Nüüd siis juba viisteist aastat koos!

Eile sai meil Innoga siis juba viisteist aastat koos oldud :) Uskumatu! Nagu oleks eile kohtunud Tartus Rüütli tänaval, kui Inno loengust tuli ja mina Portugalist kodus käimas olin :D

Aga jah, kohtusime 2005. aasta 21. mail, imeilusal päikesepaistelisel maikuupäeval (oli umbes kakskümmend kraadi sooja, mitte kuus kraadi nagu eile :D) ning jäime esimesest hetkest kokku. Sõna otseses mõttes - lahku enam ei läinudki. Või noh, õige lühikeseks ajaks - Inno sõitis lihtsalt kiiruga Tallinnasse ja tõi sealt oma asjad ära. Ning siis hakkasime Tartus, minu korteris koos elama.

Tartus elasime kaks aastat, siis kolisime Rakverre ning elasime seal kolm aastat ning pärast seda tõi elu meid Võrru, kus oleme elanud juba KÜMME AASTAT :D Nagu näha, on Võru elu meile sobinud, sest siin on meile sündinud kaks armsat tütrekest ning sel kevadel sünnib kolmas väike tütreke. Vahelduva eduga oleme elanud ka Portugalis - 2015. aasta oktoobrist 2016. aasta juulini ning 2019. aasta märtsist septembrini. 

Mis mulle Inno juures meeldib? Tunnistan täitsa ausalt, et KÕIK. Ma ei ole oma elus mitte kunagi varem kohanud inimest, kelle juures mulle absoluutselt kõik meeldiks. Aga vot sel imeilusal päikesepaistelisel maikuupäeval viisteist aastat tagasi ma kohtasin. Üks mu tuttav, keda ma olin tegelikult kohanud alles päev varem, täpsemalt oma hea sõbra Aapo Ilvese kontserdil Tartu Ülikooli kohvikus, kutsus mind enne Rakverre tagasisõitu Rüütli tänavale kohvi jooma. Ma jõudsin kohale natuke varem ning toda tuttavat polnud veel seal. Küll hüüti mind kõrvallauast: Irja! Olin väga imestunud, et kes see siis on, aga pilku pöörates nägin, et see oli üks mu kooliõde Rakverest ning temaga koos oli üks hurmavate tumedate lokkidega mees, mustad päikeseprillid ees. Kes nägi välja nagu Gabriel Viimsest reliikviast - minu unistuste filmikangelane! Seda filmi nähes kujutasin nimelt alati ette, et abiellun kunagi just sellise mehega, kes on nagu vürst Gabriel. Kel on tumedad lehvivad lokid ning kes on aus, õiglane ning hea. Kes ei pelga oma õnne nimel kõike mängu panna ning kui vaja, siis kasvõi eluga riskida. 

Aga paraku oli elu mind siimaani vaid hansvonrisbiter'ite ja ivoschenkenbergidega kokku viinud :D Aga mida rohkem ma Innot tundma olen õppisin, seda enam ma mõistsin, et tema see ongi. Armusin temasse ülepeakaela ning see tunne pole - imede ime! - siiamaani grammigi võrra vähenenud. Meil on samasugused tõekspidamised ning me unistame sarnaselt. Ja seda kõike niivõrd erineva temperamendi juures. Kui mina olen kogu aeg üle keemas, siis Innot on väga raske endast välja viia. Muidugi asja eest, millesse ta usub, võitleb ta alati - nagu üks õige rüütel seda tegema peabki. 

Igatahes kui ma viisteist aastat tagasi sinna lauda istusin, siis lahkuda ma sealt enam ei suutnud. Mul oli küll ostetud bussipilet Rakverre, aga ma unustasin selle täiesti ära. Portugali peigmees sai samuti hundipassi - ütlesin talle, et olen kohanud oma elu armastust. Sealtpeale on meie tee kulgenud koos. 24/7, kordagi igavust tundmata. Nüüd siis juba koos väikeste reisikaaslastega, kes on meie vahvad koopiad :D

Ja meie reliikvia on endiselt vabadus :)

Pildil meie Innoga 2005. aastal Tartus Rüütli tänaval kohvik Crepp'i ees ning siin mõned kuud hiljem suvel Võrumaal: