Täna ma tahaks pikemalt peatuda puudega lapsega reisimise teemal. Tavaperele tundub see nii lihtne - lapsed HOPS autosse ja minek! Ok, sorri, mitte nii lihtne, kuna vahel lapsed karjuvad ja mõnel on viimasel minutil pissihäda, aga erivajadustega lapse puhul võib raskused rahumeeli 10ga korrutada.
Üldse ei ole erivajadustega lapsed üldjuhul mingid erilised reisisellid. Paljudele ei meeldi pikka aega autos istuda, nad hakkavad täiesti kõrist karjuma. Ja lisaks tavapärastele lasteasjadele tuleb ju kaasa pakkida ka invastaff - käru (aga kas ta üldse autosse mahub?), mähkmed (reisile mitu pakki, et ei peaks kohe täishinnaga uusi ostma tormama - Eesti invapoest ostad ju 90 %lise soodukaga), erisöögid ja - joogid jne jne. Ütleme nii, et pagasnik saab pilgeni täis ning tarvis on ka katuseboksi.
Aga hüva, alustame algusest! Ega meie Juulikene olnud alguses mingi reisihunt. Hakkasime temaga juba paarikuuselt Rakvere-Võru vahet sõitma, kuna minu ema elab Rakveres. Käisime vanaemal külas. Tee peal pidi iga natukese aja tagant pausi tegema, kuna Juuli röökimine oli kõrvulukustav. Ükskord oli meil sellest isegi kasu. Tulime vastu ööd Rakverest Võrru. Inno ületas kiirust, kuna Juulike röökis kui ratta peal. Et ruttu-ruttu koju saada. Politsei pidas meid Võru piiril kinni. Inno oli kindel, et saab trahvi. Aga mees heitis ühe pilgu Juulile, vaatas meid kaastundlikult ja ütles: "Hüva!" Pääsesime ilma trahvita tänu Juulile :D
Kui Juuli oli kuuekuune, julgesime temaga juba Soome sõita. Suht sama trall tee peal temaga, aga juba veidi parem. Laeva peal ta isegi magas oma turvatoolis.
Esimene pikem välisreis oli meil temaga siis, kui ta oli kolmene ja Roosinups kümnekuune. Roosi sel ajal juba jooksis. Mulle tundub, et puudega lapse järel sündiv laps saab kogu tema potentsiaali endale ning on üliandekas. Roosi tõusis kuuekuuselt püsti, seitsmekuuselt käis ja kümnekuuselt jooksis Võru Maxima ees. Seega SAAGE KINDLASTI ROHKEM LAPSI.
Nüüd see lennureis Lissaboni :D See oli hästi naljakas, või noh, kuidas kellelegi. Kuna Juuli oli veel kolmene, siis polnud meil veel vaja invakäru, vaid ta istus tavalises Britaxi kärus. Ja kümnekuune Roosi oma Emmaljunga jooksukärus. Inno lükkas Juulit ja mina Roosit. Kõik oli ok, kuni check in'is selgus, et me peame kärud pagasisse andma. See tähendas seda, et Inno pidi kolmese jalutu Juuli endale õla peale vinnama ja mina pidin tassima Roosit, kes ei jaksanud veel nii kiiresti käia kui see lennukile jõudmiseks vajalik on.
Aga hüva, alustame algusest! Ega meie Juulikene olnud alguses mingi reisihunt. Hakkasime temaga juba paarikuuselt Rakvere-Võru vahet sõitma, kuna minu ema elab Rakveres. Käisime vanaemal külas. Tee peal pidi iga natukese aja tagant pausi tegema, kuna Juuli röökimine oli kõrvulukustav. Ükskord oli meil sellest isegi kasu. Tulime vastu ööd Rakverest Võrru. Inno ületas kiirust, kuna Juulike röökis kui ratta peal. Et ruttu-ruttu koju saada. Politsei pidas meid Võru piiril kinni. Inno oli kindel, et saab trahvi. Aga mees heitis ühe pilgu Juulile, vaatas meid kaastundlikult ja ütles: "Hüva!" Pääsesime ilma trahvita tänu Juulile :D
Kui Juuli oli kuuekuune, julgesime temaga juba Soome sõita. Suht sama trall tee peal temaga, aga juba veidi parem. Laeva peal ta isegi magas oma turvatoolis.
Esimene pikem välisreis oli meil temaga siis, kui ta oli kolmene ja Roosinups kümnekuune. Roosi sel ajal juba jooksis. Mulle tundub, et puudega lapse järel sündiv laps saab kogu tema potentsiaali endale ning on üliandekas. Roosi tõusis kuuekuuselt püsti, seitsmekuuselt käis ja kümnekuuselt jooksis Võru Maxima ees. Seega SAAGE KINDLASTI ROHKEM LAPSI.
Nüüd see lennureis Lissaboni :D See oli hästi naljakas, või noh, kuidas kellelegi. Kuna Juuli oli veel kolmene, siis polnud meil veel vaja invakäru, vaid ta istus tavalises Britaxi kärus. Ja kümnekuune Roosi oma Emmaljunga jooksukärus. Inno lükkas Juulit ja mina Roosit. Kõik oli ok, kuni check in'is selgus, et me peame kärud pagasisse andma. See tähendas seda, et Inno pidi kolmese jalutu Juuli endale õla peale vinnama ja mina pidin tassima Roosit, kes ei jaksanud veel nii kiiresti käia kui see lennukile jõudmiseks vajalik on.
See oli paras õudus kuubis, aga veel rohkem nalja sai siis, kui me lennukis oma kohad sisse võtsime. Juulil nimelt on kombeks oma jalgu põtkida ning kõlgutada ja ta tegi seda TERVE lennureisi aja. From Helsinki to Lisboa, 4 tundi järjest. Ma üritasin tal jalgu kinni hoida, aga vahe oli kitsas ning mõned hoobid selga me ees istuv soomlasest härrasmees ikkagi sai. Juuli lõbusa naeru saatel.
Õnneks oli siiski tegu härrasmehega, kes võttis me vabandused sõbraliku naeratusega vastu ja tähendas: "No, ihan hyvin se meni." :D
Pärast seda me enam Juuliga lennanud ei ole. Võib-olla kunagi äriklassis, aga selle jaoks me peame veel raha koguma.
No vot, lennuvõimalused jäid ära, ainsaks valikuks jäi autosõit. Põhjustest ma kirjutasin juba eile, lihtsalt nii palju täienduseks, et mida vanemaks Juuli sai, seda keerulisemaks muutus talvine toimetamine temaga Eestis.
Õnneks oli siiski tegu härrasmehega, kes võttis me vabandused sõbraliku naeratusega vastu ja tähendas: "No, ihan hyvin se meni." :D
Pärast seda me enam Juuliga lennanud ei ole. Võib-olla kunagi äriklassis, aga selle jaoks me peame veel raha koguma.
No vot, lennuvõimalused jäid ära, ainsaks valikuks jäi autosõit. Põhjustest ma kirjutasin juba eile, lihtsalt nii palju täienduseks, et mida vanemaks Juuli sai, seda keerulisemaks muutus talvine toimetamine temaga Eestis.
Üks asi jäi mainimata - miinuskraadidega tekkis tal alati nohu ning nina läks kinni. See aga tähendas, et ta ei maganud üldse, vahel mitu nädalat järjest, ja ma ei tahtnud muutuda elavaks surnuks. Tuli seega talveks lõunasse suunduda.
Esimese autoreisi Portugali tegime Juuliga siis, kui ta oli kuuene. Selleks ajaks oli ta juba täitsa sõidutreenitud. Istus ilusti oma koha peal, vaatas aknast möödalibisevat maastikku, nätsutas mingit mänguasja ja vehkis rõõmsalt jalgadega. Toona oli meil iidvana Audi 80, mille ostsime Saksamaalt, kui ma Juulit ootasin. Mõnus, suur auto, kus Juulil oli küllaldaselt ruumi jalgu kõlgutada.
Esimese autoreisi Portugali tegime Juuliga siis, kui ta oli kuuene. Selleks ajaks oli ta juba täitsa sõidutreenitud. Istus ilusti oma koha peal, vaatas aknast möödalibisevat maastikku, nätsutas mingit mänguasja ja vehkis rõõmsalt jalgadega. Toona oli meil iidvana Audi 80, mille ostsime Saksamaalt, kui ma Juulit ootasin. Mõnus, suur auto, kus Juulil oli küllaldaselt ruumi jalgu kõlgutada.
Tegime 4-6-tunnisi sõidupäevi, nii palju Juulike jaksas (praegu juba ka kuni kaheksatunnisi). Siis hakkas istmel väänlema ning vihaselt "hä-hää"- tama. Kui Juulike on vihane, siis ta kortsutab kulmu ja ütleb: "Hää!"
Tegimegi nii, et hotelli kinni ei pannud. Sõitsime lihtsalt seni, kuni Juuli häkkima hakkas ning vaatasime siis omale Booking'ust mõne lähedalasuva soodsa hotelli või motelli.
Natukene hotellielust ka. Ei ole see midagi nõnda, et pärast väsitavat sõidupäeva lähed hotelli ja kukud voodisse. See on niimoodi tavaperedes. Meil käib sedasi, et kõigepealt pead tassima hotelli kogu vajaliku kama, mis Juulil vaja. Hotellides ei ole ju pakkuda spetsiaalseid invavoodeid. On täiesti tavalised lastevoodid, mille pealt kukub aga Juulike potsti alla. Kuna tema ei saa aru, et voodi ääre peal ei maksa kõõlutada.
Seega on meil tema jaoks alati kaasas täispuhutav Jump-o-lene, mille sees ta magab ka kodus. See on tema jaoks parim voodi, kuna ta armastab end naerdes nö taha visata ja tema voodi peab seepärast olema pehme. Et ta pead ära ei lööks. Inno tassib selle siis hotelli ning puhub täis. Pärast hommikul laseb õhu välja ning paneb uuesti autosse.
Juuli ise tuleb hotelli lükata käruga ning seepärast on tähtis valida hotell, kus oleks LIFT või mil POLEKS TEIST KORRUST. Vahel oleme puusse pannud ja Inno on siis pidanud Juulit trepist üles tassima, mis on väga ohtlik ettevõtmine libastumise mõttes. Samamoodi alla. Nüüd tšekime alati väga hoolikalt järgi, kas on trepp või ei ole trepp. Kuna Juuli on juba nii suur, et teda lihtsalt ei jaksa enam trepist üles tassida. Võtame hotelli, kus pole ühtki trepiastet, kuna siis saab Juuli ilusti üle läve lükata ning tuppa sisse.
Kõige naljakamad episoodid on muidugi seoses pissimise ja kakamisega. Mis teeb tavapere, kui lapsel pissi- ja kakahäda? Õige, teeb peatuse ja sipsti pissile-kakale mõnes bensukas, eks? No vot, aga Juulike ei ütle, et mul on pissi- või kakahäda. Juulike lihtsalt pissib mähkme sisse või hakkab punnitama. Aga osades bensukates või puhkealadel ei ole inva WC'd. Või on bensukas või puhkeala väga kaugel ja Juulike juba punnitab. Tema ei saa aru, et tuleb oodata.
Siis tuleb teha kiiresti peatus ning Juulil nö kaka ära võtta. Tavaliselt paneme me Juuli siis tagaistme peale pikali, pühime tal pepu ära ning paneme uue mähkme. Ning sõit läheb edasi.
Muidu on bensukad väga invasõbralikud kohad. Teeme iga kahe tunni järel peatuse ning kinnitame keha. Seal on alati inva parkimiskoht ning käruga saab ilusti sisse sõita. Ja enamikes on ka palju manööverdamisruumi.
Kokkuvõtlikult ma ütleks, et reis ise on raske, aga asi on seda väärt, kuna Juulikesele on kaks Eestist ära oldud talve väga hästi mõjunud. Ta on nüüd olnud kaks aastat krambivaba (kramp ehk krambihoog on see, kui laps mitu minutit kontrollimatult väriseb), mis on täielik ime. Krambid toovad alati kaasa unehäired ning unehäired toovad jälle haigused, ehk see on nõiaring. MIda vähem krampe, seda parem. Selle kahe aasta jooksul, mis me oleme siin olnud, on Juuli olnud meie perest kõige tervem.
Mitu korda oleme mõelnud, et tuleks suveks Eestisse. Aga reis ise on, nagu lugesite, väga keeruline. Ning pärast seda oleme Innoga väga kurnatud. Inno eriti, kuna tema peab ju veel ka sõitma. Siia me tulime kokku kaks nädalat, tagasi läheks ka kaks nädalat. Siis oleks kaks nädalat suht kurnatud, ühe kuu-poolteist saaks Eestis olemist nautida, siis peaks jälle tagasi sõitma, kuna Roosi ja Ella käivad Hispaanias koolis.
Kunagi oli mul unistus, et pool aastat siin, pool aastat Eestis. Aga ma arvan, et lastele on siiski oluline stabiilsus. Et neil on see üks kindel põhikoht, kus nad elavad, mitte ei pendeldata kogu aeg ühest kohast teise. Muidugi kui me oleks tavapere, siis poleks meil mingi probleem vahetevahel Eestisse reisida. Hips-hops lapsed autosse ja minek! Aga meil on Juuli. Peame end võimalusel mittehädavajalikest pingutustest säästma, et jaksaks kõikide laste eest hoolitseda.
Puudega lapse vanema elus ongi palju sellist kalkuleerimist - kas see pingutus on hädavajalik või ei? Kui pole hädavajalik, siis on mõistlik mitte pingutada, sest kohe võib olla ees ülihädavajalik pingutus. Näide - kas kapsaste hapendamine on minu jaoks hädavajalik? Ei ole. Kuid järgmine hetk võib Juulil tekkida krambihoog ning siis on ülihädavajalik, et ma talle esmaabi jaksan anda. Mõistate?
Sellegipoolest ma loodan, et üks päev, mingil aastal me ikka Eestise ka jõuame. Kindlasti mitte talvel, Eesti talved on meie jaoks minevik, kuid mõnel suvel. Kui Ella on suurem. Inno arvab, et me peaks ka omale suurema auto või bussi ostma, kuna sinna on parem Juulit koos käruga sisse lükata.
Mingid asjad jäid kindlasti mainimata, aga no eks siis kommentaarides. Tänase praktilise harjutusena võite proovida panna riidesse põrandal väänlevat last ning mõõta aega. Minul läheb aastatepikkuse harjutamise tulemusena ca pool tundi :D
Pildil kuuekuune Juulike, kes alles harjutas reisimist.
Sellegipoolest ma loodan, et üks päev, mingil aastal me ikka Eestise ka jõuame. Kindlasti mitte talvel, Eesti talved on meie jaoks minevik, kuid mõnel suvel. Kui Ella on suurem. Inno arvab, et me peaks ka omale suurema auto või bussi ostma, kuna sinna on parem Juulit koos käruga sisse lükata.
Mingid asjad jäid kindlasti mainimata, aga no eks siis kommentaarides. Tänase praktilise harjutusena võite proovida panna riidesse põrandal väänlevat last ning mõõta aega. Minul läheb aastatepikkuse harjutamise tulemusena ca pool tundi :D
Pildil kuuekuune Juulike, kes alles harjutas reisimist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar