Uus trend USAs- tankur näitab reklaami

Reklaami näitav tankur ühes California tanklas.

Mida teeb Ameerikas Selle Luik

Inno ja Irja arutavad, mida teeb Ameerikas Selle Luik. Kuhu ta on kadunud? Ja kuidas on tema kadumine seotud Murutari asjaga. Väike video sellest:

Mille vahele on jäänud Murutar ja Pritson-Tamme?!

Inno ja Irja arutavad edasi, kuidas on omavahel seotud Kati Murutar, Hans H. Luik, Mart Kadastik, Kaur Kender ja Carmen Pritson-Tamme. Ja mis plaanid on Kadastikul ja Kjellil? Väike video sellest:

Murutari asjasse sekkub Kaur Kender!

Murutari asjasse sekkub Kaur Kender, kes on sukeldunud kinnisvaraärisse. Asjaga seotud veel Hans H. Luik, Mart Kadastik, Alo Murutar jpt. Väike video sellest:

Mis juhtub, kui hinnad langevad

Väljavõte Äripäeva veebist.

Juhtub see, et paljud inimesed on pangale võlgu rohkem kui nende vara väärt on. Mis on omalaadne situatsioon, kus laenu tagasimaksmine on väga raskesti motiveeritav. Eriti siis, kui hinnad jäävad madalaks väga pikaks ajaks. Umbes nii, et tagasimakstava laenu suurus võrdub maja väärtusega alles, ütleme, 10 aasta pärast. Enne seda on laenu suurus märksa suurem kui maja turuväärtus. 10 aastat tuleb maksta kinnisvaramulli eest.

See on umbes sama nagu 10 aastat tagasi, kui paljud inimesed olid võtnud laenu aktsiate ostmiseks (õigem oleks öelda, et neile oli seda laenu suht kergelt antud!). Siis, hindade kukkudes, olid väga paljud inimesed pangale rohkem võlgu, kui oli aktsiate väärtus. Pank nõudis lisatagatisi, osadelt inimestelt. Lisaraha polnud loomulikult enam kusagilt võtta. Pank müüs aktsiad väga odavalt maha. Paljud laostusid. Teised, eriti need, kes olid ise tööl pankade juures, pääsesid lihtsamalt. Aga paras pauk oli see kõigile, mis päädis juhtivate pankade müügiga, suht odavalt, Rootsi investoritele.

Nüüd on sama asi kordumas kinnisvaras. Aga, ütleme, laiemas mastaabis. Kus üliodava ja kerge laenuraha ning tarbimisega üles upitatud majandusest läheb tasapisi liigne õhk välja, kuna laenuraha on poole kallim ja pangad väga kiivad sedagi välja andma. Paljud jäävad tööta (või palk pikka aega ei tõuse), panevad oma korterid ja majad ning suvilad müüki, jäädes ilma vaid sisse makstud laenumaksetest, mis on arvatavalt palju väiksemad kui kinnisvarahindadesse sisse kirjutatud, ja sealt vaikselt välja visisev mull.

Samal ajal kaupade ja teenuste hinnad tõusevad, mis on ELiga liitumise loomulik järelm, konvergents, Balassa-Samuelsoni efekt, või kuidas seda peenelt kutsutakse. Ja kuivõrd Eestis, perifeerias, on konkurents väike, kerkivad hinnad lõpuks kõrgemalegi kui ELi keskmine tase. Umbes nii nagu maapoodides on hinnad kõrgemad kui Stockmannis.

Kuidas sellisest nutusest olukorrast välja tulla? Ma mõtlen nii, et Eesti ei jääks pikaks ajaks Euroopa getoks. Ega head lahendust pole, kuna eestlased on nagu nad on, säästusid vähe, haiged, nõuka aeg röövis nii tervise kui raha, paljudel läks kaduma vara. Ja lollid on eestlased ka, eriti müügi vallas (kuna nõuka ajal polnud erilisi müügioskusi vaja, defitsiidiolukorras läks kõik nagu soe sai), mistõttu on raske oma puulusikaid välismaale müüa ja raha teenida. Üksikud geeniused on kah välismaale putkanud, ja ELiga liitumine riisus viimase koore. Kuidagi tuleks investorid, rahakad inimesed välismaalt Eestisse meelitada. Siis tulevad ka ajud. Küsida näiteks Joakim Heleniuselt, kuidas seda teha. Ta on pakkunud, et inglise keel teiseks riigikeeleks, mis pole üldse paha mõte. Ma pakun, et valitsus peaks viima riigivalitsemise kulud tagasi mullistumise eelsesse aega. Ehk siis vähendama jõhkralt riigiametnike palku, laskma kindlasti osa ametnikke lahti. Ja vähendama maksukoormust. 15% eraisiku tulumaks pole üldse paha, nagu see on Venemaal. Ja et vältida rahapesu ja maksude "optimeerimist" ettevõtete kaudu (Tõnis Paltsu keiss), võiks maksukoormus olla nii eraisikutel kui firmadel ühtne, ühtlaselt väike, näiteks 15%. Või, miks mitte 14%. Maksutulu laekub ikka ühepalju. Mida väiksem on maksumäär, seda väiksem on huvi maksude maksmisest kõrvale hiilida. Ja ole siis FIE, OÜ või AS, kõik saavad löödud ühe mütsiga, ja pole võimalik peitu pugeda. Praegu on nii, et FIEd ja eraisikud maksavad 21% nii et veri ninast väljas, OÜd ja ASid pääsevad ilma. Ok, ma ei hakka siin välja tooma nippe, kuidas OÜst ja ASist raha välja kantida enda tarbeks, aga seda tehakse massiliselt. Sest maksuamet ei jõua iial kõigil ettevõtetel kandadel joosta.

Ekspress Grupp juba 50% pakkumishinnast

Väljavõte Äripäeva veebist.

Iga kord kui Äripäeva aktsia-osale pilgu heidan, võin meeldivalt üllatuda. Ekspressi aktsia iga päevaga üha odavam. Ja jõudmas lähedale minu soovituslikule hinnale 30 krooni aktsia kohta. Mis on õiglane hind. Erinevalt sellest pöörasest 92,5 kroonist, millega Luik aastapäevad tagasi eesti rahvale jupikaupa oma osalust müüs.

Nii, nüüd on õhust pool väljas, ja ilmselt läheb veel natuke, enne kui tasub seda ettevõtet ostma hakata. Mina ostaks 30 krooni pealt, aga võib mõelda ka 40 pealt. Veidi kannatust, palju pole enam jäänud.

Tegelt võiks keegi selle Ekspress Grupi üles osta, mõni rahakam mees, lasta olemasolevad saamatud juhid lahti ja palgata uued ja tugevad spetsialistid, kasvõi välismaalt. See oleks kasulik ajakirjandusele Eestis ja Eestile tervikuna, kui tekiks üks tugev ajakirjandusgrupp. Selle Schibstedi kõrvale, mis on Kadastiku ja Ansipi kaudu muutunud Reformierakonna ja valitsuse suuvoodriks.

Ja Ekspressi aktsiat ostnud Ekspressi tellijad ja teised eraisikud võiks Luige kohtusse kaevata. Pettuse eest, kus Luik ja tema kompanjonid tekitasid fiktiivse nõudluse, ning nõndaviisi müüsid pettuse teel aktsiaid palju kallimalt, kui oleks olnud nende õiglane turuhind. Erinevalt väikeaktsionäridest teadsid Luige sõpsud selle pettuse tagamaadest, ja müüsid oma aktsiad ruttu pärast avalikku pakkumist maha. Need "lollid", kes pettuse tagamaadest midagi ei teadnud, ostsid suure tuhinaga veel juurde. Kokkuvõttes võib öelda, et pimeduses ei koba mitte ainult need, kes Ekspressi loevad, vaid need, kes Ekspressi aktsiat ostsid, ja neid kohe maha ei müünud. Ja pimeduses kobamine on teinekord väga valus.

Ja ma ei imesta, kui Luik tuleb välja ideega see grupp tagasi osta, poole odavamalt. Ta on ennegi seda teinud, kümmekond aastat tagasi Bonnieriga. Kus ta ostis oma osaluse tagasi odavamalt, kui oli selle müünud. Ja kui juba Bonnier, suur Skandinaavia meediagrupp lasi endal perse lohku tõmmata, mis siis veel eesti rahvast rääkida. Luigel on varsti taas põhjust šampust juua.

Esimene kiri Dallasest

Õhtune Dallas.

Ok, minu lemmiklinn Ameerikas on nüüdsest Dallas. Alguses mulle meeldis DC, siis Savannah ja siis San Antonio, aga nüüd ma olen täiesti veendunud, et Dallasest paremat linna ei ole. Õhk lõhnab siin luksuse ja raha järele ning tänavatel kõnnivad ilusad, puhtad inimesed. Käisime just linna peal jalutamas ning avastasime rõõmuga, et siin on hulk välikohvikuid ning -restosid, mida ei ole teps mitte näiteks Santa Fes. San Antonio lõuna-Texases on siuke lõppematu fiesta linn, kergelt higine, aga Dallas on glamuurne ning stiilne. Siin pidutsetakse mitte tänavatel, vaid eraresidentsides, lõhnava roosipõõsa varjus. Homme kolimegi üle Rosewood Mansionisse, viie tärni hotelli, mis oli täna reserveeritud. George Bushi tütar Jenna abiellus täna, nii et ilmselt oli sel midagi tema pulmadega pistmist. Hea sushika leidsime McKinney uulitsal - Gui. Väga hea teenindus ja väga hea sushi.

Eile, Lubbock'is, magasin oma esimese täispika öö... Ma ei ole sest eriti kõnelnud, aga pärast isa surma tekkisid mul unehäired. Ärkasin iga öö vähemalt viis korda üles. Käisin mööda tubasid edasi-tagasi ringi, vähkresin, tüütasin Innot, lugesin, vaatasin telekat, aga ei midagi. Kui magama jäingi, siis ärkasin kohe varsti üles. Käisin iga poole tunni tagant pissil. Olin vahepeal juba päris meeleheitel ning närisin endal käsivart, et unerohutableti isu vaigistada. Ma ju teadsin, kui hästi üks selline kõik mured minema pühib. Portugalis, J'ga elades ei saanud ma ju ka magada. Siis andis J mulle Diazepani, ta ise tarvitas seda ka, et magama jääda ning hommikul vara üles saada. Käskis võtta ainult pool tabletti, aga mulle nagu igale ahvatlustele altile inimesele tundus, et kui ma võtan veel natuke, siis ma magan veel paremini ja veel paremini ja veel... Üsna varsti olin kahvlis. Innoga kohtudes ma unustasin oma unetuse ja magasin jälle hästi, aga pärast isa surma ma olin nagu zombi, iseenesest nagu elus, aga päriselt ikkagi mitte, ning ma olin jälle unetu. Olin ikka päris meeleheitel. See on ikka päris õudne, kui uni ei tule ega tule. Tajuda tundide, minutite, sekundite möödumist... Ja und ikka ei tule. Ärgata hommikul kõrbekuivade silmapõhjade ning kangete liigestega, mis jäävad kangeks kogu päevaks.

Uni on inimõigus, mis tõmbab piiri öö ja päeva, tajutava ja tajumatu, tõe ning illusioonide vahele. Unetus muudab kõik tajutavaks, kõik on korraga tõde ning see, reaalsusest irdumise võimatus on üks hullemaid asju, mis inimesega saab juhtuda. Sellises olukorras haarab nii mõnigi unerohu järele. Siin Ameerikas räägitakse praegu palju sellistest juhtumistest, kus inimesed on unerohtude võtmise tagajärjel enesetapu äärele jõudnud, sest isu rohu järele muudkui kasvab ning doosi tuleb kogu aeg suurendada.

Mina sain oma unetusest loomulikul teel jagu. Uni ükspäev lihtsalt tuli, üleeile, aga see võttis ka aega, pool aastat. Soovitus seltsimeestele unetutele: uni tuleb, aga see võtab aega. Keha magab, kui keha tunneb, et on aeg magada. Kohtumõistjaid tsiteerides: kõigeks on aeg. Kui und ei tule, siis on miski hingetõbi, mis tuleb lihtsalt läbi põdeda. Ja uskuge mind, seda und, mis tuleb siis, kui hingetõbi on läbi põetud, tasub oodata, sest see on paganama magus.

Veel pildikesi Dallasest:

Inno jalutamas kesklinnas.


Vaade kesklinnale.


Pilvelõhkuja Dallases.


Vaade eemalt.


McKinney tänaval.

Kuidas läheb Zorrol?

Väljavõte Zorro kodukalt.

Sellel Radiolinja võrgus toimetaval teenusepakkujal, kuhu Hans H. Luik ja tema kompanjonid pumpasid mõned aastad tagasi miljoneid kroone, aga mis nüüd näib vaikselt hingusele minevat. Uudiseid na vähevõitu kuidagi.

Olukorras, kus operaatorid (nagu EMT, Tele 2, Radiolinja) on üle maailma väga tugevad ja kaitsevad oma turgu, kas on üldse kohta sellistel teenusepakkujatel? Näiteks USAs on enamik selliseid teenusepakkujaid kurvalt lõpetanud, Virgin on veel jäänud, aga seegi hingitseb.

Üks hea kommentaar naiste kohta, ja meeste kohta muidugi ka

mis põgusalt puudutab teemat, miks inimesed ei armasta Hillaryt, ja ilmselt ka teisi temasuguseid naisi, üle laipade minejaid, kelle hulka kuulub ka minu ekskaasa Ingrid Tähismaa, ja ilmselt palju naisi veel. Ma ei soovi ühelegi mehele sellist naist, ega ühelegi riigile sellisest naisest presidenti. Ehk siis, naisi on igasuguseid, nii nagu ka mehi, ja osa naistest on mehemad kui mehed ise. Hillaryt peetakse isegi "tegijamaks" kui Rocky Baboa, kes tegudes taganeb kõigest sellest, millest ta on sõnades rääkinud.

Aga lugege ise ajalehest USA Today:

Murutaril suhe Hans H. Luigega, rünnakute taga Alo Murutar

Inno ja Irja jätkavad Kati Murutari teemat. Murutar võib teha koostööd Hans H. Luigega. Häbistada taheti Mart Kadastikku. Ja Luige rünnakute taga Alo Murutar. Luik kirjutab Kati nime all kommentaare ja raamatuid!
Oluline tegelane asja juures ka Carmen Pritson-Tamme, siin väljavõte tema kodukalt:


ja see ka:

Ja väike video kogu asjast:

Inno ja Irja arutavad, mis Murutar võib edasi teha

Inno ja Irja on teel Las Vegasest välja ida poole ja arutavad, mis Kati Murutar võib edasi teha. Ja kuidas Kati Murutar sarnaneb Ingrid Tähismaaga. Spekuleeritakse, kes võis Katile käru keerata. Väike video sellest:

Jaapani köök on parim!

Jess! Oleme Lubbock'is, Texases, mis on iseenesest üsna mõttetu koht ehk karuperse, aga süüa saab siin hästi. Japsist hotelliadministraator soovitas head sushikat, mille nime siinkohal, ühe veini ära joonuna enam ei mäleta, aga suhi ja sashimi oli seal vägev. Ja sake. Ameerika noored, kes seal häälekalt sünnipäeva tähistasid, olid sest sakest vaimustuses, karjusid muudkui et sake-bar ja sake-bar ning muudkui kummutasid seda endale kõrist alla.

Japsist hotelliadministraator ütles Inno nime püüdlikult hääldades, et see sarnaneb jaapani nimele. Tashima!

Ja tegelt, kui aus olla, siis saladuskatte all võin öelda, et Inno pärisisa on tegelikult jaapani meremees nimega Sushinori Sashimi. Inno on rahvuselt jaapanlane. Seepärast ta armastabki nii väga sushit ja sashimit. See, et ta seda varjab, on kaval nüke.

Muidu on kõik hästi. Texas on ikka lahedam kui New Mexico, mis hakkas ära kottima oma lõputu tühermaa ning indiaaninännipoodidega. Ja külm oli seal ka, 18 kraadi pelgalt. Siin, Lubbock'is, on igatahes 20 kraadi. Homme sõidame Dallasesse, külla Jr Ewing'ile.

Ja soovitan kõigil palju sushit süüa. See on hästi tervislik.

P.S. Tuletasime täna hea sõnaga meelde Aapo Ilvest. Häh, oli mis oli, aga see, kuis ta Peep Vainu paika pani, oli ikka mega.

Kati Murutar helistab Irjale

Kati Murutar helistab Irjale ja ütleb, et Inno on hoopis vihane plönn. Väike video sellest:

LA, Vegas, Flagstaff, Santa Fe...

Huh, selline on meie marsruut siis siiamaani olnud ja ma pean tunnistama, et ega mulle eriti kusagil ei ole meeldinud. Või noh, kui, siis Bel Air'is, mis on tõesti superluks. Ja pange tähele, ka mitte eriti kallis, sest tavaline tuba seal maksab sama palju kui Ammende sviit Ammende villas. Ammende on hea, no offence, mulle meeldivad Ammende villa naksuvad põrandad ja sealne antiigihõng, aga teenindus jätab seal soovida. Noortel nagadel seal ei ole seda stiili, mida on Hay Adamsi ning Bel Air' keskeas teenindajatel. Hans ja Rein, käige kindlasti Bel'is ära, saate inspi! Reastaksin siin oma senised meeldivaimad hotellielamused, siis Irja lemmikhotellid Ameerikas: 1. Bel Air Beverly Hills'is 2. Hilton Palacio del Rio San Antonios 3. Hay Adams Washingtonis 4. Hilton de Soto Savannah's Ja sry, kuigi paljud on üritanud meid saata rahvusparkidesse ja vaeste inimeste linnarajoonidesse, ma ei ole sedasorti tüdruk, kes ronib miski mäe otsas moskiitodega võideldes ning mu heade lõhnadega harjunud ninasõõrmed ei taha allakäigu lõhna liiga ligidalt nuusutada. Kaugelt, nurga tagant võib, aga seejärel tahan ma oma udusulevoodisse puhkama. Juba J ütles, et ma olen snoob, aga mis siis. Olen jah. Tahan olla ilusates ja puhastes kohtades. Loodus meeldib, aga ta peab olema must ohutus kauguses. Läksin ühe mehega lahku seepärast, et tema jumaldas matkamist, aga mina jälestan seda. Mägesid olen näinud küll, mõnusasti autoaknast, neist mööda kruiisides. Kaugelt vaadates ongi nad kõige ilusamad ja siin on neid igasuguseid - rohetavaid, sinetavaid, punaseid, liivakarva ning kiviseid. Vaatan neid hardusega ning mõtlen, et kui Jumal kusagil inimeste tegemistele pilku heitmas käib, siis just mäe otsas. Ameerika osariikidest meeldivad mulle kõige rohkem Texas ja Georgia. Konkurentsituteks lemmiklinnadeks, mida soovitan kõigil teilgi külastada, on San Antonio Texases ning Savannah ja Charleston Georgias. Neis on seda romantikat, tõesõna, mida kohtab harva. Prantsuse ajakiri le Monde nimetas Savannah't Ameerika kõige ilusamaks linnaks ning see on tõesti nii. Seal on vana maailma romantikat. Saad nuusutada aegu, mis ammu läinud. Savannah's elustuks kui see aeg, mil mehed olid veel mehed ja naised naised. Iga hetk oleks kui algamas ball. San Antonios tuleb aga iga hetk olla valmis lõbusaks fiestaks. Nii kui Texasest välja sõitsin, algasid pettumused. Kriminaalne El Paso Mehhiko piiri ääres ja Arizona lõputu, väsitav kõrb. Ok, Tusconis olid täitsa lahedad kaktused ja San Diegos oli lahe mere ääres jalutada, aga Georgia ja Texasega nad ikka võistelda ei suuda. Mulle meeldivad kohad, millel on ajalugu. LA ja Vegas olid samuti jamad. Poed mind ei huvita ja pokkerit ma ei mängi, nii et mul polnud seal midagi teha. Kuulsused mind kah ei huvita, täitsa tavalised inimesed on, ja Hollywoodi kuldajastu on samuti möödas. Angelina Jolie'st ei saa kunagi samasugust staari kui Audrey Hepburn'ist. Mitte keegi ei pildistanud üles Audrey sabaalust ega arvustanud tema tselluliiti. Tänastelt staaridelt on võetud pühaduse oreool. Nad on alasti kistud, nende kehadel pole kohta, mida poleks tabanud kaamerasilm. Hollywood pole enam seksikas. Humphrey Bogart ja Gary Cooper olid palju seksikamad kui Brad Pitt ja Orlando Bloom. Tänased filmistaarid on kui seebistaarid. Inimesi huvitab nende eneste elu palju rohkem kui need filmid, mida nad teevad. Ja Vegas ei ole enam ammu Frank Sinatra ja Dean Martini Vegas. Seal on hästi palju higiseid gambler'eid, kes mängivad blackjack'ilaua taga maha oma üleliigseid penne ning ka see pole üldse seksikas. Legendaarne Flamingo hotell, kus kunagi ammu peesitas basseini ääres Liz Taylor, oli neid täis. Hullult täis, inimestel näis olevat kange himu oma rahadest lahti saada. Go on, win some money, soovitas isegi hotelli pakikandja. Kujutasin ette, et mängulaudade taga istuvad stiilsetes ülikondades härrasmehed, kelle selja taga seisavad glamuursed õhtukleitides naised, ja panin seepärast oma kõige ilusama kliedi selga, aga polnud seal midagi sellist. Nagu ma ütlesin, higised gambler'id. T-särkide ja shorts'idega. Ainult meestejahil näitsikud käisid ringi mikrominis. Kanjonisse me ei läinud, sest mulle ei meeldi massid ja juba Hooveri tammi juures oli koletult palju rahvast parimat vaadet jahtimas. Sõitsime hoopis Flagstaffi, kus oli külm, ning sealt edasi Santa Fe'sse, kus oli samuti külm. 20 kraadi ainult! Santa Fe, mida reklaamitakse kui võluvat linna, on nagu üks suur kaubamaja, kus pisikestes poekestes äritsetakse lõputu, sagedasti Hiinas valmistet indiaaninänniga. Jällegi, kuna poed mind ei huvita, siis mul oli siin igav. Indiaani muuseumis, tõsi küll, käisin ning ostsin sealt mõned raamatud, aga see oli ka kõik. Läksime Innoga hotelli ja vaatasime hoopistükkis Obama ja Hillary duelli. Ahjah, kohalik Tokyo resto on super, siin on Ameerika parim sushi, mnjammm, ostsime seda hästi palju hotelli kaasa. Täna sõidame jälle oma armsasse Texasesse. Sel reisil põhja poole ei lähe, sest seal on KÜLM. Dallases on ülehomme koguni 35 kraadi! Super, ja nagu uurisin, on seal ka üks väga noobel hotell, Mansion on Turtle Creek. Sedasi siis. Ahjaa, palju õnne sünnipäevaks, Mari!!! Saadan sulle sms-i ka, kui õnnestub.

