Süüdistuseks oli siis järgmine:
"Vaher Georg Kustavitš - alates 1946. aasta kevadest astus ta kriminaalsesse suhtesse bandiitliku grupi liikme Enn Puruga ja pakkus talle oma korterit Tartus Nõukogude võimude eest varjamiseks.
Ta teadis ka bandiit Puru teisi peidupaiku, mis asusid näiteks Salme 1 ja Saekoja 30 Tartu linnas. Aastatel 1946–1948 kohtus ta Puruga mitu korda ja osales joomingutel. Samuti teadis ta, et Puru Enn osales relvastatud röövides. 1947. aasta suvel, olles politsei poolt välja kutsutud, varjas ta Ennu asukohta ja tema sidemeid
jõuguga."
Vot see on väga huvitav ja täpselt nii nagu isa rääkis. Et ta ei andnud Ennu üles, kui teda ülekuulamisele kutsuti. Ega paljastanud tema asukohta. Aga siis kutsuti ülekuulamisele üks teine Ennu sugulane, keda oma sõnul kõvasti peksti ning kes juhatas julgeolekule pärast seda peksmist kätte metsavendade punkri asukoha. Julgeoleku mehed korraldasid punkrile haarangu ning Enn hukkus selle haarangu käigus. Isa võeti uuesti kinni ning seekord tunnistas ta julgeolekule oma süü üles. "Vaatasin, et üks turske mees vajus uksest sisse ja rääkisin enda kohta kõik ära."
Eks talle tolle varjamise pärast ka säärane karm karistus lajatati - kümme aastat Vorkutas. Ära istus ta siiski vaid kaheksa, kuna Stalin suri ära ning paljud vangid said võimaluse naasta kodumaale.
Pildil isa (prillidega poiss) koos sõpradega sessamas korteris, kus metsavend Puru end varjas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar