Zelenski tänas Bahmuti ja Soledari kaitsjaid ja ütles, et nad on andnud Ukrainale aega ja võimaluse jõudu koguda. Ilmselt siis lohutuseks neile tuhandetele naistele, kelle mehed Bahmuti ja Soledari all surid. Et nende surmal oli ka mingisugune mõte.
Mul tuleb selle peale meelde jutt, kuidas tänu Eesti leegionäride visale vastupanule septembrilõpulahingutes õnnestus tuhandetel eestlastel läände pageda. Kuna nad hoidsid rinnet kinni - nagu praegu ukrainlased Bahmutis ja Soledaris. Et nende ohvril oli ka mingisugune mõte.
Inimene otsib alati kõikidest asjadest mõtet ning nõnda otsitakse praegu mõtet ka sõjast. Meeleheitlikult. Sest mingi mõte peab ju olema, kui nii palju inimesi sureb. Mingi mõte peab olema, sest muidu me ei suudaks seda hävingut ning laastamistööd taluda. Ja kui mõtet pole, siis me mõtleme selle mõtte ise välja. Kasvõi vägisi.
Mu isa hoidis rinnet Keila all. Käis koos kolme kaaslasega Hüüru veski juures luurel. Neile satuti peale, järgnesid lasud ning neljast poisist tuli tagasi vaid üks. Seesama, kes sellest pärast jutustas - mu isa. Kuul vihises tast vaid sentimeetri kauguselt mööda. Ellujäämine andis talle võimaluse hoida rinnet edasi Keila staabi õuel. Seal pildus ta vene tankide pihta käsigranaate - kuni tank staabi õuele sisse murdis ning ohvitser ta sealt kättpidi ära rebis. Seal staabi õuel hukkus väga palju noori mehi. Nagu ka Kumna teeristil, kus samuti äge lahing käis. Enne seda hoiti rinnet ja surdi Narva all, Sinimägedes ning Tallinnas. Keila oligi üks viimaseid tugipunkte.
Sõjamöllus mõtles mu isa, et kaitseb Eestit viimase hingetõmbeni. Adrenaliin oli laes ja ilmselt oleks kaitsnud ka - kui too ohvitser poleks teda sealt ära tirinud. Sõjas sa ei mõtlegi, vaid ainult tegutsed. Ülemus annab käsu ja sa teed, mõtlemata, kas see on õige või vajalik. Ilmselt ei mõtle ka noored mehed Bahmuti ja Soledari all, vaid lihtsalt tegutsevad. Tegutsevad ja surevad. Mõni jääb ka ellu ning saab pärast oma loo ära rääkida - nagu mu isa.
Kes sõjas käinud pole, ihkab sõda, ja see, kes käinud, ei taha sõda enam iialgi. Mu isal tekkis sõja suhtes säärane vastikus, et ta ei kannatanud pärast seda oma kodus mitte mingisugust tülitsemist. Ja seda sõda ju on - üks tüli. Üks mõttetu tüli, mille targad inimesed lahendaksid ära ühe intelligentse vestluse käigus.
Aga kuni on neid, kes sõjas pole käinud ning kui ei kõla enam need hääled, kes seal käinud on, ei ole me sõja eest kaitstud. Nii kahjuks on. Sõda tuleb siis, kui sõja tegelik pale tuhmub. Ja me otsime jälle mõtet sealt, kus seda mõtet ei ole.
3 kommentaari:
Kahe otsaga asi.
WW2 lõpus poleks pidanud takistama rinde liikumist Saksamaa suunas, pikendades sõja lõpetamist ja positsioneerides ennast üheselt vaenlaste leeri. Jäädes neutraalseks olnuks rohkem shansse saada tunnustust iseseisvusele.
Kui sa ikka näitad ennast piisavalt ohtlikuna siis seda nii ka mõistetakse ja pannakse keti otsa kinni.
Elasin noorena kortermajas. Kuna seal olid väikesed korterid, olid paljud korterid välja üüritud ja üürnikud kaldusid olema noorem rahvas. Kellele meeldis ka muusikat mängida. Näiteks ülemist korterit üüris mingi noorte seltskond (või lausa kommuun?)ka läbi lae ikka kostus tümpsu. Kui helitugevus läks natuke liiga valjuks, sai neile öeldud, nad ütlesid ahah ja keerasid veidi maha. Ühel hommikul kell kuus hakkas vajusid bassitümpse kostma naaberkorterist. Helistasin siis uksekella, uksele tuli noormees ja ütlesin, et õrnalt läbikostev muusika mind ei sega, aga see tänane oli vist natuke liiga valju, kuna ajas mind üles ja tegelikult ma ei taha ärgata kell kuus ja kas saaks kuidagi nii, et veidi vähem kostaks läbi? Noormees ütles, et saab ikka. Ehk siis kõiks sai ilusti lahendatud.
Siis aga lahkus ülemisest korterist noorteseltskond ja asemele kolis keegi mees (nii kolmekümnendates vist). Peagi hakkas ülevalt kostma meeletult valjut muusikat. Oli lausa tunne, et korter on tõstetud kuhugi keset ööklubi, samuti välisuksest sisse astudes värises terve trepikoda. No mis seal siis ikka - eks siis ukse taha. Ainult et ust ei avatud, kuna no ta ilmselt ei kuulnud läbi muusika üldse mitte midagi. Kuid siis juhtus nii,et muusika lülitati kinni ja jopes mees ilmus uksele (ilmselt hakaks kuhugi minema). Mina siis rääkima, et muusika kostab läbi ja et kas saaks vaiksemaks keerata jne. Vastuseks tuli - misaja? Te olete väga ebameeldiv inimene! Irvitas, et eks kutsuge politsei, aga ei aita ju seegi teid, mis te ikka teha saate. Siis oli natuke rahu majas (sest ta oli ju kodust ära). Kuid varsti laekus ta koju ja muusika keerati taas põhja. Üleval tehti ka aken lahti ja hääl karjus alla minu akna poole: "Kuradi emo!" Edasi oli nii,et muusika lõugas terve öö. Hommikul läksin ema juurde magama.Siis käisin vahepeal kodus kah,seal muusika lõugas endistviisi. Mis siis edasi? Mõtlesin, kas hakata teisi trepikoja elanikega ühendust võtma, et mis me siis teeme nüüd??? Alustuseks helistasin kü esimehele, et selline mure.Jah, teised on ka kaevanud, helistage sellele korteri omanikule. Helistasin siis korteri omanikule. Õnneks oli mõistlik inimene, jah, teiste korterite omanikud olid ka helistanud ja ta tuleb x kuupäeval välismaalt ja klaarib selle asja ära. Nii ka läks.Postkasti oli pärast ähvardavaid kirju topitud (vihane, et omanik välja tõstis), ohh, kui meeldiv, eks. Ma saan aru, et trepikoja elanikud tegid omaniku abiga pmst kambaka ja see tekitas viha - aga mis siis üle jäi?
Ehk siis: tore ju on, kui asjad saab lahendada lihtsalt intelligentse vestluse teel. Tõesti, ei pea ju kohe närveldama kukkuma, räägi inimesega rahulikult ja kõik saab korda. Tore, et sageli see toimibki.
Aga mis saab siis, kui teine on sedasorti, kes ei taha sinu intelligentsest vestlusest midagi kuulda? Irvitab ja ärvardab veel takkapihta?
Et siis Ukraina peaks vastupanust loobuma ja putinile alistuma? Või millist alternatiivi näed?
Postita kommentaar