Enne seostusid mul väliseestlusega minu tädi Endla, mu isa õde, tema mees Ruudi ja nende tütar Ene, kes pagesid Eestist enne eelmist suurt sõda 21. septembril 1944. Sõitsid mootorrattaga sadamasse ja lahkusid viimasel tunnil ühe viimase laevaga. Neil jubedasti vedas, sest see oli laev, mis läks välja enne kurikuulsat Moerot - too läks merepõhja. Aga isa rääkis, et Endla, Ruudi ja Ene ootasid Moerole, aga enne eelmise laeva väljumist tuldi tolle pealt küsima, et kaks vaba kohta veel on, kes tahab tulla. Endla oli istunud just sissekäigu juures ning karanud kohe püsti, et MINA. See kiire reageerimine, see MINA päästis tema, ta mehe ja tütre elu. Nad jõudasid välja Saksamaale, Oldenburgi põgenikelaagrisse, kus veetsid mitu aastat, enne kui valisid omale uueks kodumaaks Ameerika.
Nad pagesid Eestist sisuliselt viimasel minutil, kuna septembri lõpus oli juba kõik, venelane võttis Tallinna ära 22. septembril ning murdis 23. septembril läbi Keila all. Minu isa hoidis samal ajal koos oma leegionäridest relvavendadega rinnet kinni ja tänu sellele said paljud eestlased, nagu ta õde oma perega, Eestist minema. Laeva peale tuisati mootorrattaga, kuna tuli oli nii takus. Ruudi sai valangu selga ning väike Ene lasu kätte - need tegid neile elu lõpuni muret.
Viimasel hetkel saab veel põgeneda küll, aga see on väga riskantne, kuna laevad võidakse lasta merepõhja ning lennukid tulistada alla. Paljud Ukrainast viimasel hetkel pagenud surid oma autodes, mis olid lastud sõelapõhjaks. Kõige mõistlikum on ilmselt pageda päev enne sõda, aga kust sa seda tead, millal on see "päev enne." Kes sulle seda ütleb? Ja isegi kui sa oled väga kiire, siis võib teel ette tulla ootamatuid takistusi - õhku lastud sillad näiteks. Ja sa ei pääse enam läbi.
Minu tädi tänu jumalale pääses ning elas kuni kõrge vanaduseni Ameerika Ühendriikides. Tema mees Ruudi elas suisa 94-aastaseks, tädi ise suri 84-aastaselt. Terve Nõukogude aja ei pääsenud nad Eestisse, oma kallile kodumaale. Ma mäletan, kuidas nad alati pealkirjastasid oma kirjad mu isale, Endla väikesele vennale Georgile: "Kallid kodused!"
Kallid kodused. Õnneks sai Endla ema, minu vanaema Julie, talle Ameerikasse külla minna. Isa Gustavit ei lubatud millegipärast. Ilmselt kardeti, et kui vanakesed koos lähevad, siis jäävadki sinna. Vend Georg lubati ning mu isa käis Ameerikas lausa kolm korda - kaks korda Nõukogude ajal (kuuekümnendatel ning kaheksakümnendatel) ning kord Eesti Vabariigi ajal.
Kui ma laps olin, siis oli mu suurim unistus reisida Ameerikasse. TÄDILE KÜLLA. Enne seda jõudsid siiski tädi ja onu ning nende tütar Ene külla meile. Eestisse. Oma kallile kodumaale, kallite koduste juurde. Oli vist aasta 1993, kui ma õigesti mäletan. Eesti oli just iseseisvakjs saanud ja Endla ning Ruudi olid olnud oma isamaalt eemal pea viiskümmend aastat. 50 aastat!
Ma kujutasin oma lapselikus rumaluses, et nad tahavad kindlasti Eestisse jääda. Et nad müüvad oma New Yorgi osariigis asuva Modena maja maha ning ostavad selle eest maja Eestisse. Näiteks kuhugile Võrumaale, kust oli pärit Endla. Või Tartumaale, kust oli pärit Ruudi! Pangodi järve äärde.
Aga ei. Endla imestas, kui auklikud on Eestis teed. Isa auto lausa vappus, kui ta teda üle aukliku tee meie kodu poole sõidutas. Ruudi imestas, et "komud" on ikka veel võimul. Ja ütles, et tema oma rahasid "komude" kätte ei too.
Ei tulnud nad tagasi nagu näiteks Viido Polikarpus. Või Mari-Ann Kelam, kes oli minu täditütar Ene sõbranna ja kellega koos nad Washingtoni Eesti saatkonna juures Nõukogude võimu vastu protesteerisid. Ma mõtlesin, et Ene oleks võinud hakata Eesti poliitikuks, nagu Toomas Hendrik Ilves, kuna teda jubedasti huvitas poliitika, aga miskipärast ei tahtnud ka tema Eestisse tagasi. Ka pärast oma vanemate surma.
1994. aastal läksin Ameerikasse mina. Oi, ma olin erutatud. Kujutasin ette, kuidas suren õnnest, kui Washingtoni tänavatel jalutan. Ja et tahan kindlasti sinna elama jääda, kuna pole ju midagi paremat kui... elada Ameerikas. Pidi ju olema, kuna mu tädi ja onu ja täditütar ei tahtnud sealt tulla oma kallile isamaale.
Selle asemel tabas mind aga kohutav pettumus. Ameerika oli... suur ja lai ning igasuguste asjade rohkus võttis mul silmad kirjuks, aga oli ka NII VÄSITAV. Kõike oli kuidagi liiga palju ning ma ei saanud sellest aru. Milleks seda kõike vaja oli? Ene tiris mind sadadesse riidepoodidesse ning ostis mulle terve garderoobitäie erinevaid uhkeid rõivaid, Endla sõnul tänutäheks selle eest, et Georg talle kunagi oma eluga riskides sakslaste laost beebiriideid varastas, et tal oli pisikesele Enele midagi selga panna, aga see ei rõõmustanud mind üldse. Ma vihkan riidepoode. Eriti vihkan ma kingapoode.
Tulin tagasi ja olin täiesti kindel, et jään elu lõpuni Eestisse. Aga inimene on kindel, jumal naerab. 2003. aastal läksin ma kaheks aastaks Lissaboni ja pärast seda olen ma siin vahelduva eduga "elamas käinud" iga natukese aja tagant.
Nüüd olen jälle kaks aastat ära olnud ning "eksiili" lõpp veel ei paista. Olen hoopis ise otsapidi väliseestlaseks muutunud.
Kas ma tahaks tagasi Eestisse? Selge see. Ma tahaks näha Eesti kevadet ja suve. Maasikaid ja mustikaid ja kukeseeni. Nuusutada männimetsa. Kuulata lindude laulu.
Aga ma tahaks ka olla vaba hirmust. Ja teadmisest, et "vahetut ohtu pole, aga oht on." Ma ei saa elada sellises teadmises, et oht on. Mind hakkab see närima ja ma ei saa öösiti magada. Ma mõtlen oma lastele - mis meist saab, kui väikene oht muutub suureks ja siis vahetuks ohuks. Kuidas ma üritan Juulikese käru üle asfaldil haigutava pommiaugu lükata, et kiiresti-kiiresti viimasel minutil viimasele laevale pageda. Nagu Endla ja Ruudi. Neil oli üks laps ja tolle nad said kuidagi mootorrattale ära paigutada, aga kuidas meie pageme kolme lapsega? Kui kiiresti me saame edasi koos Juuliga?
Aus vastus on, et me ilmselt ei üritakski, kuna viimasel minutil lahkumine on väga ohtlik, ja jääks... Eestisse. Ehk meie saatus oleks juba eos otsustatud. Ja just seepärast pean ma veel mõnda aega väliseestlase staatusega leppima. Kuni see sõda mingi lahenduse leiab. Emma-kumma võiduga. Või rahuga - loodame selle peale.
1 kommentaar:
Ispaanias toimuvad praegu paljud kataklüsmilised sündmused. Põhjus võib olla üllatav.
Postita kommentaar