Mu arust parim kink, mille vanemad saavad oma lapsele teha, on võtta teda sellisena nagu ta on. Ehk siis mitte pressida teda üheski suunas. Minu isa näiteks ei sundinud mulle kunagi midagi peale ega pahandanud ka siis, kui mul tunnistusel kolm kolme oli - matemaatika, keemia ja füüsika :D Neist ainetest ma lihtsalt ei saanud aru ning olgem ausad, ei viitsinud ka õppida. Sest mul puudus nende vastu igasugune huvi. Isa tegi mul kodused ülesanded ära ning kui ma koolis kolme või kahe sain, ütles isa lõbusalt: "Ega pea ei olegi prügikast, et sinna kõik ära peab mahtuma!" Issand, kui hästi öeldud, mõtlesin ma siis ja mõtlen ka nüüd. Klassikaaslased said vanematelt halbade hinnete pärast tõreleda, aga mina mitte kunagi. Hoopis kiita sain, sest kõik teised ained olid mul viied.
Roosi puhul me otsustasime Innoga, et kõik hinded on head. Sest temal oli sel aastal kõige raskem - klassikaaslased on juba neli aastat koolis käinud, temale on see aasta esimene, kui läinudaastast koduõpet mitte arvestada. Ja Hispaania 9-aastased lahendavad palju keerulisemaid tehteid kui Eesti samad vanad lapsed. Ehk siis Eesti teise klassi matemaatika on Roosil täiesti käpas, nüüd tuleb lihtsalt hispaanlastele järele jõuda :D
Saatsime Roosi kooli sõnadega, et ära muretse, kõik hinded on head, sa oled võitja juba seepärast, et selle aasta ilusti lõpuni käisid.
Aga tunnistus oli tegelikult isegi hea. Roosi sai kõrged hinded inglise keeles, portugali keeles, religiooniõpetuses, kunstis ja muusikas ning hea hinde kehalises. Matemaatika, hispaania keel ning loodusõpetus olid veidi kehvemad, aga sinna kirjutas õpetaja juurde, et põhjuseks on Roosi veel kasin hispaania keele oskus. Mis on ka täiesti arusaadav, kuna Roosi on Hispaania koolis käinud ainult ühe poolaasta. Suveks teab ta juba rohkem :)
Järgmiseks aastaks tehti Roosile neis kolmes aines veidi lihtsam programm, mis arvestab tema keeleoskuse taset. Ehk siis ma arvan, et selle sügisega Hispaania koolisüsteemis võib igati rahule jääda.
Roosi ise tundub küll väga rahul. Tema sõnul on koolielu kõige paremateks külgedeks tema toredad klassikaaslased ning õpoetajad :) Aga sellest saabki kõik alguse!
Fotol siis meie Roosikene oma Hispaania koolitee alguses.
1 kommentaar:
Minul isa eriti ei torkinud kooliasju. Kuid vanaema oli õpetaja ja ema ka täiskasvanuid õpetanud ja nemad vahelt tahtsid (ja minumeelest liiga palju) sekkuda minu kodutöödesse.
Mulle see eriti ei meeldinud, sest mina tahtsin uhke olla selle üle, et ma ise teen oma asjad ja ise saan oma hinded. Ema ja vanaema alguses püüdsid torkida, ega siis, nähes, et hinded tulevad üsna ok, kehitasid õlgu ja kuni kooli lõpuni tegin kõik asjad ise.
Oma lapsi ma võin juhendada veidi, mis ja kuidas, kuid tegama peab laps ikka ise, mitte nii, et viskab minu kätte. Olen lastele öelnud: "Aga see, kui mina sinu eest teen, ei pane ju sind paremini oskama? Tee ikka ise." Mingit sellist emmet, kes last eest ülesandeid ära teha vuhib või kodukirjandeid kirjutab, minust kindlasti ei saa.
Mis puutub hinnetesse, siis eks laps, kelle on kõik "5" on ju tore. Aga kui võimed on madalamad või/ja on laisem, eks siis saabki madalamad hinded. Last kuidagi kunstlikult upitama (kodutöid tema eest ära tegema) ka ei hakka.
Postita kommentaar