KAS EESTLANE ON LOLL VÕI KERGEUSKLIK

 Jäin täna hommikul mõtlema selle üle, miks soomlane teeb päeva lõpuks alati seda, mis on talle riigi ja rahvana kasulik, eestlane aga ajab oma jonni edasi ka siis, kui see talle enam üldse kasulik ei ole, vaid pigem hukatuslik. Miks eestlane käitub ennasthävitavalt. 

Arutasin mõni aeg tagasi ühe Eestis elava sõbraga sõja võimalikkuse üle Eestis. Et mis siis saab, kui Venemaa kannatus katkeb ning ta paneb Eestile niiöelda paugu ära. "Aga siis saab ka NATO käest paugu vastu!" ütles sõber muretulr. Justkui muuseas. Nagu selle vastastikku paugustamisega ei kaasnekski katastroofilisi tagajärgi tillukesele Eestile. Noh, pangu see pauk ära, küll meie paneme vastu ja veel kõvemini! 

Eestlane on oma kõhna ja karvutu rinna kummi ajanud ning näib, nagu ta oleks valmis võitlusse tormama mitte ainult enda, vaid ka terve ülejäänud Euroopa eest. Mis see siis ära ei ole, see vene karu selili panemine! Ülejäänud Euroopa vaatab eestlase eneseohverdust hämmastuse, ent ka kergendusega - loll viskab enda ette ja loodetavasti väsitab Venemaa end lolli puredes ära ega jõuagi meie juurde. Või on seks ajaks juba nii nõrk, et ei jaksa enam meie küljest väga suurt tükki napsata. Poola võtab, aga Berliini ukse all oigab: "Oi-oi-oi, siit valutab ja säält valutab, pööran parem tagasi!" 

Aga miks eestlane on nii loll, kust see lollus tuleb? See on miljoni dollari küsimus, aga kui mõelda, siis leiab selle lolluse ajaloolised juured. Nimelt kui kõik põhjala rahvad võtsid üksteisejärel vastu ristiusu, sest see oli neile kasulik, käitusid eestlased täiesti vastupidi ning kuulutasid, et mitte mingil juhul ristiusku vastu ei võta ning võitlevad "põlvepikkuse poisikeseni." Praegu kajavad samasugused hüüded - me võitleme venelaste vastu viimse meheni! Vahet pole, kui ka kõik eestlased ära surevad, vähemasti oleme ära tapnud ka mõned venelased! 

Mõistusega võttes tundub selline mõtlemine täiesti arulage. Olla valmis surema viimase meheni selle nimel, et anda oma panus venelaste arvu vähendamisse. Mil pole päeva lõpuks mingit tähendust, kuna vene rahvaarv on 143 miljonit, Eesti oma aga 1, 3 miljonit. Ajalugu unustab eestlaste ohverduse nagu sulpsatuse vees.
Ma mõtlesin, et ehk on põhjus sel, et eestlased pole kunagi osanud valida endale juhte. Juba muinasaja eestlaste vanemad olid rumalad, sest hakkasid võitlema paratamatuse vastu ega osanud pöörata uusi tuuli oma rahva kasuks. Kui Eesti esimest korda iseseisvus, sai ta omale samuti rumala juhi - Konstantin Päts tegi Stalini armeele Eesti riigi väravad lahti, mis on ilmselt üks rumalamaid riigipea otsuseid maailma ajaloos. Sellega ta võttis meilt igaveseks ära õiguse öelda, et meid Nõukogude Liidu poolt okupeeriti. Me võime siin mistahes juriidilisi konstruktsioone luua, et end õigustada, aga igaüks saab aru, et kui sa võõrriigi sõjaväe oma territooriumile lubad, annad sa sellega võimu käest ära. 

Uuesti iseseisvudes oli Eestil korraks lootust, esile kerkisid targad mehed nagu Tiit Madisson ja Edgar Savisaar. Aga Madisson pandi vangi ja Savisaar piinati surnuks. Eestlaste vaikival heakskiidul. Taaskord oli vaim vardas ning väntas härg. 

Tarka inimest iseloomustab see, et ta saab aru, mis on talle kasulik ning ta pürgib selles suunas. Tark riigimees mõtleb, mis on tema riigile ning rahvale kasulik. Savisaar arendas suhteid Venemaaga, sest ta sai aru, et see on Eestile majanduslikult kasulik. Naabriga on kõige lihtsam kaupu vahetada. 

Rumal inimene seevastu ei näe oma ninaotsast kaugemale. Tema mõtleb: "Mis on mulle täna kasulik?" Saamata aru, et ka tema ise on osa oma riigist ja rahvast ning kui riik ja rahvas kannatab, siis jõuab kannatus ka ükspäev temani, kuigi tal ehk täna on meri põlvini.
Samamoodi mõtles Päts - Stalini armee sisse laskmine oli kasulik talle endale ja teistele võimuhaarajatele, kuna nemad olid kehtestanud diktatuuri ning seda oli vaja kaitsta rahva eest. Ta ei mõelnud riigi ja rahva peale nagu Michal, Tsahkna ja Pevkur praegu. Vaid ainult sellele, mis edendas tema enda huve lühikeses perspektiivis. 

Nüüd miks eestlane juba aastasadu rumalaid valitsejaid talub. Miks rahvas midagi ette ei võta? Ma olen seda mitu korda küsinud. Vastus on lihtne - paljud eestlased on oma loomult praktilise meelega, talupoja mõistusega, ning saavad aru, et naabriga tuleb hästi läbi saada, aga rohkem on siiski neid, kes usuvad seda, mida neile räägitakse. Ükskõik, mida räägitakse. 

Ja kuna praegu kõlavad kõige valjemalt hääled, et Venemaaga tuleb võidelda vajadusel kasvõi viimase eestlaseni, siis usub enamik eestlasi seda. Kuna see on see, mida räägitakse. 

Räägitaks näiteks hoopis seda, et Prantsusmaaga tuleb võidelda kasvõi viimase eestlaseni, usuksid seda tüüpi eestlased seda. Vähimagi kahtluseta, kuna see on see, mida räägitakse.

Kas see on lollus või kergeusklikkus? Ma arvan, et mõlemat. Ühelt poolt ilmselt vähene vaimne võimekus, ei suudeta asju analüüsida, näha, mis on enda jaoks kasulik, ning kuna seda ei suudeta, siis klammerdutakse selle külge, mida räägitakse. Mis on mida iganes.