See oli see kuldne aeg, mil iga mees tohtis ja jaksas veel omale ise maja ehitada. See kuldne aeg, mil see oli rahaliselt võimalik ning polnud lolle euronõudeid. Selle maja ehitas isa kuuekümnendatel, aga pärast seda ehitas ta veel teisegi maja - kaheksakümnendatel. Paju tänavale. Sisse kolisime me aastal 1985 - kui Nõukogude Liidu etteotsa tõusis noor ja energiline Mihhail Gorbatšov. Algas uue lootuste ajastu, glasnost ja perestroika.
Mida ma mäletan oma lapsepõlvest? Ma mäletan suurt aiaga maja, õunapuid, marjapõõsaste ridu, aiaviljapeenraid, kurke ja tomateid täis kasvuhoonet. Et isa pidas mesilasi. Mäletan, et terve me tänav oli lapsi täis ning et ma jooksin nendega iga päev mängima. Mul oli palju mänguasju - lemmikuteks plastmassist Gena ja karvane Potsataja, kelle ma sain sünnipäevaks. Vahepeal saabusid postiga müstilised pakid Ameerikast. Isa õelt tädi Endlalt, kes oli pärast Oldenburgi põgenikelaagrit asunud elama Ameerikasse ning kes tahtis tasuda oma väikesele vennale, minu isale, selle eest, et ta saksa ajal, mil Eestis valitses tohutu vaesus, õe lapsele sakslaste laost oma eluga riskides beebiriideid varastas.
Puudust ei olnud meie peres millestki. Süüa oli kõike - isa töötas Metsamajandis ning seetõttu kõrgusid me sahvris igat sorti konservide kuhilad ja suitsuvorstilatid. Ma ei mäleta, et kunagi oleks millestki puudust tundnud. Mandariinidest ehk, mida sai harva. Ja kohv oleks võinud parem olla. Aga komme ja šokolaade oli nii palju, et ma ei jaksanud kõiki ära süüa. Isal oli nimelt tava, et iga päev töölt koju tulles ta ulatas mulle üle ukse mõne Kalevi šokolaadi. Ja nii neid mul kogunes.
Ma ei mäleta ka, et keegi oleks kunagi kirunud, et elu on halb või raske. Et raha pole. Et elektri või vee eest ei jaksa maksta. Tööd jagus kõigile, kui sa just ei olnud paadunud poejota, aga ka nood aeti nõukaajal töle. Süüa oli, keegi ei nälginud. Mänguasju oli, raamatuid jaksas osta igaüks. Meie kodu raamaturiiulid olid nii täis, et üksvahe ei mahtunud raamatud sinna enam ära. Isa pidi riiuleid juurde meisterdama - talle meeldis puutöö. Tundunuks kujuteldamatu, et ei jaksa mõnd raamatut osta.
Ja nii ma siis muudkui lugesin. Vahepeal vaatasin telekat ka. Igal õhtul oli eestikeelne Lasteekraan. Mitte kehva, monotoonse häälega pealeloetud välismaa multikad nagu praegu, vaid ehe, ehtne, oma eestikeelne lastesaaade. Nagu Soome lastel on siiamaani Pikku Kakkonen.
Minu lapsepõlv oli väga õnnelik ja ma ei saa aru neist, kes leiavad, et ma peaksin oma lapsepõlve hukka mõistma ning ära tühistama. Kuna see oli nõukaajal ja siis oli justkui kõik paha. Ei olnud. Ma ei suuda ka pingutades välja mõelda seda, mis oleks olnud paha. Nii et võtke heaks või pange pahaks, aga vot ei tühista.
Mul oli kuldne lapsepõlv ning ma armastan iga aspekti sellest. Öeldakse - aga siis tuli vabadus, Eesti sai vabaks! Mind ajab see naerma, kuna koos vabadusega tuli ka julmus. Paljud inimesed aeti oma kodudest välja, paljud inimesed peksti töölt minema. Minu ema nende seas. Nõukaakal tal oli töö, Eesti Vabariigi ajal enam mitte. Ta osutus ebavajalikuks.
Tänaseks päevaks on vabadusest saanud paroodia - vabadus olla puruvaene, vabadus nälgida, vabadus lugeda sente! Vabadus olla ilma elektrita, kuna ei jaksanud viimast arvet maksta. Vabadus mõelda, kas osta lapsele süüa või raamat.
Mulle tundub, et see nn vabadus oli lihtsalt ettekääne võimuhaaramiseks neile, kes tahtsid Eestit oma kontrolli alla saada ning teda vaheltkasu teenides läänele edasi müüa. Ja nõnda oma rahva arvel rikastuda.
Jah, rahvas uskus, et nüüd me teeme OMA RIIGI, kus teeme kõik paremini kui see "vene värk," aga lõpptulemusena haaras lihtsalt üks kitsas ahne ja korrumpeerunud klikk võimu enda kätte ning hoiab seda siiani selle pealt profiteerides peos. Ja krutib kruvisid üha enam koomale, kuna on saanud aru, et ka rahvas on sellest aru saanud.
Ehk siis kui ma olin oma lapsepõlves otsapidi glasnosti ja perestroika ajas, kus kõik läks muudkui vabamaks, siis nüüd ma tunnen, et siputan Stalini ajas, kus oma ausat arvamust tohib taas avaldada vaid köögilaua taga ning poolsosinal. Kuna muidu võid sa sattuda rahvavaenlaste nimekirja.
Kuid oot, ma juba olen seal.
1 kommentaar:
Ei, köögilaua taga ei või ka enam arvamust avaldada. Seal kuulavad ja vaatavad sind pealt kõik seadeldised, millel on mikrofon ja videokaamera.
Kahjuks lähevad ajad Eestis veelgi vägivaldsemaks. Stalini aeg tundub selle kõrval veel kuldne põli, sest ka Vene vangilaagrites säilis inimlikkus, kuid praegu on inimlikkusest saanud Eestis suurim kuritegu, mis tuleb inimesest igapäevase kiusamise ja alandamistega välja peksta.
Postita kommentaar