Nonii, palavikku mul enam ei ole. Nüüd on lihtsalt nina kinni, köha ning jõuetus. Aga jaksasin juba üht-teist tometada. Näiteks laua ära koristada ja nõud ära pesta. Siis oli jaks otsas ka :D
Nüüd siis pikutan voodis ning naudin hõrgutisi, mida Roosi mulle valmistab. Ise imestan, et kuidas ta nii hoolitsev on. Kes kasvatas? :D Juulikesega on ta ka nii südamlik. Kui me, ülejäänud, näiteks välja sööma läheme, siis tuletab Roosi kohe meelde, et Juuli tuleb ka ühes võtta. Ja kui tuppa hakkame minema, siis teeb ta alati märkuse, et "ära Juulit unusta." No kus ma siis unustan, aga südantsoojendav on, et tema jaoks on Juuli kaasamine loomulik. Tegelikult on see ju loomulik ning peakski nii olema - kes ise ei jaksa, see võetakse ühes. Kui vaja, siis kantakse kätel. Puuetega inimesed ja haiged nagu mina praegu. Sellises ühiskonnas oleks nii hea elada ja tegelikult ma olengi sellises ühiskonnas elanud - Portugalis.
Mul on siiamaani meeles, kuidas me kord sisenesime ühte täiesti täistuubitud väikesesse restorani koos väikese Juuli ning Roosiga. Alles ukse peal nägime, et me ei mahu kuidagi ära, Juuli käru oli selle koha jaoks liiga suur. Aga kohe kargasid püsti kõik külalised ning hakkasid toole ja laudu ümber sättima nõnda, et Juulikene ka ära mahuks. Lõpuks sõiduati ta nagu kuninganna aukohale ning vaadati heldinud pilguga, kuidas me angelmaniplika rõõmsalt jalgadega vehkides tooli ümber lükkas. Juulile meeldib nimelt kõige rohkem maailmas käte ning jalgadega vehkida.
Või siis kuidas meid Lissabonis alati treppidest üles aidati. Mööduvad inimesed ei jäänud ootama, kuni me Innoga Juuli käru treppidest üles sikutasime, vaid haarasid luba küsimata ühest otsast ning aitasid Innol Juuli üles tarida. Või kuidas me ükskord Juuliga mäkke kinni jäime. Läheduses elanud portugallased, terve pere, ema, isa ning poeg ja tütar, tormasid oma aiast välja ning aitasid Juuli käru mäest üles sikutada.
Ma kahtlustan, et toona vaid pooleteise-kahene Roosi jättis kõik meelde ning ta õppis portugallaste kombel teise inimese aitamist loomulikuks pidama.
Mul on selle üle nii hea meel ja mis salata, olen uhke ka. Nüüd vaatan, et väike Ella teeb jälle Roosi järgi ning viib Juulile tema joogipudeli kätte, kui Juuli selle jalaga eemale vehkleb. Ja ütleb alati igal õhtul Juulile "head ööd, Uui!" , kuigi Juuli talle vastata ei oska. Kuid Roosi on ka selle mure ära lahendanud. Ta väidab, et oskab Juuli keelt ning ütleb meile, et Juuli ütles head ööd vastu. Ja üldse, kui me ei tea, mis Juuli tahab või asjadest arvab, siis tarvitseb vaid küsida Roosilt, kes seda meile "tõlgib."
Aitäh, kallis Roosike :) Siin Roosi poolt mulle eile õhtul valmistatud turgutav tervisetoit, mille ma kõik ära sööma pidin: arbuus, rukola, vaarikad ning mustikad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar