Isa mälestused 3

Oma mälestuste viimases osas räägib mu isa, kuidas kulges tema tee Keilast tagasi koju. 

„Mati Mandeli brošüüris "Sõjalõpu sündmused Keila ümbruses" mainitakse, et omaaegse Riigikaitse osakonna arhiivi andmetel maeti Keila vennashauda 182 punaarmeelast. Langenuid oli ka mujal, rääkimata haavatasaanutest.

Mainitakse ka, et kokkupõrkes Hüürul said surma kaks punaarmeelast - leitnant Nikolai Pjannikov ja seersant Aleksei Šabanov. Võimalik, et ühte neist tabas ka minu püssist lastud kuul.

Natuke kõhe on mõelda sellele, et võib-olla olen ka mina tapnud inimese, kuid teisest küljest sõda on sõda ja võitlesime, relvad käes, üksteise vastu. Minul oli seekord õnne ja pääsesin, kuid asi oleks väga kergesti võinud ka vastupidine olla.

Langenuid, ja mitte vähe, oli ka meie poolel. Palju mehi langes Kumna teeristil, mitmed mehed said põgenemisel surma Kirikumõisa ja Keila jõe vahelistel väljadel. Kaks meest, neist üks soomepoiss, said surma staabi õuel. Mäletan teda hästi, sest just enne tankide sissesõitmist rääkisin temaga.

Niisiis tuli erariided selga panna ja kodu poole liikuda. Metsas matsin oma soldbuchi kännu juure alla ja õnneks oli mul säilinud eestikeelne sõduritunnistus, mida läks kohe vaja, kui esimest korda maanteele astusin.

Möödasõitvad sõdurid pidasid mind kinni ja nõudsid dokumente. Esitasin oma sünnitunnistuse ja see näis neid rahuldavat. Selle järele küsiti kella. Kuigi mul oli kell käe peal, taipasin seda mitte näidata. Paljud jäid aga naiivselt kellaaega öeldes oma kelladest ilma.

Edaspidi liitusin sõjapõgenikega, kes nüüd liikusid tagasi kodu poole. Jalgsimatk Läänemaalt Võrumaale koju kestis nädal aega. Alguses sai läbitud 30 kilomeetrit päevas, hiljem juba rohkem. 

Ööbisime ja süüa saime taludes, kus üldiselt oldi väga vastutulelikud põgenike vastu. Eriti paistis see silma Läänemaal ja Harjumaal. Natuke halvem oli Järvamaal. Kõige hullem oli aga Viljandimaal, kus ei lastud ei öömajale ega antud ka süüa. Isegi kaevust vett ei tahetud anda. Sellest ajast on mul tekkinud isegi vastumeelsus mulkide vastu. Tartu- ja Võrumaal oldi jällegi lahkemad. 

Kuna liikusin grupis teiste sõjapõgenikega, siis meid teel ei kontrollitud. Ainult ükskord sattusin lõvikoopasse. Läksin Järvamaal üksi ühte talusse, kus oli mingi venelaste staap. Küsisin süüa ja mulle anti ka taldrikutäis päris head suppi. Seal küsiti, kes ma olen ja kust ma tulen.

Valetasin, et mind oli võetud lennuväe abiteenistusse ja Paldiskis olles taheti viia Saksamaale. Põgenesin sealt tulema ja nüüd tahan koju jõuda.

Õnneks jäädi mind uskuma. Olin ka üsna hädise väljanägemisega, prilliklaas mõranenud ja muidu kehvalt riides. Võimalik, et ka seetõttu lasti mind tulema.

Teel olles hakkas ka üks 22-23-aastane blond Tartu juuksurineiu mulle silma tegema ja tahtis minuga magada. Sellega ma siis ka üks öö magasin, kuid asi piirdus vaid suudluste ja kallistustega. Üks teine vanem noormees oli mulle kõvasti armukade, kuid erilist tüli ei tekkinud. Hiljem kohtasin sama neidu Tartus juuksuritöökojas, kuid nüüd minu lähenemiskatsed ei andnud enam tulemusi.

Viimase rännutee Elva lähistelt Osulasse ema juurde läbisin ühe päevaga. Ema oli minu saabumise üle väga rõõmus. Kuigi vene valitsus oli olnud seal juba üle kuu aja, õnnestus mul ema abiga dokumendid korda saada.

Emalt kuulsin, et ta vend Otto Puru, kes oli Tsoorus metsaülemaks, oli koos naise, 12-aastase poja ja naiseemaga venelaste poolt kusagil kruusaaugus hukatud. Kuuldavasti toimus see selle tõttu, et vene sõdurid olid tulnud onu majja ja leidsid seal sahvrist viinapudeli seebikivilahusega. 

Üks punaarmeelane kukkus pudelist kohe kummutama ja põletas oma suu ja kõri ära. Onu Otto oli küllalt uhke ja otsekohene mees, kes kellegi ees ei kummardanud. See oligi põhjuseks, miks ta koos perega elajalikult tapeti.” 

Pildil leegioni poisid oma iga-aastasel kokkusaamisel Keilas. Minu isa on paremalt esimene.