Kas Reform on rajatud Eesti Pangast varastatud rahaga?

Kuidas siis ikka oli selle juhtumiga, kus Eesti Pangast läks kaduma 10 miljonit dollarit, mis toona, 1990ndate algul oli väga-väga suur raha. Umbes nagu praegu 1,5 miljardit krooni. Sellega võis teha mida iganes, kasvõi erakonda asutada.

Üks Briti parlamendisaadik on asja uuesti läbi vaadanud:


Väljavõte Ashley Mote'i kodukalt.

Lühidalt kokku võttes oli asi selline, et pärast taasiseseisvumist 1990ndate algul sai Eesti riik tagasi Inglismaale deponeeritud kulla, mis anti hoiule Eesti Panka. Selle kulla tagatisel toimus tehing, millega võeti toonasest riigipangast, Põhja-Eesti Pangast välja 10 miljonit dollarit, anti see üle mingitele tegelastele Šveitsis, kes pärast seda kadusid kui tina tuhka. Hilisema seletuse kohaselt oli Eesti Panga poiste esialgne plaan lihtsalt teenida, ja pärast raha tagasi panna. Tehing toimus Siim Kallase teadmisel, seejuures pidid kasu tehingust saama eraisikud, mitte Eesti Pank ega Põhja-Eesti Pank. Närune lugu, mille uurimine venis ja mis hiljem sumbus segastel asjaoludel.

Inglane Mote ei ütle küll midagi uut, aga kui asju perspektiivis vaadata, siis tekkis kohe pärast seda nn 10 miljoni dollari afääri Reformierakond. Mis üllatas jõulise reklaamikampaaniaga, nii kirjutavas pressis, teles kui välimeedias. Mäletate?! See kõik maksis väga palju raha. Kust see raha tuli? Toona mingeid aruandeid keegi esitama ei pidanud, eksole.

Kui vaadata hilisemat poliitilist maastikku Eestis, siis rajasid liikumise Res Publica baasil omale erakonna Olari Taal ja Tõnis Palts, esimene Hoiupanga aktsionäride, teine maksumaksjate tagant varastatud raha eest. Et siis, nagu hiljem selgus, oma varasemaid seaduserikkumisi kinni mätsida.

Kas ei tekkinud ka Reformierakond selleks, et eesti rahva seljataga toime pandud vargust summutada. Ma ei imestaks, kui need kaks erakonda on projektipõhised, loodud puhtalt selleks, et oma seaduserikkumisi kinni mätsida?! Üks neist erakondadest on elus, teine kukkus suht ruttu kokku.

The doctor is INN, esimene soovitus

Ärge tarvitage allergiarohtusid.

Telekast tuleb just Zyrteci reklaam ning naeratav naine räägib seal, kuidas Zyrtec hakkab mõjuma palju kiiremini kui Claritine. Eesti ravimiturul määritakse inimestele kaela mõlemaid, aga mõlemad on ohtlikud.

Jahh, Claritine ja Zyrtec võtavad küll ära allergianähud, aga nad tapavad südant, panevad südame kloppima. Mina tarvitasin samuti varem oma allergia leevendamiseks Claritine'i ning pikaaegse tarvitamise tulemuseks oli see, et mul tekkisid südamerütmihäired, mille vastu arst kirjutas välja omakorda uue rohu - sedapuhku juba rütmihäirete vastu. Ma ei võtnud seda rohtu, loobusin hoopis allergiarohust ning rütmihäired kadusid! Sestap - hoidke pigem eemale allergeenist, mitte ärge katsuge allergiaid lämmatada!!

Minu isa hakkas enne surma Sudafedi kasutama ning kurtis sestpeale tihtipeale valusid südames. Keelasin tal seda tarvitada, aga isa oli mul jonnakas ja talle meeldis apteegis käia ja sealt rohtusid osta. Apteegitädid alati lahkesti pakkusid kõiksugu rohtusid. Ja isal oli nn heinanohu, mida ta üldse ei sallinud. Ma ei tea, mis osa mängis mu isa tervise halvenemisel Sudafedi tarvitamine, aga head see talle igatahes ei teinud.

Soovitan kõigil allergiarohtusid vältida. Alguses on hea, nohu ei ole, aga pärast ravid juba teisi ning palju hullemaid tervisehädasid.

Inno ja Irja teel Vegasest välja, taas üleval Murutari teema

Inno ja Irja on teel välja Vegasest, kus nad vahetasid taas autot. Jätkub Murutari teema, kus Murutar on öelnud Priit Pulleritsule, et Inno on limane konn. Arutatakse, kes võis tahta, et Murutar paistaks välja lollina. Väike video sellest:

Inno ja Irja sõidavad Vegasesse sisse

Väike video sellest:

Huvitav inff Kairi Õuna kohta, kes teab lähemalt?!

Kairi Õun, see oli see Rein Langi tsibi, kes temaga Tartu Maasikas möllas, aga kommentaar oli selline:

olete lombi taga, aga teie agentuur? pole ühtki uudist teil selle kohta, mis avaneb justiitsi kodukalt:
Kairi Õun ministri nõunik 620 8113 kairi.oun@just.ee Lapsehoolduspuhkusel

niisiis, kes teab, andke teada!

Inno ja Irja jõuavad Vegasesse

Väike video sellest:

Irja grillib taas Innot Kati Murutari teemal

Irja grillib taas Innot, teemaks Kati Murutar:

Muljed hotellist Bel Air

Inno hotelli Bel Air sisehoovis.

Käisime siis Irjaga ära ühes maailma parimas hotellis, USAs Los Angeleses Beverly Hillsi linnaosas, kõige eksklusiivsemas Bel Airi rajoonis asuvas hotellis Bel Air. Taustaks niipalju, et sealkandis elavad maailma kõige rikkamad inimesed, ilmselt seetõttu, et kliima on seal väga mõnus, aasta ringi selline Eesti mõistes suvi. Ja muidugi sellele lisatud USA teada-tuntud hea ja turvaline keskkond.

Aga hotelli soovitan küll kõigile, kes sinnakanti satuvad. Või mis satuvad, USAs tasub ära käia juba selle hotellielamuse pärast. Ja kohustuslik peaks selle hotelli külastamine olema kõigile hotelliperemeestele Eestis. Sest Eesti hotellide tase on, vabandan väljenduse eest, aga väga-väga sitt. Ka parimad hotellid on sitad. Ja seda tegelikult kogu Skandinaavias. Eestile lähimad head hotellid on Euroopas Londonis, Pariisis, ja edasi juba Lõuna-Euroopas. Aga kas see peab siis olema ja jäämagi nii?! Minu meelest võiks maailma parimad hotellid asuda Eestis, ja seda pole üldse raske saavutada. Sest hinda juba küsitakse maailma atsemel, aeg oleks kvaliteet järele tuua. Tuba Ammendes on sama kallis kui Bel Airis, tase, nagu juba mainisin, palju nigelam.

Etteruttavalt pean ütlema, et kui hotelle hinnata 10 palli skaalal, ja Bel Air on väärt 10, siis Eesti mõistes parimad hotellid Ammende ja Pädaste saaks vast 2 (Kolm Õde ei kannata Bel Airi taustal üldse mingit kriitikat, ja muud hotellid Eestis samuti, Eesti kolmandat head hotelli Ammende ja Pädaste kõrval, Schlösslet me pole Irjaga veel proovinud), ja Hay-Adams 5. Maailma 100 parima hotelli hulgas on Bel Air 3. kohal, 10o parima hulka ei kuulu mitte ühtegi hotelli Eestis, ega ka Skandinaavias.

Aga nüüd veidi Bel Airi tasemest. Juba interneti teel toa broneerimine on omaette elamus. Sest pärast broneerimist saadetakse meili peale vastav teade. Ning siis, hotelli ukse ette saabununa ei pea ootama, millal portjee eelnevate külastajate juurest vabaneb, vaid alati leidub inimene, kes sinuga kohe algusest peale tegeleb. Avab autoukse. Küsib su nime (ja õpib seda ka hääldama!), aitab kompsud autost välja tõsta. On igati abivalmis. Viskab autost tühjad joogitopsid minema!!! Ja pole seejuures kogu aeg sellise näoga, et tahab iga asja eest jootraha saada. Ja need mehed polnud sugugi livreedes, vaid mugavas rõivastuses: jalas tossud, viisakad suvised pikad püksid, seljas tavaline triiksärk. Neil oli kõrvas selline krussis läbipaistev toru nagu televisiooni saatejuhtidel, mille kaudu nad olid pidevalt kellegagi ühenduses. Ja andsid edasi infot.

Siis juhatas see personaalne concierge meid mööda väikest alleed hotelli sissepääsu poole. Küsides, kas soovime õhtust süüa, ja jaatava vastuse peale asus meile juba raadio teel lauda kinni panema. Ja kui meie pilk jäi pidama hotelli hoovis toimuvatele askeldustele, siis ütles, et järgmisel päeval tuleb samas suur pulmapidu, milleks tehakse ettevalmistusi. Küsisin, osutades oma lühikestele pükstele ja sandaalidele, kas nii kõlbab õhtusöögile tulla. Mees vaatas mind mõistvalt ja ütles, et võiks olla pikad püksid, ja polo-särk on täiesti ok. Siis aitas mees mul uuesti auto juurest vajalikud riided võtta.

