"Kohtuasja materjalidest nähtub, et ENSV Tartu
ja Võrumaakondade territooriumil tegutses aastatel 1946–1948 relvastatud grupeering, kuhu kuulusid Puru Enn, /.../ ja teised.
1947. aasta juunis rööviti auto, mis oli teel Leningradist Võru linna, mille tagajärjel tekitati riigile 44,11 rubla kahju. Kaks autoga kaasas olnut tapeti. Samuti panid bandiidid toime valla piiritusetehase röövimise, kust võtsid kaasa 1507 liitrit alkoholi. 1947. aastal tapsid nad Tartu linnas restoranis "Ateena" kaks Nõukogude kodanikku ja selle restorani direktor sai haavata. 1947. aastal pani jõuk toime relvastatud röövi Valga maakonnas Karula vallas asuvas kooperatiivis ja piimatööstuses, kust nad viisid kaasa 42 098 rubla väärtuses kaupa ja 612 kg võid. Novembris 1947 röövisid nad Tartu Põllumajanduskaubanduse Kooperatiivi hankeametnikke, võttes neilt ära 30 000 rubla. Massijõugus pandi toime rööv kooperatiivist, võivabrikust ja põllumajanduskrediidiühingust."
Ehk siis, nagu sellest loost välja tuleb, siis mitte kõik metsavennad ei olnud niiütelda puhtad poisid. Peaksime ka seda osa ajaloos ausalt tunnistama. Minu isale pandi süüks banditismile kaasa aitamine seeläbi, et ta oma onupojast metsavenda varjas, aga vaevalt tema nende tegemistega kursis oli, pakkus lihtsalt sugulasele ulualust, mida teeksin ka mina samasuguses olukorras olles.
Jääb muidugi ka võimalus, et metsavendadele lihtsalt kirjutati need teod kraesse, aga miks siis minu isale ainult kaasa aitamine süüks pandi. Ju nad ikka midagi korraldasid. Õigustades ilmselt oma tegusid sellega, et tapavad punaseid. Selline see ajalugu on - mitte kunagi mustvalge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar