuti ei ole ta enam tükk aega meie ukse taga kella laskmas käinud. Ka see oli tal varem kogu aeg tavaks (millega mul oli samuti üliraske harjuda, sest soomlane ei lähe kunagi teisele ette teatamata külla, seda peetakse hirmsaks ebaviisakuseks, aga noh, tädi on armas ja ma harjusin sellega lõpuks ära). Ühelt poolt see mulle meeldib, sest noh, ma olen ikka soomlane ja soomlast must välja ei juuri, aga teisalt on ka kuidagi harjumatu ning... kurb. Aga ma saan tädist aru. Ta käitub õigesti, sest lisaks kõigele on tema abikaasa väga raskesti haige ning ta peab olema ülimalt ettevaatlik.
Ma mõtlen, et pean tädist ka oma emale rääkima. Et vaata, kui vastutustundlikud on mõned. Noh, teen vähemasti proovi. Kuigi... ma ei usu, et see midagi annab. Sest mu ema on samuti soomlane. Kes punnib vastu, mida enam talle midagi peale pressitakse.
Aga tädi on väga tubli.
Pildil on meie maja esine, näha on ka tädi lillepeenar koos juba tärkavate lillekestega.
Nüüd juba nädalake või nii näen ma varahommikuti köögis kohvi tehes ning aknast välja vaadates, et tädil on mask ees. Ei, mitte too apteegi tolmumask, vaid ise tehtud marlimask. Õietiöelda ei ole ma tädi enam ilma selleta näinudki. Ja ta hoiab kõikide teiste majaelanikega suurt vahemaad. Kui varem oli tädil tavaks sulle lausa nina alla jutustama tulla (mis on mulle nii harjumatu, kuna soomlane hoiab alati teistega suurt vahet, erinevalt eestlasest), siis nüüd ei tulnudki ta meile enam lähedale, kui meid väljas nägi, vaid hõikus kaugemalt, oma lillepeenra juurest. Väga tubli.
Samuti ei ole ta enam tükk aega meie ukse taga kella laskmas käinud. Ka see oli tal varem kogu aeg tavaks (millega mul oli samuti üliraske harjuda, sest soomlane ei lähe kunagi teisele ette teatamata külla, seda peetakse hirmsaks ebaviisakuseks, aga noh, tädi on armas ja ma harjusin sellega lõpuks ära). Ühelt poolt see mulle meeldib, sest noh, ma olen ikka soomlane ja soomlast must välja ei juuri, aga teisalt on ka kuidagi harjumatu ning... kurb. Aga ma saan tädist aru. Ta käitub õigesti, sest lisaks kõigele on tema abikaasa väga raskesti haige ning ta peab olema ülimalt ettevaatlik.
Ma mõtlen, et pean tädist ka oma emale rääkima. Et vaata, kui vastutustundlikud on mõned. Noh, teen vähemasti proovi. Kuigi... ma ei usu, et see midagi annab. Sest mu ema on samuti soomlane. Kes punnib vastu, mida enam talle midagi peale pressitakse.
Aga tädi on väga tubli.
Pildil on meie maja esine, näha on ka tädi lillepeenar koos juba tärkavate lillekestega.
2 kommentaari:
Väga südamlikult kirjutatud, Irja! Ilus lugeda suht sinisel esmaspäevahommikul enne pingelist töönädalat.
See naabrimutt käib pigem ikka Innot võrgutamas. Ta on kindlasti ise ka juba läbi hauganud, et Irja on põder.
Postita kommentaar