Siis vastuvõtulaua juures küsiti vaid nime ning öeldi taas tere tulemast. Et väga meeldiv, ja nii edasi. Ja et meile Irjaga on antud upgrade, ehk parem tuba kui olime broneerinud (muideks, selliseid upgrade'e teevad kõik head hotellid). Tavalise numbritoa asemel saime sviidi. Õhtusöögi laud oli selleks ajaks juba kinni pandud. Ja pärast seda, kui olin registreerinud oma krediitkaardi, juhatas abiline meid tuppa, kus tutvustas ka tuba, näitas, kuidas tuled ja muud asjad käivad. Ning tutvustas lühidalt ka hotelli territooriumi, kuidas saab basseini juurde, ja muud säärast.

Muideks, vastuvõtulaua juures nägin, ja hiljem ka hotelli territooriumil, kunagist kuulsat vormelisõitjat Niki Laudat! Seda põlenud näoga meest! Kes oma nägu avalikkuse ees eriti ei näita. Ja on nüüd asutanud ühe lennukompanii. Oli ühe noore kena daamiga. Tundsin ta ära, sest Lauda oli mu lapsepõlve suur iidol. Lõikasin Spordilehest välja tema kohta ilmunud järjejutud ja kleepisin need eraldi kaustikusse. Sai päris paks kaust. Kuhu kleepisin ka muid pilte temast. Mu suur unistus oli lapsena saada ralli- või vormelisõitjaks, ma ei teagi, kust see tahtmine tuli.

Meie sviit oli väikses majakeses aias, otse ukse ees oli purskkaev. Toas oli laual värske lillekimp vaasis ja selle juures üks võõras nimesilt, mis kohe laualt ära võeti, kui me sisenesime. Ja pidevalt seejuures pöörduti minu poole Mr. Tahismaa. Ma polnud siin mingi number, nagu enamasti hotellides, kus inimest identsifitseerib tema toa number. Ja see annab koodi kogu personalile. Et inimene on number.

Siis, mõne aja pärast saabus taas üllatus: kingitus hotelli poolt, vaagen puuviljade, šokolaaditrühvlite, jäätee ja punase veiniga. Suur klaasist pudel Eviani veega oli juba enne laual. Ja kohe olid kohal ka meie kotid. Jõime siis mõnusalt veini ja õnnitlesime Irjaga teineteist kordaläinud hotellielamuse puhul. Kui olime vaevalt 10 minutit kohal olnud!

Siis proovisin internetti ühenduda. Wifi kahjuks ei töötanud, helistasin vastuvõtulauda, kust lubati kohe abimees saata. Ning kõige rohkem 5 minuti pärast oligi mees kohal, kel samuti krussis toru kõrvas, ja vaatas arvutit, ning ütles, et on parem kasutada traadiga internetti, võttis lauasahtlist juhtme ja ühendas ära.

Siis jalutasime Irjaga veidi hoteli territooriumil, mis on üks suur roheline aed täis mitmeid väikseid armsaid majakesi, purskkaevu ja basseine. Ehk teisisõnu võimaldab Bel Air piiluda sisse maailma, kus elavad sealsed kohalikud elanikud.

Siis küsisime vastuvõtust, kuhu oleks võimalik jalutama minna. Seal anti mõista, et Bel Airis polegi jalutamise võimalusi, ainult Bevely Hillsi keskuses. Kus on poode ja kohvikuid. Ja et meid viib sinna hotelli auto. Istusime siis musta limusiini ja sõitsime alla linna. Kus oli tõesti palju poode, muideks, meie hotelliautole oleks äärepealt oma tavalise kullakarva sedaan-Fordiga sisse sõitnud Nicolette Sheridan, tuntud koduperenaiste seriaalist. Kes paistis rooli taga kärsitu ja tige. Ja veidi hiljem nägin tänaval uhke musta Mersuga sõitmas Sopranodest tuttavat Paulie't, seda meest, kes Paulie't mängis, ma ei teagi, mis ta nimi on. Nii et näeb staare ikka küll Beverly Hillsis, poole tunni jooksul koguni kaks tükki.

Siis istusime mõnda aega Stabucksi kohvikus, kus meie naaberlauas istus kolm tursket, mafiooso välismusega soliidset härrat, kes rääkisid armeenia keeles, niipalju kui ma aru sain. Nende näoilmest võis mõista, et neil on mingi probleem. Siis otsisime taksot, mida seal tänaval ei liigu, läksime kohaliku Hiltoni hotelli juurde ja sealt saime takso. Taksojuht oli samuti armeenlane, kes rääkis soravat vene keelt ja rääkis, et elab oma perega USAs, et see olevat laste jaoks parim koht elamiseks. Et Armeenia on ikkagi asiaatlik maa. Ja et tal ei lähe viimasel ajal hästi: tal oli mitukümmend kiirtoidukohta suurte ehituspoodide juures, aga kuivõrd seal enam inimesi ei käi, siis läks äri vett vedama. Ostis omale auto ja sõidab taksot. Ütles, et USAs elab palju armeenlasi, mõned doktorikraadiga, ja sõidavad taksot. Ja mainis Hatšatur Abovjani (tuntud armeenia poeeti, kes on tuntud ka Eestis, kuna õppis 19. sajandi algul Tartu Ülikoolis, tema büst seisab, muide, Tartus Emajõe ääres, põlispuude varjus). Siis rääkis, et Beverly on igav koht, seal midagi ei juhtu, aga vot Las Vegas, see on teine tera! Arve oli 15 dollarit, andsin 20 ja ütlesin, et tagasi pole vaja. Taksojuht paistis olevat väga tänulik.

