Kui te arvate, et ma olen alati palju lapsi tahtnud, siis eksite sügavalt :D Kui ma veel teismeline olin, siis meeldis mu vennale Vellole, kes on alati, juba lapsest peale tahtnud viit last (ning need ka saanud) mind külla tulles kiusata küsimusega, et kui palju lapsi sina siis tahad. "Kas nii palju kui mees nõuab?"
"MITTE ÜHTKI!" põrutasin ma alati talle vastu. Vello ainult naeris seepeale ja see ajas mind veel vihasemaks. Sest ma tõesti mõtlesin nii :D Ma ei tahtnud MITTE ÜHTKI last!!!
Ei tahtnud ka kahekümneselt ega kahekümneviieselt. Isegi kahekümnekuueselt, kui Lissaboni Portugali mehe juurde kolisin, ei tahtnud. Aasta hiljem ikka ei tahtnud. Portugali mees rääkis unistavalt, kui tore oleks minuga blonde lapsi saada, aga mina ainult naersin selle peale.
Siis aga kohtusin ma 28-aastaselt Innoga, jätsin portugallase maha ning kolisin tagasi Eestisse, ning midagi polnud teha - esimest korda elus oli mul tunne, et... ma ikkagi tahan last. Lapsi :D
Fast forward viisteist aastat ja... mul on juba kolm last! Ning varsti neli :D Ehket jahh. Alati ei saa iseennast uskuda :D
P.S. Vellole ei tunnista ma seda ikka eluilmas :D
Pildil vastsündinud Roosike Tartu Maarjamõisa haiglas :)
1 kommentaar:
Hmm, mina olen küll lapsi pmst tahtnud. Aga lastest mõeldes olen alati ette kujutanud nii 5a last.
Ma küll kohandasin ennast nii hästi kui võimalik beebide,1a,2a jne. ja seda 3 korda järjest.Loomulikult on ka väga väiksed lapsed nunnud ja puha. Kuid sellest hoolimata on siiani tunne,et see oli paljuski enda proovilepanek stiilis: "Noh, kas tõesti saab minusugune mitte-väikeste-laste-inimene hakkama - ja veel kolm korda järjest, ehee?"
Et ma tegelikult ikkagi pole väga väikeste laste inimene,suuremate laste inimene juba küll.
Postita kommentaar