Siin ma siis istun. Jätkuvalt. Köögilaua taga ja keerutan pöidlaid. Kus on sünnitus? Juba viies päev üle ning ikka ei miskit. Külgedes on kerget survet tunda, aga see võib olla ka minu meeleheitlik soov seda survet tunda. Hakkan vist hulluks minema.
Ilgelt tüütav on ikka seda sünnitust oodata. Kaalus ma õnneks palju juurde võtnud ei ole ja beebi ka ei ole, aga ikka. No kaua võib. Ei jaksa enam. Palavaks läheb ka. Muidugi Roosi läks ka nädal aega üle, nii et eks noorem õeke võtab õppust. Aga ikkagi! Uhh. Masendav.
Samas ei ole ma ka mingi eriline sünnitamise fanaatik. Mäletan, et kui sõbranna kunagi ütles, et ta võiks sada korda sünnitada, aga rase ei tahaks küll enam kunagi olla, siis ma imestasin siiralt. Mulle jälle ei meeldi sünnitada. Ma võin rase olla, ok, aga sünnitamist ma vihkan. Mulle ei meeldi ootamatud olukorrad. Et mingil X-hetkel hakkavad valud ja siis sa pead hakkama neid jälgima, et millal on viieminutiline vahe. Närvitsema. Pakkima. End mingis suunas veeretama.
Ma eelistaks sünnitada nii, et ma lähen kindlal kuupäeval haiglasse ning seal hakatakse minuga tegelema. Aga nii, et poleks üldse valus. 0 protsenti. Valusid ma jälestan. Hambaarsti juures lasen isegi pisikest auku tuimestusega puurida. Ma ei saa aru, kuidas ei ole moodne sünnitusabi jõudnud nii kaugele, et tagada naistele 100 % valuvaba sünnitust. Samas on inimene käinud kuul! Ja leiutanud WIFI! That's just crazy!! Aga sünnitamine on ikka arhailisel tasemel, et ikka valuta ja punni. Uuuta ja aaata. Infantiilne. Mina igatahes uuutada ega aaatada ei kavatse. Eelmisel sünnitusel tahtsin ma ämmaemanda ära kägistada, kui ta soovitas mul karuhäält teha. Tehku ise! Mulle meeldib sünnitades vait olla või siis äärmisel juhul vanduda. Koju minna ähvardada. Aga mitte mingite lollustega tegeleda.
Ma olen sünnitanud kahes kohas - Elite kliinikus (Juuli) ja Maarjamõisas (Roosi). Mõlemal korral tahtsin minna sünnitama Võrru, aga ei julenud. Elites lubati mulle spaasünnitust, aga seda ma ei saanud. Pidi olema oma sünnitusbrigaad, oma naistearst, oma ämmaemand ja oma lastearst, aga suurema osa ajast passisin sünnitustoas kahekesi koos Innoga. Ja hingasin endale liiga palju naerugaasi sisse, mille tulemusena olin lõpuks oimetu ega jaksanud lõpuks enam mitte midagi. Ma ei tea, kuidas see Juuli mu seest lõpuks välja kisti. Noh, nüüd enam Elites sünnitada ei saa.
Roosi sündis Maarjamõisas. See oli palju toredam kogemus, sest sain seljasüsti ja ühel hetkel olid valud TÄIESTI kadunud. Vot see mulle meeldis. Aga päris lõpus tulid nad ikka tagasi ja olid väga intensiivsed. See mulle enam ei meeldinud. Siiski - sünnitus kestis kuus tundi ja sellest pool tundi hulluda oli kaugelt okeim kui kakskümmend tundi hulluda nagu Juuli sünnituse ajal.
Nüüd olen jälle valiku ees. Kas sünnitada Tartus või Võrus. Võru haigla on meie kodust viie kilomeetri kaugusel, Tartusse tuleks kuuskümmend kilomeetrit loksuda. Roosit sünnitama ma loksusin ja jõudsin Innot selle aja jooksul mitu korda „idioodiks” sõimata. Ise ma seda enam ei mäleta, aga Inno täna tuletas meelde. Võru? Samas on seal sünnituste arv viimastel nädalatel kasvanud - ca 15 sünnitust nädalas. Kas nad saavad ikka nii paljude sünnitustega hakkama? Kas ämmaemandaid jätkub? Uuuhhh, raske.
Ma ei hakka siin mulle üldse mitte omast ninnunännukat ajama ning ütlema, et küll kõik hästi läheb, tuleb ainult positiivselt mõelda. See jutt on ullikestele. Tegelt on sünnitus risky business ning valmis tuleb olla kõigeks. Oma kahe kogemuse pealt võin öelda kaht asja - mõistlik on valida koht, kus tunned end TURVALISELT ning võimalikult KODUSELT. Teiseks - tasub eelistada haiglat, kus ollakse sinu suhtes tähelepanelikud ning lahked. Kõik muu on suht-koht bullshit ning kuulub väljanaermisele.
Ahh, niiehknaa otsustan kaheteistkümnendal tunnil. Eks te siis näete. Üks, mida ma tean, on see, et kolmapäeval lähen jälle haiglasse. Kontrolli :D
Ülemisel pildil mina (going slightly mad) ja siin Roosi eile Võru pargis kiikumas:
10 kommentaari:
Minu tütar sünnitas mõlemad lapsed Võrus(2013 ja 2018) ja temal küll mingeid pretensioone ei olnud. Väiksem laps oli küll esilekutsumisega, sest kandis ka üle. Selle eest suurem sündis tähtajast 2 nädalat varem.
PS! Kas sa kuulsat "SSS"-i oled proovinud, et sünnitus pihta hakkaks?
Jaa, ka minu tuttavad on mulle Võru kiitnud :)
SSS - lets see... Sauna ma vihkan, seksida ma ei jaksa ning šampus mulle ei maitse :D Ahh, lähen kolmapäeval haiglasse ja kui arvavad, et võiks välja võtta, siis las võtavad :)
Kolmapäevaks ju ainult nädal üle, miks kiirustada? Vabalt võid reedeni veel oodata.
Valutu on ehk ainult keiser, aga siis pärast ikkagi tunda nagu peale ükskõik, millist oppi ikka.
Ma mõlemad lapsed Tartus epiduraaliga sünnitanud.
Ära heida meelt, Irja!
Anu Saagim pidi kah ükskord "Kroonika" andmetel sünnitama aga siis võttis padja ära.
Ole tubli!
"uuuuutamine" ei ole üldse lollus - see aitab väga hästi ennast avanemisvalu ajal hästi lõdvaks lasta ja emaka avanamist tunnetada.
Sest mis on inimese reaktsioon valu puhul - ennast pingule tõmmata - aga avanemisvalu puhul just ei TOHI ennast pingule tõmmata, vaid peab hääääästi lõõõõõõõdvaks laskma, et oma emakale mitte vastu töötada, vaid maksimaalselt kaasa töötada - sujuva pika häälituse, näiteks "uuuuuuuuuuuuuuu" tegemine aitab lõdvestuda ja lõdvana on avanemisvalud ka palju paremini talutavad.
Kõigi kolme sünnituse puhul olen iga avanemisvalu tulles pikka "uuuuuuuuuud" kuulavale lastes ennast hästi lõdvaks lasknud. Eriti mäletan, kuidas tütrega mehe autos kõrval istudes mina vaheldumisi rääkisin mehega ja siis teatud kilomeetrite tagant tõin jälle kuuldavale pika "uuuuuuuuuuuuu" - niimoodi, vaheldumisi vesteldes ja "uuuu"-tades, me sünnitusmaja juurde jõudsimegi...
Pressimise ajal pean mina hästi hoolega jälgima hingamise rütmi. Sest mul võivad pressid hästi lühikese vahega üksteise otsa lajatada ning seega pean pele ühe pressi lõppu jõudma veel enne järgmise pressi algust "ühku võtta" ehk sisse hingata. Esimesel sünnitusel hirmusin - et appi, kas ma ei saa enam hingata ja lämbun ära? Tegelikult tuli lihtsalt õigel ajal see sissehingamise ära teha - ei tohtinud munema jääda - siis oli kõik korras. Teisel sünnitusel seda juba teadsin, hingasin ilusti ja hirmu ei tekkinud.
