Mina isiklikult ei ole veel ühtki sellist EKRE meest näinud. Vastupidi - minu isikliku kogemuse põhjal on EKRE mehed härrasmehed, kellest ei ole kaduma läinud ka ehe mehelikkus.
Ja miks üldse peaks mehest mehelikkus kaduma minema? Miks mehed ei tohi olla mehed? Ega mehelikkus võrdu ju automaatselt mühkamlusega. Minu meelest vastupidi - tõeline mees on ka härrasmees, kes peab naisest lugu ning aitab-toetab teda, kui vaja.
Toon näite oma isast. Ta tegi kodus süüa, küpsetas maailma kõige paremaid saiakesi, aga ehitas ka kaks maja, suutis üksi ära lõhkuda terve koormatäie puid ning meisterdas minule puust mänguasju. Hästi mehelik mees, kellele naised vaatasid tänaval järele ka siis, kui ta oli juba 80-aastane. Ja samas härrasmees - kui ettekandja kohvikus midagi kogemata maha pillas, tormas isa seda kohe üles võtma. Isegi siis, kui ta oli juba 80-aastane. Tema jaoks oli see loomulik.
Minu meelest ongi see parim kombinatsioon mehelikkusest - robustsus koos õrna hingega. Et ma tean, et ma saan mehele iga kell loota, aga samas on tal ka hell hing ning hea süda.
Kõige ebameeldivamad on jälle sellised mehed, kes on sõnades üliviisakad ning üliabivalmid, aga siis, kui sa neid tõeliselt vajad, pole neid mitte kusagil. Selliseidki olen elus päris parajal hulgal kohanud. Nad on suutelised sulle kolm tundi järjest või isegi kauem armastusest rääkima, aga kui sul abi vaja, on nad kahe minutiga kadunud. Samas robustsemat sorti mees, kes alati õigeid sõnu ei leia või vahel kogemata midagi mööda ütleb, aga kel hea süda, tuleb sulle appi ka siis, kui sa seda üldse ei oota.
Ehket EKRE mehed on maailma parimad mehed, kui minu käest küsida :)
1 kommentaar:
Hmm. Mul ka nö. ekre-mees.
Eee... no tore, kui su isa selline multimees oli, et tegi kõike saiade küpsetamisest kuni ehitamiseni. Minu omal on ikka üsna kindlad valdkonnad (tehnika, ehitus, sõjandus, majandus, ajalugu, poliitika...), mida ta peab sobivaks ja ausasjaks. Ja teiseks need, mida ta parema meelega ei puutuks ja millesse ta süveneda ei tahagi.
Kattub see, et sõnade tegemist ei salli ja kui häda käes, läheb appi. Mõnikord küll kirudes, et kuidas keegi võib küll keegi nii saamatu olla, et ei saa eluliste asjadega hakkama. Kuid ikkagi läheb.
Aga pole temast ei saiakeste küpsetajat ega laste hoidjat, no eeeei.... Kokandust vihkab. Laste osas on liiga kannatamatu. Häirivad laste müra, rabelemine, meelemuutused, virisemine jms. Kui mõned loetud korrad on pidanud lapsi hoidma ja toitma (putru keetma), siis hambad ristis ja iga rakuga välja näidates, kuidas see kõik talle ei meeldi, teeb ära. Ikka naised, emad ja ämmad - need on need kantseldajad. Koos lastega kuhugi minna - no siis on hea, kui seal, kuhu läheme, on mõni sõbramees või sugulane, kellega juttu ajades aega veeta (siis ei muutu kannatamatuks ja mina saan lastega olla). Kunagi läksime puukooli ilupõõsast ostma ja seal rõhutas müüjale ette taha, et ega siis mina - naine siin, näe, tahtis sellist asja (et jumala eest ei arvataks, et tema)- "ilutamist" ta ei pea endale kohaseks. Kunagi oli telekas juttu, et Andrus Kivirähkil polegi autot ega lube... mees vaatas hämmeldunult ja ütles: "Nojah, need on need sellised..." Oli näha, et tegelikult ta ikka ei saa aru, kuidas võib inimene, eriti veel mees, mitte tunda huvi autot omada ja sõita (ok, kui on naine selline, siis veel kuidagi), aga mees???? Siis, et Soomes pidi olema selliseid, kes ei taha relva kätte võtta ja valivad ajateenistuse asemel asendusteenistuse - aga selleks pidi sageli olema hooldustööd vanadekodus: "Nad lähevad sõjaväe asemel v-a-n-u-r-e-d k-a-s-i-m-a!" kuulutas ta nagu maailma kõige uskumatumat asja - "Nojah, aga vanurite hooldmine on ju ka väga vajalik töö, kui poleks selliseid inimesi, kes seda teevad, mis siis saaks?" - "Seda küll, aga ikkagi..."
Siis imestas, kuidas pensionieas mees käib iga päev tööl ja on sageli õhtul kauemgi, saamata selle eest sentigi palgalisa. Mina: "Aga ta tegeleb sellga, mida ta tegelikult teha tahab. Tal pole ka ju enam lapsi ülal pidada, nii et.. Võibolla seetõttu ongi oma vanuse kohta hämmastavalt heas vormis ja puha, et ta ei muretse raha pärast?" pakkusin mina. Aga mehe meelest, oleks tegu lühida kellegi hädas aitamise vms., siis jah, aga et üks mees pidevalt niimoodi, ilma raha vastu saamata, ennast kulutab... see nagu imelikuvõitu (puuduliku majandusliku mõtlemisega) mees tema meelest.
Jah, kui ma vaatan neid 30. ringis mehi, kes kuskil pargis kannatlikult 2-3a lapsega kantseldavad (ja lausa lapsepuhkusele jäävad, naine käib tööl) või ise mahejuurikatest roogi kokkavad vms. Eks ta ole teine maailm küll mõnes mõttes.
Selles mõttes ma saan aru, et võib tekkida konflikt.
Meie oma vanem poegki... Mõtlen huviga, et ei tea, kas tuleb multimees (kokkab ja ehitab) või hoopis täielik kunstiinimene? Praegu on tal kunstiinimese jooned. Meeldivad ilusad asjad (lilled, liblikad), joonistab palju, meisterdab palju. Ei huvita autod ega muu suur ja mürisev tehnika, need on tema jaoks "tapeet", huvi ei tunne. Väiksem tehnika, näit. coca-cola purgist patareiga öölambi tegemine vms. vahel huvitab. Ajalugu ja mõnevõrra ka poliitika/ühiskonna asjad huvitab.
On räägitud ka mingist nö. tasakaalu printsiibist (see muidugi kisub juba esoteeriliseks kätte)- näit. et kui peres on palju "tuld", siis juurde sünnib sageli "vesi", st. teistuguse hingega laps, kes tuleb seda tasakaalustama.
Ehk siis kui peres on nö. ekre mees - siis tuleb (tasakaalu mõttes) järgmises põlvkonnas ehk tema pojast just, nagu kiuste, nö. mitte-ekre mees ????
Postita kommentaar