Üks sõber kirjutas mulle, et ma virisen liiga palju ning virisemine ei ole asju kunagi lahendanud. Esmalt sain pahaseks, et mida. Mina ja virisen? Tuli kohe tahtmine rusikat viibutada - temperamentne nagu ma olen :D
Aga siis jäin mõtlema. Pagan, ma tõesti virisen! Iga päev :D Meenus eestlasest isa, kes ka vahetevahel ütles, et "ära virise." Soomlasest ema ei ütelnud seda kunagi. Sest ta ise virises ka kogu aeg ning veel hullemini :D Lapsepõlvest ma muud ei mäleta, kui ema ja vanaema jutte köögis, kus viriseti mõnuga tunde! Ma siis alati poole kõrvaga kuulasin - nii põnev oli! Kõik maailma asjad võeti läbi ja pärast oldi väga heas tujus :D Mis seal salata, mina olen samasugune, mida vanemaks saan, seda rohkem soomlane. Mulle meeldib viriseda ja minu maailm on pärast üht korraliku virinat palju helgem. Sageli saavad asjad nii ka lahenduse.
Isa jälle ütles, et tema ema "ei virisenud kunagi." Ja elas ka õnnelikult. Või noh, vähemasti isa jutu põhjal. Kuidas see võimalik on, soomlane aru ei saa. Kuidas on võimalik mitte viriseda? Virisemine on nagu puhastustuli, kus puhtamaks saad nii sa ise kui ka sind ümbritsev maailm - noh, sinu silmis vähemasti! See on nagu saunas käimine!
Aga ju on see siis jälle üks kultuuriline erinevus. Mu isa oma naise ja ämma virinaid ei kuulanud ning läks selleks ajaks teise tuppa ajalehte lugema. Ema jälle ei saanud aru, kuidas isa saab mõnes olukorras nii rahulik olla. Soomlasest vanaisa jälle lõi mõne kange virisemishoo ajal ka mõned ninad üles.
Nii et! Arvestage, et olete soomlase leheküljel! Kui teile mu virinad ei meeldi, siis minge lihtsalt teise tuppa! Ajalehte lugema :D Armastan teid kõiki ikka, aga virisemisest ei ütle ma lahti iial :)
Pildil kaks soome naist, ema ja mina.
4 kommentaari:
Oi,see o üks väga mõnus lugemine!See on MINU,eestlase perelugu! Nii et:kuulub see virisemine ka meie hulka.Täiega. "Sul on ÜKS viga, mis on talumati:sa jaurad ja virised",ütles kunagine kallim."Mida kuradit sa virised alailma,"ütles mu abikaasa 40 aastat hiljem,ja see ei olnud üldse SEE kallim."Peab ikka virisema?" küsivad nüüd lapsed minult."Kas ei saaks täna virisemata?"küsis töökaaslane hiljuti.Jne.Ei see kao ,kui see on sul geenides,ütles "Tere,geenid" raamat...
11:48-le lisaks---Oh laula ja hõiska,NÜÜD ma hakkan seda kõike veel tähele panema kah peale selle blogisissekande lugemist! Just praegu ütles mu laps korraga: "Kas su päevane ving on nüüd juba ära vingutud või, mul tuleb kohe telefonikõne, tahaks vaikust?"
Oma lapsepõlvest mäletan naisinimesi (täitsa eestlasi), samamoodi virisemas. Mehi mitte nii väga.
Traditsioonilise kasvatusega kasvatati naisi pigem virisema, mehi aga pigem mitte - "mis sa virised, poiss!" öeldi. Su isa oli mees ja ema on naine - ma arvan, et see tuli sellest, mitte rahvusest.
Virisemine tüütab mind vahel siis, kui minu tütar viriseb: "Ei oska, ei saa!" mingi sellise lihtsa asja tegemise, näit. sokkide jalga panemise kohta, mida ta tegelikult ammugi nii oskab kui ka saab. See tüütab mind küll vahel tõsiselt - iššand, on ikka viitsimus kulutada aega ja energiat vingumisele selle asemel, et teha väike liigutus - ja asi on tehtud ja unustatud? Tütrel, õnneks, tundub, jääb seda ka vähemaks.
Kuule soomlanna :) ,kas sa puusadega vehid ?
Soomlannadel on see viga,et nende puusad on kinni ja see tekitab palju tervise probleeme ehk siis haigusi.
Kusagil sajand tagasi keegi soomlannadest
leidis,et puusadega vehkimine on paslik vaid litsidele :))) Teda hakkasid järgima kõik soomlannad. Soomlannade kinnised puusad käivad nagu meestel. Mehed ei vehi puusadega.
Postita kommentaar