Täna mõtlen ma oma vanaisale Gustav-Eduard Vaherile ehk Kustile, kes samuti 25. märtsil küüditati. Küüdirong pidi minema Irkutskisse, aga mu vanaisa, kes oli kunagi läinud koos naise Julie Eveline ehk Juuliga Venemaale Ufaasse revolutsiooni eest pakku, polnud sellega päri. Hüva, siis ta läks vabatahtlikult, aga sunniviisiliselt? Ei, sellega ta päri ei olnud. Ja nii juhtus, et kui küüdirong tegi poolel teel, ühes Omski ligidal asuvas väikeses vene külakeses peatuse, siis ütles vagunivalvur mu vanaisale, et ta läheks külla piima järele. Vanaisa vastu, et "ei lähe ma kuskile, sa lased mu siis ju selja tagant maha."
Valvur vandus endamisi, aga läks ise, jättes vaguni valveta. Vanaisa kargas siis püsti, viipas käega ja ütles vagunis olevatele inimestele: "Nüüd paneme siit minema!" Naised hakanud karjuma, et mitte mingil juhul, meid saadakse kätte ja lastakse maha. Vanaisa aga ei võtnud neid kuulda, hüppas püsti ning lidus metsa poole. Üks noor Eesti poiss söandas temaga kaasa tulla ning koos läksid nad läbi metsa ning sealt edasi. Lõid omale Lenini märgid rinda ning sõitsid lühimaarongidega läbi Venemaa, kuni Eestini välja (sisuliselt 3000 kilomeetrit). Sääl jätsid nad teineteisega sõbralikult hüvasti ning kumbki läks oma koju - vanaisa Võrumaale Osulasse, kus varjas end kuni Stalini surmani kodus kapi taga. Ja elas pärast seda 86-aastaseks.
Mul on vanaisa rongipiletid siiani alles. Vanaisa andis need oma pojale, mu isale, ja isa mulle. Need säilinud piletid, mil kirjas tema poolt läbitud Venemaa ja Eesti rongijaamade nimed - Petropavlovsk - Makušino - Tšeljabinsk - Zlatoust - Ufa - Raevna - Moskva - Leningrad - Tapa - Kaarepere - Valga - Sõmerpalu - on minu jaoks hindamatu tähendusega. Need on mul ka siin, Portugalis, kaasas, sest nad tähendavad mulle VABADUST. Seda, et oma vabaduse nimel pole palju ka eluga riskida. Et ainult selline elu on elamist väärt, kus sa ise otsustad, kuidas sa elad. Need, kes mind tunnevad, teavad, et ka mina elan selle põhimõtte järgi. Seda olen ma õppinud oma vanaisalt, keda ma pole kunagi kohanud, aga kellest on jutustanud mulle mu isa.
Ma lähen sinna, kuhu ma tahan minna, ja mitte keegi ei saa mulle kunagi ütelda, kuhu ma lähen.
Pildil minu vanaisa Gustav-Eduard Vaher.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar