Nagu te juba teate, siis meie põhiline siin olemise põhjus on Juuli. Kuna tema miinuskraade ei kannata. Võib vaid ette kujutada, millises hädas me oleks Juuliga, kui kodust elekter ära kaoks. Eriti kui veel elaks kortermaja teisel korrusel nagu varem. Õudne ette kujutadagi! Praeguses Eesti kodus meil on vähemasti olemas mitu ahju, eks siis kütaks neid. Aga kust saada vett? Peaks vist lund sulatama.
Vetsus käia ei saaks. No Juuli niikuinii kasutab mähkmeid, temal sest lugu ei oleks. Lihtsalt ise peaks kilekoti sisse pissima ja kakama.
Ehk siis ilmselt kuidagi saaks hakkama, kui Inno kogu aeg hirmsa hooga kütaks. Ega ta siis muud teha vist saakski.
Suurem mure oleks siis, kui peaks pommitamise eest varjendisse minema. Sest Eestis pole varjendeid isegi mitte tavainimestele, mis siis veel puuetega inimeste invavarjenditest rääkida. Juulit peaks siis mööda treppe tassima, aga ta on nii suur, et see on juba eluohtlik. Meie Eesti kodu on vähemasti maapinnaga samal kõrgusel, ei pea mööda treppe jooksma ning kodust on võimalik lahkuda kohe, kui Juuli riidesse saab. Ehk siis poole tunniga.
Kõige raskem on neil puuetega inimestel, kes elavad kortermajades. Mida teevad need, kelle eluks vajalikud abivahendid töötavad elektriga? Surevad ära või on mingi muu lahendus?
Pildil Inno Roosi ja Juuliga Võrus Tamula kaldal. Kui polnud veel elektrikatkestuse ohtu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar