Kui kohustused jagada täpselt pooleks, et mina teen 50 ja sa 50, mõlemad käime tööl ja mõlemad öösel teenindame last, siis ma arvan, et ca poole aastaga võivad mõlemad end rahulikult mõnda hullumajja sisse kirjutada. Kuna magamata inimene võib küll tööle MINNA, aga ta ei pruugi sinna jõuda (teeb liikluses avarii näites) või seal midagi TEHA SUUTA.
Alul me Innoga isegi proovisime seda. Inno käis toimetuses tööl ja mina tegin lugusid kodus, vahepeal käisin inimesi väljas intervjueerimas. Kuna mõlemal oli vaja mingil ajal midagi väga kiiresti ära teha, siis olime mõlemad närvis ning puhkamiseks ei jäänud üldse eriti aega. Kui Inno Võrumaa Teataja autojuhiga intervjuud tegema sõitis, siis teel sinna ja tagasi ta ainult magas. Kui kohale jõudis, raputas autojuht ta ärkvele.
Kuna Juulikene oli veel rinnalaps (ta sai piima kuni 6nda eluaastani), siis jäin koju mina ja Inno käis tööl. See oli juba palju parem - närvilisus kohe vähenes. Ja kuna Innol oli vaba graafik, ta ei pidanud iga päev kell 9 toimetuses olema, siis saime teha nii, et hommikuti mina magasin ja tema tegeles Juulikesega. Öösel tegelesin jälle mina Juuliga, et Inno saaks magada.
Selline süsteem lihtsustas meie elu märgatavalt. Aga talv tõi uue probleemi - Juulikesele keskküte ei sobinud, tuba läks liiga palavaks, ja miinuskraadidega temaga välja minna ei saanud, kuna need tõmbasid ta nina kinni ja sellest tekkis tal põskkoopapõletik. Haige Juulike ei maganud öösel üldse, ainult häkkis öö läbi oma voodis. Nii ei saanud keegi magada.
Kui sündis Roosike, siis sõitsime esimest korda talveks Portugali. Alul oli plaan olla vaid üks kuu, kuid jäime kümneks. Lõunamaal talvitumine oli teine meie elu märgatavalt lihtsustav otsus. Selle tõttu kadus aga Innol töö ning pidime midagi muud välja mõtlema. Kuna Juuli oli vahepeal suuremaks kasvanud ning mina teda üksi enam hästi tõsta ei jaksanud, siis Inno tööl käimine ei olnud lahendus. Pidime leidma teise lahenduse, mis võimaldaks meil tema eest KOOS hoolitseda. See oli meie portaal Eestinen, kuhu on võimalik KIIRESTI tõlkelugusid üles panna. Pikki ja põhjalikke originaallugusid Juuli kõrvalt kirjutada ei saa, kuna Juuli vajab abi iga tegevuse juures ning selliste lugude kirjutamine nõuab aega ning pühendumist.
Praeguseks töötab meie "süsteem" hästi. Inno teeb lugusid ja mina jagan neid, ka siin, nagu te näete, ja me mõlemad hoolitseme Juulikese eest. Öösel olen valves mina, hommikuti Inno.
VÕTi ongi mu arust see, et kumbki teeb seda, mida tema PAREMINI oskab ning jaksab. Mina oskan kirjutada ja õnneks on romaani kirjutamine pika vinnaga tegevus, mida saab teha aastaid, ning pole hullu, kui pikk vahe sisse tuleb. Siis kirjutad jälle edasi. Oma viimast romaani ma kirjutasin kümme aastat. Inno jälle on osavam online-ajakirjanik, kuna ta on seda asja ülikoolis õppinud.
Igapäevaseid toimetusi me teeme Juuliga sedasi: Inno lõikab küüsi, mina juukseid, mähkmeid vahetame mõlemad (kel parajasti aega), söögi valmistab ette Inno ja söödan mina, põranda korístan pärast ära mina. Vanni tõstame koos, hambad pesen ära mina, voodisse tõstame koos. Riidesse panen üldiselt mina. Kui on vaja jalanõusid panna, siis Inno, kuna see nõuab sikutamist, aga siin ei ole vaja. Jälgime, et ta endale viga ei teeks või mõnd ohtlikku asja suhu ei pistaks, mõlemad.
Paljudes puuetega lapsi kasvatavates peredes on veel kooli ja tearapiasse vedamine. Meie tõmbasime teraapiatega pidurit pärast seda, kui Juulike kord Võru polikas massaažis käis. Talle see üldse ei meeldinud, ainult kisas. Pärast veel hullult kloori järele haisvas bassenis ujutamine - sellest läks üleni kärna. Siis ma bukkisin rehapäeva Dorpatis, kui ma õigesti mäletan. Ossaissand, mis tihe päevakava, mul hakkas juba peale vaatamisest paha. Üks teraapa algab, teine lõppeb, nädal aega jutti. Riigi poolt kinnimakstud küll, aga mina oleksin siis pidanud nagu orav rattas seal pöörlema. Kaasa lubatakse ju vaid üks vanem, mis on mu arust perekondi lõhkuv korraldus - isa kössitab siis üksi kodus.
Rebisime rehaplaani tükkideks ning otsustasime, et see kõik võib kauges kaares p...e minna. See hammustaks me ühisest ajast nii suure tüki, et me ei saaks siis üldse koos olla. Ja koos olemine on me lemmikasi maailmas - see, mis teeb meiest MEIE. Pealegi ei olnud meil aega mingitel reharatastel pöörelda, meie eesmärk oli lõpuks ometi ka terve laps saada ning üldse rohkem lapsi saada.
Seega pilk tulevikku, mitte minevikku. Ja polnud ka Juulil häda midagi. Vastupidi, tal oli väga hea, et sündis kaks õekest, kellega mängida. Kuna me ei kulutanud aega mõttetustele, siis oli meil aega terve perega väljasõite teha ning jalutamas käia. Kohvikus ja restoranis istuda. Vahepeal hingegi tõmmata, mis on puudega lapse elus ülieluoluline. Et mitte hulluks minna.
Ehk siis kui minu nõu tahate, siis ärge laske oma perekonda ÄRA LÕHKUDA. Tehke nii palju asju, kui vähegi võimalik, KOOS. Terve perega. Ärge klammerduge puudega lapse külge. Temast ei tee Einsteini ühegi valemiga. Kuid vaid temale pühendumise tagajärjel võib laguneda pere ning kannatada teised lapsed.
Parem võtta teda algusest peale kui ÜHT PERELIIGET. Mitte kõige keskpunkti. Ja vastupidiselt laialt levinud arvamusele suudavad ka nemad uute oludega kohaneda. Nagu Juulike - alul kisas autos nagu ratta peal, nüüd kõlgutab lõbusasti jalgu.
Võimalikult palju täiesti tavalisi igapäevaelu situatsioone erivajadustega lapsele. Need on kõige paremad. Kui reisida pole võimalik, no siis väljasõit, piknik, kohvikuskäik. Mitte lõputud haiglakoridorid.
Ahjaa, ning kui tõstate, siis tõstke ikka koos. Mitte nii, et üks sikutab selja paigast ära. Üks võtab kätest ja teine jalgadest :)
Pildil täiesti tavaline eluline situatsioon Võrus Tamula rannas, Roosi ujub sõbrannadega taamal ja Ellu on ühene.
Homme siis natukene kooliteemal - Juulikene käib ju ka koolis :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar