Vabadusvõitleja Vello Väärtnõu meenutused Komi vangilaagrist

 

Kohvik avaldab vabadusvõitleja Vello Väärtnõu memuaarid Komi vanglaagrist, kui ema teda seal vaatamas käis.

Vello oli 17-aastane, kui tahtis Liidust põgeneda, aga ta võeti kinni ja ta istus 3 aastat Komi vangilaagris.
-------------------------------------------------------------------
Vinge, märatsev lumine mass valitses teist päeva vangilaagrit. Hoidis seda lausa pihtide vahel. Barakid lösutasid poolenisti lume alla maetuna nagu kummalised elukad, mis ootamas momenti, et end taas jalgele ajada ja sülitada endast välja hallide vangide haisvat massi. Liiklus laagrivahel oli täielikult soikunud, Vezaika kohal märatses torm. Tuul ulgus, kiunus, röökis.

Läbi tormi võis aeg-ajalt tabada või pigem aimata huntide ulgumist. Palju kordi oli juhtunud talviste tormide ajal huntide sissemurdmis- või nii-öelda läbimurdmiskatseid laagri territooriumile. Kuna purgaa kuhjas lume vangilaagri aia taha, ulatusid hanged tuule käes pillikeelena võnkuva okastraadini, mida hundikari ikka selliste ilmade puhul kasutas selleks, et endale allutada laagri territoorium. Nii nad olid vähemalt plaaninud, arvan, kuidas see välja kukkus, on juba iseasi. Siiani olid kriimsilmade katsed ebaõnnestunud, sest valvetornis olev konvoi oli nad eelnevalt juba teel üle okastraadi laagrisse maha lasknud.

Hunte ajas laagrisse nälg. Vangides nägid nad enda jaoks võimalust ellu jääda. Eks kriimsilmadki taha süüa. Hundid olid naiivsed, lootes leida toitu inimeste näol, keda "õiglane" nõukogude kohus ja kommunistlik partei olid peitnud okastraadi taha kasvatuslikel eesmärkidel. Hundud ei arvestanud üht olulist komponenti, mis saigi neile nende aktsioonide puhul tapvalt saatuslikuks ‒ nimelt olid laagrit valvavatel sõduritel relvad: automaadid ja karabiinid. Mida kasutati selleks, et silme alla sattunud metselajaid kiirelt nö "trassilt maha võtta". Mõnikord kõlasid lühikesed teravad automaadivalangud, mis tähendas, et hall kriimsilm oli taas aia peal valvurite poolt ribadeks lastud. Mõnel osavamal õnnestus mõnikord ka üle aia saada, kuid vaesed metsaelanikud ei teadnud, et teisel pool aeda oli ees veel zapretka, mis koosnes okastraadist ehitatud aedikust ehk labürindist ‒ mõeldud vangidele, kui nood püüaksid põgeneda. Sinna zapretkasse jäigi mõnikord edukas sissetungija ekslema, kuni valvurid ta automaadivalanguga ribadeks lasid. Siiani polnud hundid oma eesmärki veel kordagi saavutanud, kuid barakkides käis selliste ilmade puhul pikk jutt ja arutelu, mis juhtub siis, kui näljast hullunud hundikari saabuks laagri territooriumile.

Valveohvitserid mainisid tihti, et kui Moskvast peaks talvisel ajal antama käsk kogu vangikarja likvideerimiseks, ei oleks neil vaja retse maha kõmmutada, vaid lihtsalt lasta hundid laagri territooriumile, kes siis talvises näljas täidaksid Moskva käsu. Mis tähendas, et hundikari paneks nahka koos viltide ja riideräbalatega kogu selle haisva inimmassi.

Ringi liikus paar kuulujutu tasemel lugu, kuidas hundikarja olevat sõja ajal kasutatud Vorkuta lähedal paiknevas laagris, kus hundid olevat puhastanud laagri vangidest paari nädala jooksul. Raske uskuda, et kommunistid oleksid sellise puhastustöö huntidele usaldanud. Mis siis oleks juhtunud, kui mõni rets pääsenuks laagrist elusalt minema? Ei, selline lahendus kommunistidele ei sobinud mitte mingil juhul. Kindlam oli ikka laagritornidesse panna raskekuulipildujad ja haamerdada nende abil barakid sõelapõhjaks. See oli vana ja äraproovitud lahendus tšekistide jaoks juba aastaid. Need vähesed, kes siis veel veristena laagris või barakkides ringi roomasid ja ägasid, korjati koos surnutega kokku, veeti ühte suurde hunnikusse, valati bensiiniga üle ja põletati rahulikult tšekistide silme all söeks.

See oli Moskva ja kommunistide jaoks kindlam lahendus, kui kasutada näljaseid hunte nõukogudevastase elemendi hävitamiseks. Huntidega laagrite puhastamise ideed olid vaid naiivsed versioonid, vähemalt minu arvates.

Seda laagrifolkloori heietati barakkides neil päevil, kui väljas oli talvine tormitsev lumemöll ja vangidel aega jutustada lookesi, mis aitasid inimestel paremini mõista, mis tähendas suur ja rikas kodumaa, kus me kõik elasime. Siin, nõukogude kodumaal, oli nii hunte kui muid rikkusi, kuid mulle tundus, et vange ei peetud siin küll eriliseks rikkuseks. Vangid olid kommunistide jaoks lihtsalt vahendiks, mis aitas ehitada suurt kodumaad tasuta ‒ leivakääru ja haisva kapsavedeliku eest, millega meid toideti. Lisaks anti meile 3 rubla kuus palka.

Samuti kõlasid konvoiülemate suust sel tormide perioodil naljad ja lookesed, et valvurid mitte ei valva meid, vaid kaitsevad huntide vastu.

Veebruarikuu talvised tormid olid õelad ja vastikud. Kestsid mõned päevad ja sel ajal suri välja kogu Komimaa. Inimesed istusid siis kõik soojas, sest mõttetu oli välja minna. Sellise ilmaga külmus inimene isegi hästi riietatuna surnuks paari tunniga. Tuul ja külm mõjusid isegi laagribarakkidele halvasti. Palkseinad hakkasid neil päevil nagisema ja ähkima, korsten röökis nagu vabrikuvile ning tihti oli tuul nii tugev, et rebis tule ahjust korstnasse. Sellistel päevadel juhtus ka tihti tulekahjusid ahjude ülekütmiste tõttu. Eluase põles sellises tormis maha poole tunniga ja vaesed elanikud, kes veel jõudsid voodist välja karata, pidid mõne minutiga saama varju alla, muidu jahutas tuul nad hetkega maha ja külmunud kodanikud avastati alles kevadel, kui lumi oli ära sulanud.

Ahi, mida barakis köeti päevad läbi, ei suutnud ruumi eriti soojendada ja küttest oli puudus, sest lume alt oli raske, kui mitte võimatu puid kätte saada. Raske oli isegi laagri territooriumil orienteeruda, sest õhus märatsev lumemass ei võimaldanud näha üle kümne sammu. Laagrisööklasse minek oli ääretult suur ettevõtmine sel ajal. Kuna valgust jagus vaid paariks tunniks päevas ja laagri väline valgustus oli vilets, siis tavaliselt roomati lume ja tormiga võideldes barakki, mis oli sööklaks, vaid lõunaajal, kui enam-vähem oli võimalik näha, mis suunas saab liikuda või kuhu astuda. Lisaks sundisid luudeni murdev külm ja tuul, mille vastu eriti ei kaitsnud bušlatt ehk suur puhvaika, laagrielanikku oma käike ja liikumisi piirama.

Purgaa tõttu kannatas nii elutu kui elus osa laagrist ja talviseid torme ei sallinud keegi. Isegi mitte konvoi, valvurid ega laagri juhtkond. Korduvalt oli juhuseid, kus valvurid, kes olid soojalt riides ja mässitud mitmesse kasukasse, külmusid valvetornides, kus oli isegi mingi primitiivne küte, lihtsalt surnuks.

Ühel sellisel päeval jooksis meie barakki hingeldav päevnik ja kisas mulle, et mind ootab staabis režiimiülem. Seda inimest ei tahtnud laagris eriti keegi näha. Väljakutse tähendas minu jaoks tavaliselt kas kartserit või puuris istumist. Või siis mingit uut KGB poolt välja antud seadust, mis keelas mul kas kokkusaamise, kirja saatmise õiguse või pakkus mingit muud selletaolist piirangut.

Venitasin endale bušlati selga ja sukeldusin koos päevnikuga märatsevasse lumetormi. Jooksime mööda aiaäärt, sest muidu oleks võinud selles kogu ilma täitvas lumemassis lihtsalt ära eksida. Mõningatel juhtudel pandi laagrisse üles ka köied ehk nöörid, millest kinni hoides taarusid vangid punktist A punkti B. Liiklus oli neil päevil laagri territooriumil minimaalne. Kohalik kasvatusasutis tundus siis lausa välja surnud olevat. Inimesi tööle ei viidud. Mitte et keegi nende tervisest oleks väga hoolinud, ei. Probleem laagri administratsiooni jaoks oli selles, et lumetormis võis mõni rets ära põgeneda, kuna nähtavus oli halb. Ja siis ei saanud teda isegi maha lasta. Ainuke lootus sel puhul oli, et hundid võtsid põgeniku kinni ja panid pintslisse.

Ähkisin päevniku sabas staapi, kus mind pidi ootama siis "laagri hirm" ehk niinimetet režiimiülem.

Staapi sisenedes oli tunda, et tegu oli hoopis teise maailmaga võrreldes barakiga, kus elasime meie, vangid. Siin oli soe ja hubane, ahjudki korralikud ja maha olid laotatud punased parteivärvi põrandavaibad. Seinal olid plakatid, mis kutsusid üles koputama kaasvangide peale, lubades ennetähtaegset pääsu vabadusse. Kuid Põhjas ei julenud keegi eriti teiste peale koputada, sest sellised kodanikud, kui vangide poolt kätte saadi, uputati hoolikalt peldikusse elusalt. Või avastasid hommikul, kui läksid varem pesuruumi, et mingi kits oli öösel isakeste poolt üles poodud laes oleva konksu otsa. Selle konksu kiskusid valvurid alati koos surnuga maha, kuid mõned korrad minu ajal ilmus ta taas sinna pesuruumi lakke ‒ koos pooduga.

Koputasin ja astusin kabinetti sisse.

Kirjutuslaua taga istus režiimikas ja manas näole tavalise tšekistiilme. Või pigem oli see tema ettekujutus ilmest, mida omas kuulus Feliks Edmundovits Dzeržinski. Tal oli ka selle kodaniku pilt seinal. Selle oli teinud mingi laagrikunstnik ja Dzeržinskile oli tahtmatult maalitud sarnasus pulstunud habemega kitsega. Kuid režiimikat see kunstialane saavutus igatahes rahuldas.

Kandsin ette, et saabus vang see ja see, paragrahv selline ning karistusaeg sellest kellast selle kellani. Vana Lojus vaikis ja keevitas mind selle niinimetet tšekistipilguga. Kutsusin teda Lojuseks sellest hetkest peale, kui saabusin laagrisse. Minu pandud hüüdnime teadis kogu laager ja ka Vana Lojus ise oli kursis minu pandud hellitusnime ja autorlusega. Seepärast ta mind ka nii vihkas. Sain selle nimepaneku eest Lojuselt 15 päeva kartserit, mille jooksul Lojus käis iga päev minu juures visiidil ja kisendas mulle näkku, et kas ma ei tea, et teda kutsutakse "Laagri Hirmuks". See oli tema unistus ja soov, et teda oleks nii kutsutud. Kuid kahjuks hindas laager minu sõnalist hinnangut tema suhtes enam.

Mina muidugi vaikisin tema naiselike hüsteeriate peale.

Kartseris oli päevnik ehk vang, kes ei hoidnud kokku verbaalmaterjali, kirjeldades barakkides neid Lojuse poolt ette võetud minu veenmise visiite, neist räägiti hiljem veel aastaid. Igatahes püüdis Lojus mulle igati selgeks teha, kuidas peaksin teda kutsuma vangide hulgas, kuid tundus, et tema ponnistus ei mõjunud, sest laager nimetas teda rõõmsalt Lojuseks edasi.

