Esmaspäev, 30. august 2021

Kuhu jäi presidendikandidaatide debatt?

Presidendivalimiste lahutamatuks osaks on alati olnud presidendikandidaatide debatt. Noh, et rahvale oleks teada, mis mees või naine nende uus president on. Praegu oleme aga kuidagi jõudnud olukorda, kus valitakse juba Riigikogus presidenti. Ilma mingi debatita!

Ok, ma saan aru, et Põlluaas ei saanud hääli kokku, aga no olemasolevale presidendile Kersti Kaljulaidile oleks ikka võinud pakkuda võimalust Alar Karisega debateerida! Kasvõi siis ajakirjanduses. Vähemalt lugupidamisest tema vastu.

Karis on kahtlemata väärikas mees, aga midagi muud me tema kohta nagu ei tea. Mis ta arvab elust, inimestest, mis on tema jaoks olulised põhimõtted? Seda on tutvustatud ainult erakondadele, aga inimestele? Hüva, presidenti valivadki erakonnad, aga no vähemasti LUGUPIDAMISEST rahva vastu oleks võinud meile ka teada anda, mis mees see Karis ülepea on. 

2 kommentaari:

ann ütles ...

Tahaks ka teada, mis mõtted lisaks "olen edukas kõrgetele ametikohtadele saamisel ja presidendi kohale jõudmine oleks kirss tordil" veel on.

Eks mina erinen praegu tavatelevaatajast ainult selle poolest, et mul (ma maaülikoolikas, noh) mõni mälupilt reaalist nö. segab. Mõtlen, et kui riiklikel pidupäevadel ka selline kõrk olek ja nagu läbi hammaste kõned hakkaks olema nagu aastakümnete tagant Maaülikoolis - siis oleks see peris kena nali küll. Ainult telekaekraani põhjal tundub parem isegi.

Hmm, vahest Soomere (ei tunne) võiks olla selline, kes ei aja lausa haigutama, et võiks vahel midagi huvitavat öeldagi või...

Aga huvitavam poliitikutele just vist ei sobi - otsitakse just igavamat/etteaimatavamat? Ja sellisena ("otsime kõige igavamat") on presidendi valimised ikka õlgu kehitama panevad küll. Tundub jah, et formaat on ennast ammendanud.

ann ütles ...

No PM intervjuust tuleb välja selline "haridus on tähtis, lollus aga ärritab" rõhutamine. Mis trummi on ju Eestis palju taotud - ikka panus haridusse on tähtis jne. Tundub, et kergem on tal ehk ennast samastada karjäärile, korralikkusele (rõhutab lastetuba)ja konkurentsis peale jäämisele orienteeritud inimestega. Tal on samasugune naine jne. Võibolla see turris olek oli siis ka sellest, et tundus, et tema juhitavas ülikoolis ikkagi ei oldud piisavalt... sellised, võimalik.

Ajakirjanikuna ma küsiks midagi sellist, et kuidas suhtub inimestesse, keda juhib midagi muud, kui unistus edukusest, konkurentsis peale jäämisest? Kas edukusele mitte orienteeritud olemisele on õigustust? Või läheb see lolluste (loll olemise) alla?