Neljapäev, 11. märts 2021

LASKE LASTEL PUHATA! ÕPPIDA JÕUAB KA PAARI AASTA PÄRAST

LÕPETAGE ÄRA see loll jutt sellest, kuidas laste kooliharidus tohutult kannatab. Isegi kui lapsed paar aastat koolis käia ei saa, MIS SIIS? Pärast käivad! Minu isa istus kaheksa aastat Vorkutas. Viidi ülikoolipingist ära. Tuli tagasi ja läks uuesti ülikooli. Pärast veel teise ülikooli. 

Kõige tähtsam on sest kriisist ELUGA välja tulla, teisi eesmärke (lõpueksamid!) seada on lihtsalt naeruväärne. Tulge maa peale tagasi. Laske lastel rahulikult olla ja kodus omas tempos õppida. Ärge suruge neid tagant, neil on ka praegu raske. Küll nad pärast järele õpivad. Kõik muu siin maailmas saame uuesti üles ehitada, ainult kaotatud elusid ei saa tagasi.

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Vanasti inimesed said kolm klassi külakooli ja oskasid palju rohkem kui praegune põlvkond.
Kolm klassi külakooli tähendas ju vaid talvekuid. Lapsed said koolis olla vaid talvel,kolm talve. Kolm klassi külakooli tähendas kolme talve...
Selle üheksa kuuga omandasid lapsed piisavalt teadmisi,et elus hakkama saada.
Sel ajal polnud kellegil aega õppida koolis maja ehitamist. Ometigi iga mees ehitas endale maja ise.
Sel ajal polnud kellegil aega õppida koolis autosid ja traktoreid parandama.
Ometigi kõik masinad parandati.

Anonüümne ütles ...

Tere
Olen olnud blogi jälgija aastaid. Kuid mitte seetõttu, et oleksin nõus teie põhimõtetega. Ausalt öeldes pole ma paljude asjadega teiega ühel meelel, kuid leian, et inimesel on õigus oma arvamusele. Ja blogi loen, kuna erinevate maailmavaadetega tutvumine teeb mind minu töös mõistlikumaks (Töötan meditsiiniõena).
Harva kirjutan midagi kommentaariks, kuid see postitus kõnetas mind. Olen aastaid juba töötanud psühhiaatrias ning ka mu esimene töökoht oli selles vallas. Kuigi vahepeal olin ka pereõde. Mind on alati hämmastanud laste hulk, kellel on vaimse tervise probleemid.
Saime oma esimese lapse kui olin 16 ja mees 19. Mäletan selgelt kuidas vaadati meie poole, et elu on läbi. Ma ei jätnud keskkooli pooleli. Koos ämma ja kooli abiga lõpetasin koos oma klassiga. Hetkel omandan oma teist kõrgharidust Norra filoloogi erialal (üks kõrgharidus on veel poolikuks jäänud, teen selle hiljem). Leian, et hinnetele keskendumine ei anna lapsele tulevikulootusi. Mind peeti suhteliselt nõrgaks õpilaseks. Ma olin laisk ning hinded olid keskpärased, kuid mu teadmised on teistsugused. Need ei ole need, mis õppekavas nõutud. Ja mis veel parem - nendega jõuab elus päris kaugele (teenin meditsiinis üle keskmise Eesti palka ning käin tööl nii nagu viitsin).
Praegu näen, kuidas mu lastele tambitakse valemeid ja mõisteid millest nad üldse aru ei saa. Nad ei oska õpitavat sugugi seostada eluga, mis meie ümber. Seega leian, et tõesti ei juhtu nendega midagi kui lõpueksamid jäävad tegemata.
Sellega tuli mulle meelde juhtum. Kui mu poeg oli viiendas klassis ja vaevlesime koolikiusamisega siis õpetaja küsimusele, et miks hinded on halvenenud vastasin - Lapse hinded on temale endale ja mind need ei huvita. Mina tahan näha, et ta toime tuleb. Selle peale väitis õpetaja, et seda kuuleb tema küll esimest korda. Ja muidugi me ei suhelnud enam peale seda, sest minu laps viis kooli keskmise hinde alla. See, et mu laps lubas end ära tappa koolikiusamise tõttu ei huvitanud küll kedagi. Õnneks on see nüüd möödas.
Pika jutu jätkuks - vaatasin eile Facebooki. Ma käin seal harva, kuna pole lihtsalt aega. Mind hämmastav lisaks kõigele lastevanemate äng, et lapsed on kodus ja nemad ei saa enam rahus olla. Mulle meeldib väga oma lastega koos olla. Ka siis kui mul sündis teine laps, ei saatnud ma esimest lasteaeda, et ta jalust ära saada. Ise vorpisin need lapsed ja ise pean hakkama saama. Mis mõttes pole lastel midagi kodus teha? Kui endal pole ideid siis internett on ju neid täis.
Saigi kole pikk - vabandust. Aga õigust räägite.

ann ütles ...

See puhkamise aspekt pole noortel nii oluline kui keskealistel. Noor on niimoodi ehitatud, et "sügeleb" ikka pigem eluga edasi minema ja puhkus nagu praegune kukub rohkem sundpuhkuse moodi välja.

Oma esimese 1. kl lapse pealt näen, et ainult kodune elu ning mitu aastat noorema õe/venna seltskond jääb juba veidi ühekülgseks. Muidu pakib noormees asjad ja läheb igal hommikul kooli, kust naaseb poolest päevast juttudega, mis klassis toimus, millest ta selle või tolle klassikaaslasega rääkis, mis ujulas või trennis täna tehti jne. Ülesanded saab küll e-kooli ja videotunni abil tehtud (õnneks tal ei ole õppimistõrget). Nii et ma ei saa kurta, et mul emana oleks koleraske distantsõppe ajal.Ühe laua taga teen mina oma kodukontorit ja teise laua taga istub laps oma videotunni ees. Pärast nipet-näpet töövihikust ja ülejäänud päev on hooleta. Aga ma näen, et lapse elu on ühekülgsem. Mis paneb mindki unistama, et muutuks viirusolukord paremaks ja saaks koole lahti teha - no vähemalt järgmisel sügiselgi, veerandi või poolaasta kaupagi.

Irja ütles ...

Suur tänu kogemuste jagamise eest! Mina arvan samamoodi - lastega koos on tore olla :) Meie kuuene Roosi pole veel lasteaeda jõudnud. LÄinud kevadel äärepealt jõudis, aga just sel päeval, kui tema pidi lasteaeda minema, viidi lasteaia juhataja 40-kraadise palavikuga (koroona!) ära ning nii see jäi. Lasteaed läks kinni ka. Sel aastal ei ole enam katsetanud. Õpime kodus tähti ja numbreid ning teeme muid vahvaid asju. Sõbrannaga tehakse videokõnesid. Aga jah, selge, et laps vajab ka eakaaslaste seltsi. Loodame, et siis sügisel saab ikka teistmoodi :)

Anonüümne ütles ...

Michael Moore dok.filmis Soome haridusest on juttu,et Soomes koolipäev kestab vaid neli koolitundi ja koduseid
koolitöid ei anta.
Seega,Eesti haridusmaastikul on palju arenguruumi.

Anonüümne ütles ...

Arvestades ,et enamus maailma kuulsusi on saanud hariduse Inglismaal siis jalgratta leiutamise asemel võiks neilt õppust võtta.Kuid ei tasu unustada ,et nii haridus kui arstiabi ei ole määratud kõigile elanikele ja kui brittide naabritest iirlaste seas leidub täielikult kirjaoskamatuid siis oleme ka meie samal teel kus vaesus määrab hariduse.