Aga kui valuvaigistist, siis ka mina olen mõelnud, et võiks olla mingi kaval valuvaigisti, mis jätab sünnituse kiiruse, intensiivsuse ja tunnetuse täpselt samaks, aga võtaks valu pisut maha. No et ma tunnetaks avanemisvalusid näiteks mingi survetundena (või siis hästi kerge valuna) ja saaks neile kaasa töötada, aga kibevalusat tunnet nagu tegelikult avanemisvalude ajal on, ei oleks.
Nende praeguste tuimestuste puhul, mis "võivad aeglustada sünnituse kulgu", tõusevad mul kohe karvad püsti. Sest see mõte, et sünnitegevus jääb kuidagi toppama ja ma jään "kuhugi vahepeale" omadega ega saa enam edasi ega tagasi, tundub mulle päris hirmutav ja mõtlen, et ei, pole vaja, saan siis ilma hakkama.
Aga ju on siis sellist valuvaigistit, mis sünnitegevusele muidu kuidagi ei mõjuks, reaalsuses keerulisem valmis teha kui sellest mõtiskleda.
Ma ei hakka siin mulle üldse mitte omast ninnunännukat ajama ning ütlema, et küll kõik hästi läheb, tuleb ainult positiivselt mõelda. See jutt on ullikestele.
------
Nojah, olene, mis selle "positiivse mõtlemise" all mõista - kui mingit roosa mullikese ajamist, siis ka mina kehitan õlgu.
Kui aga positiivse mõtlemise all mõelda hästi asjalikku, konstuktiivset, oma energiat eesmärgi (lapse sündimine) nimel suunata aitavat mõtlemist - siis sellega ma nõustun.
Ise arvan, et minu relv sünnituste ajal on olnud just mõistuse võimalikult külmana hoidmine, konstruktiivne suhtumine, oma nii kehalise kui ka vaimuenergia mitte laristamine mõttetuste peale ning selle koondamine eesmärgi ehk lapse sünni peale.
Näiteks kohe, kui tekkis mingi negatiivne mõtteke ja tundsin, et nö. moraal hakkab langema ja lagunema, ütlesin endale:
"Ai-ai, Ann - püsi asjalikul lainel, eks! Praegu on käimas sünnitus ehk su laps tahab ära sündida ja juhtumisi oled sina tema ema - sa pead koondama kogu oma energia sellele, et ta seda võimalikult hästi teha saaks. Kui laps on sündinud - siis, palun väga, räägi kasvõi igasugu mõttetusi ja plähmerda palju tahad - praegu pole õige aeg plähmerdamiseks, vaid tuleb suunata oma energia protsessile kaasa aitamisele. Näe, algabki järjekordne valu - mida sa pead tegema? Nii, näedsa, suudad küll teha seda, mida vaja. Järgmise valu ajal teed jälle nii, onju - eksju. Ja nii ta valu valu haaval läheb, kus ta pääseb - ikka edasi ja edasi..."
Selles mõttes mina ei saa aru, kuidas kellegagi sõimlemine mind aitaks. See oleks asjatu väärtusliku energia (mida sünnitusel kulub niigi palju)kulu :D Selle asemel püüan parem välja lülitada igasugu mõttetud emotsioonid juba eos (enne, kui need jõuaks paisuda) ja püsida hästi-hästi keskendunud.
vaarikalehe teed proovi, kah vanaaja nipp, aga toimib :)
Kõige parem on minispinaal :) Teist korda tõestatud :D Kui vihased valud algavad, tehakse ära, siis tudud valud üle ning kui pressimiseks läheb, siis on metsikult jõudu :) Unistuste sünnitus oli :)
Ann, aga minispinaal ei aeglustagi. Mul kaks korda tehtud. Ta hakkab mõjuma kohe ning mõju max tund aega. Pole kummagi sünnituse ajal aeglustanud. Saad kõige valusama osa lihtsalt maha magada ning siis täie jõuga pressid :) Mulle sobis ülihästi.
Postita kommentaar