Georg ütleb: Ka venelased on sõjakurjategijad

Irja ja isa Georg.

Vene valitsus nimetab neid eestlasi, kes sõdisid stalinistliku rezhiimi ja okupatsiooni vastu, sõjakurjategijaiks. Seejuures unustatakse, et just enne saksa-vene sõda tapeti Eesti rahva väljapaistvamad inimesed, valitsuseliikmed ning kõrgemad sõjaväelased ja küüditati tuhanded inimesed Siberisse surema.

Sama hästi võime nimetada punaarmeelasi, kes võitlesid saksa okupatsiooni vastu, samuti sõjakurjategijaiks, sest enne sõda vallutasid venelased koos hitlerliku Saksamaaga Poola, kus Katõni massimõrvas tapeti tuhanded poola ohvitserid.

Ei tohi unustada, et eestlased ei sõdinud hitlerliku Saksamaa eest, vaid bolshevistliku Venemaa vastu, kes pärast siiajõudmist asus taas eestlasi tapma, vangistama ning tuhandete kaupa küüditama.

Elasin ka ise üle saksa okupatsiooni. See oli siis aastal 1944 ja ma olin 17-aastane Tartu Treffneri kooli poiss. Sakslased suhtusid eestlastesse üldiselt hästi, kuigi suurriikliku üleolekuga. Ja eestlased oma igipõliseid vaenlasi ei armastanud, kuid tuli leppida paratamatusega. Saksa sõjaväkke mindi osaliselt seetõttu, et omaksed olid venelaste poolt tapetud või küüditatud. Muidugi oli ka selliseid noori, kes läksid lihtsalt seiklusjanust, aga eks selliseid ole olnud kõiksuguste sõdade ajal. Põhiline osa eestlasi läks rindele siiski idast ähvardava ohu vastu.

On spekuleeritud sellega, et mis oleks juhtunud eesti rahvaga sakslaste võidu korral. Need on oletused, kuid see, mis juhtus stalinliku hirmuvalitsuse ajal, on tegelikkus.

Kui holokaust üleüldiselt hukka mõistetakse ja mis ongi vaja hukka mõista, siis jääb arusaamatuks, miks eestlaste ning teiste rahvaste seas toime pandud kuriteod jäetakse tähelepanuta ja mõnel juhul neid koguni õigustatakse. Oleme me siis alama sordi inimesed, keda võibki tappa?

Olen ka ise üle elanud stalinliku vangilaagri õudused ja viibinud seal üle kaheksa aasta. Ja seda ainult selle eest, et ei andnud üles sugulasest metsavenda, kes varjas end lühikest aega minu juures. Mul oli vangilaagris palju vene rahvusest sõpru, kes samuti pidid kannatama ülekohtuselt peaaegu mitte millegi eest.

Venelaste seas on praegugi palju inimesi, kes suhtuvad austusega meie kodumaasse ja eestlastesse. Sellepärast peame meiegi suhtuma neisse hästi ning lugupidavalt. Kellele aga meie maa ja rahvas ei meeldi, neile soovitaks soojalt tagasi oma ajaloolisele kodumaale minna. Putin ootab teid!

Neile eestlastele aga, kes soovitavad mitte reageerida süüdistustele meie vastu, tuletan meelde, et vaikimine tähendab nõusolekut. Seevastu parim kaitse on rünnak.

Irja kommentaar: Georg Vaher oli 1944ndal aastal vabatahtlikuna saksa sõjaväkke astudes 17-aastane. Tema õde Endla põgenes sama aasta sügisel koos oma mehe ja väikse tütrega esmalt Saksamaale ning pärast seda Ameerikasse, kuna mees töötas poliitilises politseis ja oleks muidu päris kindlasti venelaste poolt maha löödud. Georg pidi alguses minema lennuväe abiteenistusse, kuna väkke võeti poisse alates 18-eluaaastast, aga tema otsustas väkke minna vabatahtlikult. Venelastele vastu, nagu ta hiljem öelda armastas. Väljaõpe oli Kloogal, kus tapeti ka juute, aga noored eesti poisid ei teadnud sellest midagi, nemad said sellest teada alles hiljem, kui hirmuteod olid juba toime pandud. Kui tuli käsk relvad maha panna (häbi eesti rahva reeturile Konstantin Pätsile) ning sakslased hakkasid taganema, siis otsustas kamp Koogal väljaõppe saanud eesti poisse koos ohvitseridega, et vastupanu tuleb siiski osutada. Sestap eralduti Saksamaale taganevast saksa väest ning liiguti Keila poole, mis oli siis veel vallutamata. Georg käis luurel ning osales Keila staabihoone kaitsmisel.

Need noored poisid, kes on praegu üle 80sed reipad vanamehed, on meie tõelised kangelased, sest nemad näitasid, et eesti veri ei värise, olgugi et ta juhid näitasid sel meie rahva ajaloos murrangulisel hetkel üles ei muud kui jänespükslust. Jah, ütelgem välja karm tõde. Päts oli ahne jänespüks. Need noored poisid aga, kes neis septembrilõpulahinguis surmapõlgurlikult vastu panid, väärivad meie jäägitut austust. Müts maha nende ees. Tänu sellele väikesele, aga visale vastupanule said paljud laevad eesti põgenikega lahkuda vaba maailma poole. Ka need poisid oleks võinud laeva peale hüpata ja ära põgeneda, aga nad ei teinud seda. Ja tänu neile saame me tänaseni uhkelt öelda, et EESTI EI ALISTUNUD VASTUPANUTA. Kaugel sellest.