Ma ütleks seda, et kõik sõltub lapsest. Koduõpe sobib mu arust tagasihoidlkule ning autistlikule lapsele. Kelle jaoks on teiste inimeste seltskond, eriti paljude inimeste üheaegne seltskond, ahistav. Nagu minule endale :D Koolis ma istusin oma nurgas ega suhelnud eriti kellegagi, kuna mulle see kohe üldse ei meeldinud. See päris kontakt, et keegi istub või astub sulle lähedale ja siis sa pead taga rääkima. Ma oleks palju parema meelega raamatut lugenud või joonistanud.
FBs mulle meeldib, ma olen seltskonnas, aga pole ka, pole hääli ning ma saan igal ajal arvuti kinni panna, aga päris seltskond oli toona ja on ka nüüd vahetevahel - olen vanemaks saanud ja harjunud - piinarikas. Inno ei saa näiteks aru, kuidas ma ei saa võõrale inimesele helistada. No ei saa, ei suuda. Ärge siis imestage, miks ma telefonikõnedele ei vasta, ma suhtlen parema meelega meili teel või messengeris. No vot, olen selline :D Mulle oleks nii väga meeldinud koduõpe, siis ma oleks saanud õppida omas rahus ning poleks pidanud teistega suhtlema, neile lähedal seisma ning neile silma vaatama. Minu kõige õudsamad kogemused koolis olid ühismängud ja -tegevused teistega - nagu kes istub esimesena toolile jne. Õud-ne, brrrr!
No vot, aga Roosi on hoopis teistsugune inimene. Tema jumaldab teistega suhltemist ning ühismänge ja on seltskonna hing. Isegi siin, Hispaanias, pärast kuuajalist kooliskäimist :D See oli ka põhjus, miks ma sel aastal koduõppest loobusin.
Eelmisel õppeaastal oli ta ise kategooriliselt kooli minemise vastu - ilmselt seepärast, et võõras keskkond. Aastakese ta harjus ning suvel kippus juba ise laagrisse. Ja pärast kooli.
Ja mis seal salata - koolis on tavalapsele vajalik kord ning distsipliin, vanemal on seda väga raske samasugusel kujul tekitada. Koolis tekib - heas mõttes - kambavaim ning positiivne omavaheline võistlemine.
Ja õpetajad on oma ala professionaalid. Meil Innoga mõlemal on Tartu Ülikooli haridus (minul juura, Innol ajakirjandus), aga parimagi tahtmise juures me pole spetsid igal alal. Kitarri ma lapsele näiteks õpetada ei oskaks :D
Nii et mina usun ikkagi kooliharidusse. Tõsi, autistliku lapse puhul ma arvan, et koduõpe võib isegi parem olla. Aga kui tegu elurõõmsa ning teiste seltsist huvituva tavalapsega, siis isiklik arvamus on see, et kool on parem.
Mis ei tähenda automaatselt seda, et Eesti tavakool on tingimata parem kui koduõpe. Eestis ma oma last tavakooli ei paneks- kiusamisprobleemi pärast. Küll paneks ja ka panin Eesti Waldorfisse, Eesti Waldorf meenutab Hispaania tavakooli.
Samas ma üldse ei vaidlusta seda, et mõnele perele võib koduõpe sobida ka siis, kui laps pole tagasihoidlik või autistlik.
2 kommentaari:
Minule oli lasteaia/algklassi lapsena vastumeelne nii lasteiaed (kuhu läksin hilja, 6a) kui ka kool. Minu ema pidi ikka aeg-ajalt kuulama virinat, et ma ju EI TAHA sinna kooli minna.
Tagantjärele ma arvan, et vastumeelsuse põhjus polnud minus endas (tõsi, see kõige-kõige selstkondlikum ma pole - samas, 100% kodus olla ja üksi õppida/töötada on minu jaoks teine äärmus, seda nagu ka ei taha) - vaid ikka selles meieaegses koolis...
Samas, tõden rõõmuga, et minu lastele meeldis/meeldib lasteaias käia ja meeldib koolis käia.
Kui vanem laps sai 4a ja tuli päevakorda tema lasteaeda panek - et ta enne kooliminekut nö. sotsialiseeruks, st harjuks koos olema ka teiste lastega kui oma pereliikmed -, siis...
Muidugi ma olin kuulnud hirmujutte, et (tavaline) Eesti lasteaed on kohutav koht, mis tapab lapses kogu loomingulisuse, tekitab lapsele kindlasti trauma jne. Samas, mul on mitu sõbrannat just lasteiaõpetajad. Ja see, mida nemad oma tööst rääkisid (milliste põhimõtete järgi kasvatatakse lapsi lasteaias tänapäeval), see küll kuidagi hirmus ei tundunud.Niisiis paningi vanima lapse 4a lasteaeda. Täiesti tavalisse kohalikku lasteaeda. Ise mõeldes, et kui kohe üldse ei sobi, siis saan ta ju koju jätta - aga, vaatame.
Tegelikkus kujunes selliseks, et 4a oli esimesest päevast peale lasteaiast pöörases vaimustuses. Meeldisid nii õpetajad, tegevused kui ka leidis sõpru teiste laste hulgast.
Kui ta juhtus haigeks jääma (haigusi oli küll palju, alguses eriti), siis ta ootas kannatamatult tervekssaamist - et saaks jälle lasteaeda minna! Ka kooli läks (kool oli juba natuke tuttav, kuna lasteialapsi viiakse viimasel aastal koolimajja ujuma ja 1x nädalas nn. eelkool) õhinal ja siiamaani (4kl) kooliskäimine pmst meeldib. Stressi ja pahameelt on tekitanud ainult kiusajad.
Tütar läks lasteaeda 3a. Tema ei ole nii seltskondlik kui vend. Tema on selline, kes on uute inimeste juuresolekul väga vaikne ja vajab harjumist. Ta ei pruugi ka kodus väga palju muljetada, tema suhtumisest millessegi/kellessegi saab rohkem aru tuju ja oleku järgi (kas tuju on ok või siis ei ole). Aga väga toredad õpetajad ja tegevused ja lapse tuju püsis täiesti ok. Nüüd on see tüdruk ka koolis, esimene arenguvestlus klassijuhatajaga on peetud tundub, et laps on üldiselt kohanenud (kuigi mõni asi õppimises on raske) ilusti.
Ma olen ka kuulnud, et lasteaiad on Eestis toredad. Ma ise olin uba Roosit Võru Päkapikku panemas, aga siis tuli hull pandeemia peale ning isegi lasteaia direktor ise viidi 40se palavikuga haiglasse. Selle taha see jäigi. Siis läksime juba Portugali ning tagasi tulles läks Roosi juba eelkooli Werronesse ehk Waldorfi.
Saaks Eestis sellest pagana koolikiusamisest lahti, siis oleks Eestis ka koolis tore käia.
Postita kommentaar