Ma ei ole näinud nii korda armastavat last kui väike Ella :D Käisime eile jalutamas ja tagasi tulles kutsusin lapsi pardiriisi sööma. "Oota, emme!" ütles Ella. "Ma panen enne kingad ära." Või õigemini "äla," sest Ella ei oska veel r-tähte öelda. Ta on kaheaastane.
Siis läks väike Ella, oma väiksed roosad kingad näpus, välisukse juurde ning pani oma kingakesed ülima hoolega teineteise kõrvale põrandale maha. Ja tuli alles siis sööma :D
Nii on tal kõigi asjadega. Ella koristab ALATI enda järelt ära. Ja magamamineku aega ei tuleta talle mitte meelde mina, vaid Ella minule. "Emme, ma väsi äla," ütleb Ella mulle igal õhtul enam-vähem samal ajal ning kupatab ka ööloom-Roosi magama ning enne seda hambaid pesema.
Roosi jälle on boheemlane, kunstiinimene, kelle jaoks aeg on suhteline ning kingad on kõige mõnusam laias kaares, kuhu juhtub, lennutada. Tõsi, nüüd on ta hakanud oma kingi Ella eeskujul korralikult ära panema.
Aga huvitav on see, et mina ei ole Ellale koristamist õpetanud. Nagu minu isa ütles - oma tuba, oma luba. Ega teinud teist nägugi, kui minu toas enam "kuiva jalaga" käia ei saanud. Mingil hetkel hakkas see segadus aga mind ennast häirima ning pärast seda pole koristamine minu jaoks enam probleem olnud. Nüüd ma lausa naudin koristamist.
Iga inimene sünnib isiksusena, olen ses üha enam veendunud, ning vanemate asi on seda säravat isiksust toetada. Mitte pressida ühes ega teises suunas, vaid lihtsalt aktsepteerida ning armastada. Ei ole me ka Juulikest pressinud ning temast rõõmsamat puudega last on raske leida.
Ülal Ella korralikult ära pandud kingakesed issi kingade kõrval.
2 kommentaari:
Minu lapsepõlv möödus korteris, kus oli kaks tuba, millest üks (läbikäidav) oli kasutuses kui elutuba ja tagumine siis magamistuba (narivoodi minu ja õe jaoks, vanemate voodi, kaks riidekappi). Sellest kirjeldusest on selge, et mingeid oma tubasid ei saanud meil olla.
Koolitüdrukuna pidin mina iga nädal pesema korteri põrandad (+ puhastama pehme mööbli tolmuimjaga üle). Tegin seda reedeti (sest siis ei pidanud järgmiseks päevaks õppima). Tulin koolist, sõin lõunasöögi ära ja hakkasin siis koristamisega pihta. Ma ei mäleta,et sellel teemal oleks kunagi olnud vaidlusi.Kuna emal oli igasugu kodu ja perega seotud töid niigi (pesu pidi pesema, poodides järjekordades seisma, süüa tegema, meile riideid õmblema ja parandama jne. jne.) ja seega tundus loomulik, et suur tüdruk ei ela kodus nagu hotellis, vaid võtab midagi kodutööde koormusest ka enda peale.
Vanem poeg on mul ka see kunstiinimene (neisterdab ja joonistab pidevalt), kes jätaks kõik asjad sinna, kuhu need käest kukuvad, meisterdamisest ülejäänud paberiprahi maha jne. jne. Tal on üleval korrusel küll tegelikult oma laud, aga - ta eelistab meisterdada ikkagi elutoas ja õppida hoopis köögilaua taga. Üleval oma laua taga käib värvimistöid (mis all oleks liialt määrivad) tegemas, aga pärast tuleb alla tagasi. Ja ma pean ütlema, et mina nii leebe "ah, jätagi kõik sinna, kuhu see kukkus" küll olnud ei ole... Olen ikkagi poisile pinda käinud, et hiljemalt enne magama minekut peab elutoa põrandalt meisterdamise sodi kadunud olema.
Kui ma laseks elutoas, kus tegutseb kolm last (jah, nad eelistavad tegutseda just elutoas - kuhugi eraldi minekust ei olda lihtsalt huvitatud) segadusel muudki kuhujuda, kuhjuda ja kuhjuda - siis ma kardan, et ma ei jääks ise ellu :D Seega on meil nii, et enne magamaminekut peavad olema mänguasjad pandud elutoas olevatesse korv-kottidesse, suuremad mänguautod toanurka, meisterdamise sodi prügikasti, joonistamise paberid põrandalt ära diivanilauale hunnikusse. Ja siis pühin mina põranda veel harjaga üle - ja selleks õhtuks kõik. Eks järgmine päev hakkab segadus muidugi uuesti pihta. Aga õhtuse koristamise reegliga hoiab vähemalt asjad niipalju kontrolli alla, et elada saab.
Muidugi on olnud vanema poja poolt palju vastu vingumist, põhiline argument on olnud: "Koristamine on niiiiiii igav". Aga ma olen öelnud, et igav või mitte - sa oled juba nii suur laps, et sinu tehtud segadust ei pea nüüd koristama ainult emme. Emme on ka inimene - emme pole kodumasin :D Eks ta siis ohkab ja koristab. Ühel päeval näen: on põrandaharja kätte võtnud ja pühib (nagu öeldud, pühkimine on olnud tavaliselt minu rida). Mina kohe kiidan - näed, kui tubli! Poeg vastab: "Nojah - aga tegelikult ma ikkagi vihkan koristamist".
Kui kunagi tekib siis see oma tubadesse eraldumise huvi (praegu lapsed ilmselgelt eraldi ülakorrusel, kuhu lastele oma tube tekitada annaks, olla ei taha), siis neid koristagu/ärgu koristagu, kuidas ise heaks arvavad. Praegu, kui elu käib suht väikese pinna peal puntras koos - ma ei jääks lihtsalt nii ellu, et ma üldse koristamist ei nõuaks.
Saan täiesti aru :D Mina jälle koristan kõik ise ära, kuna ma ei viitsi pinda käia :D Paha asi on ka see, et mulle endale meeldib koristada ning ma koristan kiiresti. Ma ei viitsi kõigepealt näägutada ja siis veel oodata, kuni teine hirmaeglaselt koristab :D
Postita kommentaar