Eestis promotakse nüüd, keel suust väljas, abistatud enesetappu. Et ostke ära, lihtne lahendus. Milleks emale või isale hooldaja palgata või ise hooldada, käruta vanainimene lihtsalt Šveitsi, kus talle antakse mürgikarikas ja soovitakse viisakalt "head und" nagu Karoli Hindriksi emale.
Mul võtab see südame alt õõnsaks. Tuleb meelde 2003. aasta veebruar, kui mu isa sai Tartus raske infarkti. Me olime toona kahekesi Tartus, isal oli seal maja ja üürnikud, ja isa läks alla keldrisse. Mina vaatasin "Vapraid ja ilusaid." Korraga kuulen köögist korisemist. Läksin vaatama - isa lamab kõhuli köögi põrandal kraanikausi kõrval. Süda tagus kui pöörane, aga mul oli meeles, et inimene tuleb selili keerata, et ta hingata saaks. Keerasin, isal olid silmad pahupidi ja suu lahti. Ta ei liigutanud.
Krabasin värisevate kätega oma mobiili ja helistasin kiirabisse. Kiirabist juhendati, kuidas teha südamemassaaži. Tegin. Vajutasin ma ei tea, mitu korda, kätega tema rinnakorvile. Alguses ühe käega, kuna teisega hoidsin telefoni, aga siis öeldi kiirabist, et tuleb kahe käega vajutada ja siis ma vajutasin kahe käega. Ma pole elus nii hirmul olnud kui siis.
Kiirabi tuli viie minutiga ja elustas isa elektrilöökidega. Ta tuli elule. Kiiresti Maarjamõisa, mina ka. Koridoris vastu tulnud arst ütles, et ma päästsin isa elu. Teda elustati või defibrilleeriti veel üks kord. Ta oli olnud viis minutit surnud. Siis intensiivi, juhtmed külge. Mind saadeti koju. Terve öö ei saanud magada, kartsin kõnet haiglast. Et isa surnud.
Aga ei helistatud, hommikul läksin haiglasse. Isa oli koomas, aga elus. Tohutu pigelangus, aga arstid veel ei teadnud, kas ta tuleb välja. Teisel päeval, kui läksin, olid arstid juba naerul näoga. Isa oli ärganud koomast kui unest ja küsinud neilt vihaselt, et kus on mu suitsud ja mu prillid :D Siis hakkas paranemine, aga isa ei tahtnud üldse haiglas olla. Talle ei meeldinud seal, tema tahtis olla oma kodus. Isegi minu ja ema peale kärkis, kui me talle lusikaga suppi sööta tahtsime - "Mis te istute siin nagu vaarao valvurid!" Ja sanitarid olid temaga püsti hädas, kuna ta kiskus endal kõik juhtmed küljest ära ega olnud nõus siibrisse häda tegema, vaid tahtis ise omal jalal WCsse minna. Viisin siis sanitaridele lepituseks Raffaello komme, et nad isa ikka kuidagimoodi taluksid.
Viisin isale haiglasse mobiili, et ta saaks minuga ühenduses olla. Muidugi hakkas ta seda kohe kasutama. "Kui sa mind siit kohe ära ei vii, siis ma ronin akna kaudu välja!" ähvardas ta mind öösel kell kolm. Vorkutas istunud mees ei tahtnud enam vang olla, arusaadav. Tuli leida teine lahendus.
Hooldekodu? Ei, jumala eest. Sealt oleks isa plehku pannud. Ja see on minu arust kõige alatum, mida oma lähedasele teha saab - panna ta hooldekodusse. Hooldekodu on nagu vangla või lasteaed, kus sa pead alluma ühiselu reeglitele. Oma tuba, oma luba, igaüks tahab olla oma elu peremees või perenaine. Magada oma voodis, istuda oma laua taga, pissida omaenda WCs omaenda WC-potti.
Aga ma käisin ülikoolis, esimene kursus oli poole peal. No ja siis, ülikooli saab alati tagasi minna. Võtsin akadeemilise ja tõin isa Tartu koju. Alguses oli väga raske. Öösel ma praktiliselt üldse magada ei saanud, kuna isal oli suitsumehe köha ning ta köhis öö läbi kopsudest röga välja. Pidin 4-5 korda öö jooksul üles tõusma, et aidata teda istukile, et ta saaks kopsud puhtaks köhida. WCsse ta ise minna ei jaksanud. Päris alguses oli tal voodi kõrval ämber, mille peale ma tal istuda aitasin, ja pärast talutasin teda WCsse. Kuna ma olin üksi, ema oli toona Rakveres kõrges palavikus (tema eest hoolitses toona tema ema), siis tegin kõike ise. Kütsin ahje (meil oli korteris neid kaks - suur ahi ja pliit köögis), oli ju veebruar, tegin süüa, koristasin, maksin arveid. Vahepeal lõin katuse ääre pealt jääpurikaid alla. Õnneks ei külmunud vähemasti torud ära.
Nii kulges meil pool aastat. Isa kosus ja mina hoolitsesin tema eest. Mida tervemaks ta sai, seda suurem igatsus tekkis tal aga päris oma kodu ja aia järele Rakveres. Tema ei olnud ju mees, kellele meeldiks korteris istuda. Egas midagi, palusin ta onupojal meid autoga Rakverre viia. Isa oli kohe nagu teine inimene - lõpuks OMA KODU! OMA AED! OMA ÕUNAPUUD! Kolisin ka oma lapsepõlvekoju tagasi ning hakkasin isaga iga päev jalutamas käima. Ta ju käis väga vaevaliselt, nagu aastane laps, tudisevate sammudega. Aga iga päev käisime, harjutasime, ja aasta pärast infarkti sammus isa juba väga reipa sammuga. Ja oli üldse väga reibas ning rõõmus.
Kui ma oleks ta hooldekodusse pannud, poleks ülikoolist akadeemilist võtnud, oleks kõik võinud olla teisiti. Isa oleks ilmselt ära kustunud ning lõpuks ära surnud. Asi on selles, et armastusel on imevõime ravida, päris tõsiselt, räägin omast kogemusest. Ise nägin oma silmaga, kui hästi mõjusid isale mu igapäevased külastused haiglas ning meie hilisemad jalutuskäigud Rakveres.
Pärast infarkti elas isa veel neli aastat ja jõudis Innoga ära näha ning mind talle nö üle anda. Ta oli meie abielu registreerimise tunnistajaks ning võimatu on kirjeldada tema naeratust sel päeval. Ta lihtsalt säras. Reipaks jäi ta kuni surmani 2007. aasta sügisel. Oli üks ilusamaid sügise lõpu päevi, kui isa läks OMA AEDA õunu korjama ning kui ema ta õunapuu alt leidis. Korv oli küpseid kuldrenette täis. Kiirabi tuli, aga isa oli surnud. Täitunud oli tema suurim unistus - surra OMA KODUS. Jala pealt. Nagu sõdurile kohane.
Nutsin mitu kuud järjest ega saanud öösel magada, käisime Innoga öises Tartus jalutamas. Aga samas oli mu hing ka helge, kuna isa oli elu lõpuni armastatud ja ta teadis seda. See ongi kõige olulisem haigele inimesele - teadmine, et sind armastatakse. Et su eest ollakse valmis hoolitsema ning et seda tehakse rõõmuga, mitte kohusetundest.
Iga vanake pelgab, et on oma lähedastele koormaks, nagu kivi jala küljes, ja sealt need mürgikarika mõtted tulevadki. Et parem siis juba kiire ja valutu surm. Suts ja valmis. Kui talle aga öelda ja näidata, et hoolitsemine pole mitte koorem, vaid AU, siis võib see olla ilus kogemus mõlemale.
Minu ühed ilusaimad mälestused on sellest, kuidas me isaga jalutasime tasakesi mööda Rakvere Vabaduse tänavat. Mina tassisin kõik poekotid ja isa jalutas kõrval, naeratus näol. Läksime koju ja tegime kohvi, jutustasime aega tajumata. Või kuidas me läksime Rakvere Pihlaka kohvikusse ja võtsime kummalegi kohvi ning saiakese või tordilõigu. Kõike seda ma sain teha, sest panin oma elu mõneks ajaks kõrvale.
Isa oli need neli viimased aastad väga õnnelik, nägin seda ta näost. Ta oli oma kodus, oma toas, oma aias, oma õunapuude all, oma marjapõõsaste kõrval. Ta võis iga päev ukse lahti teha ja astuda oma aeda. Istuda oma laua taga oma tooli peal ja juua oma tassist kohvi. Ning jah, ka pingutada oma tahte järgi. Võib-olla poleks olnud kõige targem minna aeda õunu korjama, kui pea ringi käis - nii isa mulle hommikul ütles - , aga ta oli vaba inimene ning võis seda teha, kui tahtis.
Seega ärge pressige oma vanemaid, ärge paigutage neid kuskile ka siis, kui teile tundub, et nad ei saa oma kodus enam hästi hakkama. Kui peres mitu last, on kellelgi ikka natukene aega, et ema-isa aidata. Või vähemasti talle abiline otsida. Kõike annab korraldada, kui siirast tahet on.
-
Arstid imestasid, et ta üldse elule tuli. Kuna tal olevat olnud niivõrd raske infarkt. Ta oli lausa viis minutit surnud, kliinilises surmas. Teda elustati kaks korda - kodus ja pärast seda veel Maarjamõisas.
"Teie isal on ikka meeletu elutahe," ütles tema kardioloog, kui haiglas isa voodiveerel istusin, ja vangutas imestnult pead. Sellised juhtumid olevat üliharvad, kui inimene pärast sellist südameseiskumist elule tagasi tuleb.
Mina aga usun, et teda tõi tagasi armastus. Tema suurim soov oli mind väärikale mehele edasi anda ning ta tahtis senikaua elada, kui selle hetke ära näeb. Sel pildil isa lausa sädeleb. Ta tähistab oma sünnipäeva Tartus, oma lemmiklinnas, koos oma tütre ja tolle abikaasaga, kellest väga lugu peab. Innole oli minu isa nagu isa. Ainult üks kord ma olen Innot nutmas näinud - kui minu isa suri.
Armastus teeb imesid. Armastus parandab - vahel nõnda, et ka arstid ei suuda seda uskuda. Ja armastus ravib - kui hoolitseda teise inimese eest sügava armastusega, võib korda saata imesid. Ükski ema või isa ei taha surra, kui tema eest südamega hoolitseda. Ta võib seda enne kirikutornist kuulutada, aga kui aeg sealmaal, tahab igaüks meist, vähemasti sügaval sisimas, et me lähedased tõestaksid meile, kui väga nad meist tegelikult hoolivad.
See lihtsalt on inimese loomus - janu omaksvõtu ja armastuse järele. Kui meile seda ei anta, siis me kustume. Kui antakse, võime elada oma parimad aastad. Ning surra, naeratus näol - nagu minu isa.
1 kommentaar:
See teema ei ole must-valge. Ja vahel ei puutu lapsed üldse asjasse. Kas sa ei arva, et mõni soovib ise elust lahkuda?
Postita kommentaar