Isegi laagriülem kutsus mu välja ja uuris muikvel näoga, et kuidas ma tohin nõukogude ohvitseri nimetada Lojuseks. Mis mul selle peale oli öelda? See nimi kinnistus Lojusele igaveseks. Ka laagriülem sai sellest aru.

Alati, kui meie teed laagris ristusid, püüdis Lojus minusse hirmu sisendada. Nii ta nimetas seda sõnamulinat. Kuid mõttetu oli tema püüdlus. Tavaliselt öeldi vanglas sellesse vaimse arengu klassi sattunud inimeste kohta vedurist lollim, vene keeles durneje paravoza. Ja seda ta ka oli täies mõõdus. Lojus ähvardas mind korduvalt, et kui oleksid teised ajad, kihutaks ta mulle isiklikult kuuli kuklasse, mille peale mina vastasin, et selleks peaks ta saama minu selja taha. Seletades, et ta ei tunne anatoomiat ‒ olen ju alati tema poole näoga, kuna suhtlen ohvitseriga. Kas ta näiteks ei eeldaks sellist nüanssi, et relv võib sellises situatsioonis vahetada kiirelt omanikku ja mina juba ei kardaks talle mingil juhul kuuli keset nägu kihutada.

Lojus läks sellise jutu peale transsi.

Budisti kohta oli see ränk avaldus, kuid pidin ju aitama tal enda mina leida kas või selliste vahendite ja psühhoterrori abil. Lojus oli emotsionaalselt ebastabiilne ja arg olend, kui aus olla. Meie vestlus ükskõik mis teemal viis ta alati tšekistilikku transiseisundisse. Lojus hakkas ähkima, vinguma, jalgadega trampima ja kisendas, et kartser pidavat minu järgi nutma iga päev. Ühesõnaga ‒ meil olid Lojusega sisukad ja paljupakkuvad vestlused.

Nüüd seisin ja ootasin taas, et näha, mis Lojusel seekord minuga plaanis on.

Näost oli näha, et tal oli tänasel päeval midagi erilist mulle pakkuda, sest aeg-ajalt lasi Lojus alumise huule ripakile, mis tema puhul tähistas naeratust, ja liigutas närviliselt peeglina läikima löödud kroomsaabastes jalgu kirjutuslaua all.

Lõpuks hakkas Lojus artikuleerima. "Znaa-a-atšit tak, Arsentjevitš. Plohhije vaši dela, ah kakije plohhije!”

Ikka ja jälle sama igav jutujoru, et sitad on minu asjad. Olin seda juhmi väljendit kuulnud sellest ajast alates, kui sattusin nõukogude vanglasse.

Siis puhkis Lojus ja ütles lõpuks läbi hammaste: "Kas sa tead, et sinu juurde tuldi täna."

Mõtlesin: ahhaa, tähendab mingi KGB-ist on saabunud mulle teadmata asjus siia mind üle kuulama. Kuid see oli minu poolt ennatlik järeldus.

Lojus küsis vinguva häälega: „Kas sa tead, et sul ei ole kohtumist ette nähtud?!”

Ise polnud nagu sellega kunagi arvestanud, et mulle keegi laagris kokkusaamise omastega annab ega olnud ka mõelnud selle peale. Vaikisin. Olin juba ammu omandanud taktika, et kui sellised mõistmatud situatsioonid tekivad, tasub lihtsalt oodata ja vaadata, mis hakkab toimuma.

Lõpuks pigistas Lojus läbi hammaste: „Sulle tuli külaline kokkusaamisele.”

Midagi oli Lojuse jutus mäda, sest ainukene, kes mulle oleks võinud seaduse alusel külla tulla, oli minu ema, kuid mammi asus ju Eestis ja see siin, kus toimus minu ja Lojuse vaheline sisukas vestlus, oli Komi ANSV, mis oli tuhandeid kilomeetreid Eestist.

Mõtlesin, et huvitav, mida Lojus enda juhmuses on taas välja mõelnud, et mulle närvidele käia, ja milles põhjus. Režiimikas vihkas mind nii hingeliselt kui füüsiliselt, see väljendus kõiges, nii kehahoiakus, kõnemaneeris ja ka selles, kuis ta vahel loenduste ajal teatas, milline inimrämps elab Baltikumis, kelle klassikaliseks esindajaks pidin olema mina.

Mina teda ei vihanud. Ta oli minu jaoks lihtsalt mingi kommunistist inimnarts tšekisti näol, kes igati püüdis vange alandada ja mõnitada. Ise nimetas ta seda efektiivseks kommunistlikuks kasvatustööks. Tal olevat selles osas suuri kogemusi, teatas ta alati tähtsalt massidele. Masside all pean silmas vange. Oma väidet kasvatustöö kohta illustreeris Lojus armetute lookestega, kus ta olevat aidanud vange, kes tema juures käisid teiste peale koputamas, laagrist lausa vabaneda. Tema nimetas seda koostööks laagri administratsiooniga. Mina teadsin jälle sellist versiooni sellest loost, et kõik need nö "vabanejad" ja "koostöölised" sattusid kas laagri peldikusse või pesuruumi konksu otsa, kust hommikul valvurid nad lohistasid konksude abil vahtlasse.

Lojus ahmis õhku ja purskas lõpuks endast välja mõttekese, mille nimel oli mind siia lasknud kutsuda: „Sinusuguse rahvavaenlase juurde saabus kokkusaamisele sinu ema, kes sünnitas sellise värdja ja kes ise on kindlasti samuti nõukogude võimu vaenlane, kui julgeb nii kutsumata siia saabuda!”

Ma ei uskunud teda. Eeldasin, et see on Lojuse poolt mingi eriline trikk, et mind konksu otsa võtta. Ta oli juba kirjutanud paar korda Moskvasse minu ja Tšaikini vahelisest sõprusest ja kisendas kõigile, et ta selle nõukogudevastase rakukese laagris hävitab isiklikult enda kätega ja selleks ei pidavat ta valima vahendeid.

Ütlesin, et ta võiks midagi huvitavamat välja mõelda kui see, et hakkab mind emotsionaalselt talluma minu emaga. See on labane ja primitiivne võttekene tema poolt.

Lojus kargas laua tagant püsti ja hakkas kileda häälega kisendama, nii et sülge pritsis läikima löödud kirjutuslauale ja põrandale: "Ma isiklikult rääkisin sinu rahvavaenlasest emaga vahtlas. Püüab teine endast mingit tagasihoidlikku viisakat prouat mängida, aga ma nägin ta kohe läbi. Kontra püüab meis, nõukogude ohvitserides, enda aadressil kaastunnet esile kutsuda. See ei lähe siin läbi. Võib-olla teil Eestis ja Baltikumis küll, kuid meil siin pannakse sellised inimjätised nagu sina ja su ema koos okastraadi taha."

Nagu ta selle suust välja purskas, mõistsin, et ta oli tõesti rääkinud minu emaga. Kuid kuidas see oli võimalik? Ma ei olnud saanud ühtki kirjaliku teadet emalt tema saabumise kohta ega näinud ka sellekohast märget ema kirjades. Sageli ei saanud ma aga kirju kätte, võib-olla oli põhjus selles.

Tuhat mõtet kihutasid nagu kiirrongid vilinal ajus ringi. Kodu! Olin lausa unustama hakanud, et mul on veel kusagil kodu ‒ soe, lõhnav...

Lojus tulistas uue verbaalvalangu: „Istus see prouakene vahtlas minu vastas ja nuttis magusalt. Arvas, et kasutab kavalat taktikat minu suhtes ja et nutuga saavutab midagi. Ei, minuga need asjad läbi ei lähe, tšekisti sellised rahvavaenlased ei mõjuta. Ma näen teid kõiki läbi. Rääkisin sellele niinimetet Baltikumist saabunud prouale, milline retsidivist on tema poeg. Ütlesin talle, et sinu näol on tegemist poliitilise retsidivistiga, kes varem või hiljem Ljubljanka vangla keldris tšekistide poolt maha lastakse. Kõik te olete fašistid. Ka sinu ema.”

Kuna mul kokkusaamist nagunii ei olnud ette nähtud seega polnud ka mul midagi kaotada. Ütlesin Lojusele: „Mees, kes solvab teise mehe ema, on mitte mees, vaid Lojus.”

Lojus kutsus telefoni teel kähisedes välja valvemeeskonna, kes mu jalad ees läbi lumehangede lohistas vanasse tuttavasse kartserisse. Sain taas viis päeva selle eest, et nimetasin režiimikat Lojuseks.

Seekord Lojus mul kartseris külas ei käinud.

Õhtusel loendusel, kui tuul ja lumemassid märatsesid ülesrivistatud vangide peade kohal, oli väljas ka Lojus. Ja äkki hakkas mitmelt poolt ülesrivistatud vangide hulgast kostma lehmahääli ehk muugamist. Vahkonnaülem oli irvitades manitsenud vange vaikusele ja Lojus olevat röökinud kähedalt, et lõpuks saavutab ta enda eesmärgi ja siin laagris saab ka kunagi kord majja löödud, maksku see talle mis maksab. Ammumine ja häälitsused olid paisunud ja terve laager seisis seetõttu pool tundi tuisus-tormis. Kauem ei juletud neid seal hoida, sest väärtuslik odav tööjõud oleks lihtsalt surnuks külmunud.

Öösel saabusid läbi lumetuisu kartseri akna taha meie barakki omad, Leedukas ja Velitško, ja andsid mulle läbi akna edasi küüslauku ja pekki. Neil oli meie laagris kulla hind, kui nii sobib öelda. Toitusin kartseris neil päevil paremini kui laagris. Pugisin pekki ja mõtlesin, et kuidas minu mammi küll riskis sellist teekonda ette võtta, kus asub ta hetkel ja kuidas ta küll end tunneb siinses maailmas, milles orienteeruda polnud minu jaoks enam mingit raskust.

Vaene ema.

Loo järg.

Mitu aastat hiljem.

Tegevuskoht Saaremaa, Kingissepa. Kodu.

Köögis kaetud laua taga istume mina ja ema.

Järgnev on juba emapoolne versioon sellest, kuidas ta saabus Vezaikale mind külastama, et mulle toeks olla, nagu ta end väljendas. Ema räägib, kui õudne oli tulla sinna Siberisse. Ta nimetas Komit alati Siberiks, kuigi olin talle juba seletanud, et see polnud Siber.

Ühesõnaga asus minu mammikene teele kaugele Põhja, et kokku saada enda kalli ja armastatud pojakesega. Ostis kaks kohvritäit süüa, sooje riideid, kudus villaseid sokke, kampsuneid ja muud kraami, et pojakene oleks hästi varustatud nii riiete kui söögikraamiga, et vastu pidada seal hirmsas kohutavas Siberis. Enne seda pidas nõu oma suguharuga, kuid nood kõik laitsid selle plaani maha, kuna eeldati, et pere satub sellevõrra enam löögi alla. Olin ka ise mõnes kirjas seda teemat emaga käsitlenud ja keelasin tal kategooriliselt seda teha, mainides korduvalt, et sellist aktsiooni ei tohi ema mingil juhul ette võtta. Minu keelust lähtuvalt oli ka suguvõsa selle vastu. Mammi operatsioonist "Saaremaa-Komi ANSV" oli teadlik vaid tema vend, kes ise oli istunud 25 aastat Magadanis ja soovis kaasa tulla, kuid Mammi oma kangekaelsuses ja kangelaslikkuses otsustas sõidu üksi ette võtta, et teistele ei saaks KGB halba teha. Nii kõlas tema versioon.

Lendas lennukiga Moskvasse. Seal istus rongile ja tossutas läbi Gotlase Miikuni raudteejaama. Kui ta Miikuni jaamas rongilt maha astus, möllas väljas seesama purgaa, mis meil Vezaikal neil päevil. Kuna mingit erilist raudteejaama seal ei olnudki, vaid puulobudik, kuhu tuli rongi saabumise ajaks kassapidaja, kes müüs sõitjatele pileteid, siis polnud sel kuuril kas mingit soojendust. Aga ega Saaremaalt saabunud naisterahval polnud mingit ettekujustust Venemaast, veel vähem Komi ANSV-st, mis oli täis lükitud tol korral vangilaagreid.

Nagu ta rongilt maha astus, vajus kõhuni lumme. Kusagil lumes asusid ka kaks suurt kohvrit ja kott. Vagunisaatja oli nood eelnevalt vagunist välja lükanud. Mammi koperdas lumes ringi, otsides enda hinnalist varandust, mis oli määratud mulle. Rong seisis Miikuni jaamas vaid minuti ja hakkas kohe liikuma. Peatuskohal oli posti otsas üksik nukker elektrilamp, mis valgustas lumetormis uduselt vähest ala posti ümber.

Vaene sentimentaalne mammi hakkas lurinal nutma, mõistes, et on võimetu sellises kohas ja tormis üldse midagi ette võtma, et jõuda minuni. Istus siis emakene seal lumehanges ja valas kasutuid pisaraid. Nagu ta pisar silmis mulle seal köögilaua taga jutustas, olid need pisarad adresseeritud mulle, kuna ta ei kujutanud ette, et need tingimused, kus vangis olen, on nii kohutavad.

Muidugi ei teadnud ta, kui kaugel laager asub ja kuidas sinna üldse saab. Tema arvas, et tuleb kohale, võtab takso ja sõidab vangla ette. Ega naisterahvas selle peale küll ei tulnud, et sealkandis polnud kunagi sõiduautosid olnud. Ei usu, et neid ka nüüd seal oleks.

Istus siis mammi enda mantlikeses üleni lumes ja lasi pisaratel voolata. Nagu ime läbi läks mööda piletimüüja, kes ta lumehangest avastas. Müüja oli kasukas ja viltides ning maja, kus ta elas, asus paarsada meetrit eemal. Ta rääkis emale augu pähe, et parem on liikuda tema poole, sest muidu külmub ta siin lumehanges lihtsalt surnuks, ja venitas ema enda poole sooja. Kohvrid ja muu träni pidi tema mees koos pojaga hommikul üles otsima, sest ega neid sealt keegi ei võta, kuna puudus rahvas, kes oleks liikunud raudteejaamas öisel ajal.

Öö läbi istus mammi piletimüüja peres, luristas nii nutta kui teed juua ja rääkis enda pojast, kes istub Vezaikal vangis. Too puhta hingega olevus piletimüüja näol jutustas omalt poolt, kuidas ta on aastatega näinud suure hulga emasid, kes saabunud enda laste ja meestega kokkusaamisele, ning see infohulk murdis mammi lõplikult, kuna kõik need lood kohalikust olukorrast, milles vange hoitakse, tundusid talle kohutavamad kui põrgu. Nii ta mulle selgitas.

Hommiku poole magas ema paar tunnikest. Kusagil 10 paiku äratas piletimüüja ta üles, sest Eestimaalt kaasa toodud kraam oli lume alt välja kougitud ja kohale toodud. Pakkus siis mammi neile suitsuvorsti ja suitsuliha ning muud kraami, mida kohalikud polnud aastakümneid näinud, olid vaid kuulnud, et sellised asjad pidid kusagil eksisteerima.

Piletimüüja mees käis küla peal ja organiseeris lintauto, mis viis ema Vezaikale. Vangilaagrini oli Miikunist 5 km. Sõit läks ruttu, emale oli antud selleks puhuks kasukas ja vildid, et ta tee peal ära ei külmuks. Mammi luristas taas kogu tee nutta. Küsisin, mis selle põhjuseks oli, ja selgituseks oli midagi sellist, et kahju minust ja samas rõõm, et saab mind näha.

Ema oli lintauto juhile maksnud mingi summa, nii et too lubas mammi ka tagasi Miikunisse transportida, kui kokkusaamine minuga läbi.

Saabudes laagriväravate ette, läks mammi vahiputkasse ja palus sõdureid, et need teataksid mulle, et saabus ema ja ma tuleksin temaga nii-öelda kokku saama. Muidugi ei teadnud ta, vaesekene, et need asjad kommunistide poolt juhitud riigis nii ei käi. Esiteks pidi selleks, et vangiga kokku saada, olema luba laagri administratsioonilt. Ja selleks, et luba saada, pidi vang eeskujulikult käituma ‒ ühesõnaga, mis siin seletada, ma ei mahtunud neisse raamidesse, et kunagi oleks võimaldatud mulle sellist luksust.

Sõdurid olid nõutud, kuna nad ei osanud midagi peale hakata. Lisaks oli mammi võtnud kaasa terve hunniku Vana Tallinna kärakat, et seda jagada, ja vahis olev valvemeeskond sai esimese altkäemaksu. See pani sõdurid heldima ja nad läksid staapi ehk laagrikontorisse koos vahtkonnaülemaga, kes oli juba jõudnud paar suutäit rüübata seda kuulsat Vana Tallinna napsu. Laagri peremees, nii kutsuti tavaliselt laagriülemaid, ütles, et mulle pole kokkusaamist ette nähtud ja pole ka plaanis seda anda. Kogu seltskond läks tagasi vahtlasse juba koos laagri peremehega, sest temagi tahtis proovida müstilist kärakat, mis Eestist kohale veetud.

Mammi tabas ära, et kaasa tuli mingi suurem ülemus, astus tollele ligi ja paluma, et näe, saabusin Eestist, tulin poega vaatama, kas ei saaks kas või minuti pojaga juttu ajada. Peremees samal ajal degusteeris napsu. See mõjus ülimalt hästi ja mammi oli jutuga jõudnud lausa sinnamaale, et ta võib toetada materiaalselt seda seltskonda siin, kui aga saaks pojakest näha.

Õnnetuseks astus tol momendil vahtlasse Lojus. Kuulanud kõrvalt naisterahva juttu, sai ta kohe aru, kelle emaga tegu. Tiris mammi vahtkonna kõrval olevasse ruumi ja asus teda üle kuulama koos ähvarduste ja mõnitamisega. Mammi muidugi kohe veel enam nutma.

See oli Lojuse jaoks nagu mesi mokale. Nii kestnud see paar tundi, kuni laagriülem koos konvoiga, kes seda mõnitamist pealt kuulsid, sadistliku tsirkuse ära lõpetasid. Laagriülem tegi emale selgeks, et tänu Lojuse saabumisele ei saa ta mulle isegi midagi edasi anda, rääkimata kokkusaamisest. Soovitas vaid Vezaikalt lahkuda, sest karta oli, et Lojus teatas KGB-sse ja tal võib tekkida hulk probleeme, et üldse tagasi koju saada.

Lintauto juht oli samuti pudeli saanud ja istus kuulekalt laagri juuatäis vahtlas ning pani koos valvuritega kärakat, oodates, mil kaugelt Baltikumist saabunud külaline suvatseb tagasi Miikunisse sõita. Ühesõnaga viibis ema seal paar tundi ja asus siis tagasiteele Miikunisse. Tema õuduseks kohtusid nad tee peal veel huntidega, mis neis paigus oli tavaline nähtus. Sellest mõjutatuna oli ta vaesekene lausa hullumas, et näe, kus poeg istub vangis, millistes tingimustes ‒ ümberringi näljane hundikari, kes on valmis kõiki pintslisse panema.

Õhtuks oli ema rongis, mis sõitis tagasi Moskva poole, ja tema nutujoru oli kestnud kuni Saaremaani välja. Kodus jäi haigeks ja lamas nädala palavikuga voodis. Põetajateks olid Martha ja Viiu, kes olid linna saabunud, sest aimasid, et ema oli läinud mind sinna kaugesse Siberisse vaatama. Ema lesis kõrge palavikuga voodis ning nutta luristavad Martha ja Viiu hoolitsesid tema eest. Nemad nutsid sellepärast, et ei teadnud, mis oli vahepeal juhtunud.

Kui palavik taganes ja ema asus enam-vähem talutavalt verbaliseerima, asusid naised kolmekesi koos aktiivselt luristama, kuna neile tundus, et ma kunagi enam ei saabu sellelt hirmsalt maalt tagasi.

Mõne päeva pärast saabus minu Magadanis istunud onkel, kes vedas vanaemad maale koos emaga ja rahustas selle naistekarja maha, öeldes, et kui poiss tagasi Eestisse tuleb, on ta enda elu kõige raskema eksami sooritanud ja teda ei murra enam miski siin ilmas. Vähe sellest ‒ analüüsides seda juttu, mida Lojus oli emale Vezaikal rääkinud, oli onu veendunud, et elan laagris normaalselt, kui nii seda saab nimetada, ja et minu tagasisaabumine Eestimaale on vaid mõne aasta küsimus.

Tal oli selle koha pealt õigus.