Siis läksime tagasi hotellituppa. Ja taas ootas meid üllatus: vahepeal oli voodi magamaminekuks ette valmistatud, võetud ära päevatekk, pandud voodi kõrvale sussid ja ilusti voodi peale Irja kleit, mille ta oli hooletult toolile jätnud. Siis olid ilusti seina äärde ritta pandud meie kingad, ning sätitud ära meie kotid. Milline hoolitsus! Tõesti! Ja voodi peatsis mängis mahe muusika.

Sättisime siis restorani, kus mina võtsin lõhe ja Irja lammast. Seejuures polnud menüüs valik väga suur, aga lõhe oli tõesti suurepärane! Maitses väga värske, samas oli täiesti läbi küpsenud. ma ei teagi, kuidas nad seda teevad. Ja Irja lambaga oli sama lugu. Täiesti pehme, läbi küpsenud, aga värske maitsega. Ilmselt nad hautavad kuidagi, kõrge kuumusega. Sest pikalt hautades kaob värskus ära.

Ja kui leiba pakuti, siis ütlesin, et ma ei saa kahjuks viljaga tehtut süüa. Mainisin sõna gluten-free. Ettekandja mõtles pisut, ja kadus siis taharuumidesse. Mõtlesin juba, et selge, ei ole! Aga peagi oli ta tagasi, näol õnnis naeratus, koos maisist küpsetatud õhukeste leivakestega. Mmm. Vot see on tase! Magustoiduks võttis Irja jäätist ja mina suflee, mis maitsesid samuti head. Ja joogivalikus olid desserdi juurde ainult X.O. konjakid, seejuures täiesti normaalse hinnaga. Eestis pakutakse restoranis enamasti odavat rämpsu, ja väga kirve hinnaga seejuures.

Bel Airi restorani puhul tuleb märkida, et reede õhtul oli see peaaegu täitsa täis. Mõnus sumin. Seejuures tegemist ühe maailma parima restoraniga. Suur kontrast Eesti nn eliitrestoranidega, kus valitseb haudvaikus, enamasti pole ühtegi teist külastajat.

Õhtul, enne magamaminekut tahtsime, et keegi tuleks ja läidaks meie kaminasse tule, lubati tulla, aga kedagi ei tulnud. See oli ka ainus asi, mille kallal võiks norida. Uni oli suurepärane. Hommikul käisin duši all, hotellis on kasutusel Itaalia firma Antica Farmacista vannitoakosmeetika, mis tundus väga hea. Grebi šampoon ja balsam. Vähemasti muutis mu juuksed pehmeks. Ja Irja, kes pesi õhtul pead, tal juuksed läikisid õhtusöögilauas nagu kuld.

Ja siis hommikusöök. Mis oli a la carte, nagu heades hotellides tavaks. Aga hoopis teine tera kui Hay-Adamsis. Esiteks toodi lauale terve presskannutäis head kuuma kohvi, mitte ei valatud tassi leiget. Ja toodi kohe ka koor lauale. Ning siis värskelt pressitud apelsinimahl, ja oleks saanud valida ka teiste mahlade vahel, kõik värskelt pressitud. Ning siis torkasid silma munavalge-omletid. Miks see on oluline?! Eestis ja mitmel pool mujal on kahju vaadata vanu inimesi, kel on veresooned jalgadel välja punnitamas. Küsite, millest see tuleb?! Aga palun, munakollase söömisest. Munakollast ei tohi süüa!!!!! Jätke see omale meelde. Ja unustage ka kõik munakollasega tehtud saiad, koogelmoogelid ja muu. Kui te ei taha vanast peast karkudega ringi komberdada. Või kui, siis ok, üks munakollane nädalas. Aga mitte rohkem! Eriti täiskasvanuna, pole vaja munakollast üldse näost sisse ajada.

Munavalge omlett kitsejuustuga oli oivaline. Irja kiitis ka spinatit, aga mulle spinat eriti ei maitse. Ning siis puuviljad, mustikad, vaarikad, maasikad. Põldmarjad. Ja kodune värske jogurt. Ameerikas, eriti heades restoranides on palju koduseid, nn home-made tooteid. Ma ei tea, kas nad teevad neid kohapeal, või ostavad kuskilt sisse, aga maitse on suurepärane. Üldse paistab olevat trend söögitegemises lihtsuse, naturaalsuse suunas. Ei mingit erilist peenutsemist. Mis kokkuvõttes on tervislik, ehk selline, mille eest tasub, ja tulebki maksta.

Teel söögilauast tagasi märkasime, et ühes hotelli ruumis olid end sisse seadnud kohalikud naised lastega, kes pidasid seal laupäevast little mummy party't. Ja ei midagi erilist, olid nagu tavalised naised ikka oma lastega.

Sellised muljed siis. Igal juhul soovitan seda hotelli külastada. Ja hotellide manageridel kasvõi benchmarkingu mõttes. Väga väärt kogemus.


Magamistuba.


Elutuba.


Kontorinurgake elutoas.


Vannituba.


Vann ja dušinurk vannitoas.


Kingitus hotelli poolt.


Šokolaad, lilled, vein.


Irja hotelli hoovis, meie toa ukse taustal.


Inno Beverly Hillsi tänavatel.


Kordatehtud voodi enne magamaminekut.


Irja õhtusöögilauas.

Ja siin ka väike video Bel Airi hotellitoast:

Vaikse ookeani ääres

Ja olemegi jõudnud oma otsaga reisi ihaldatud sihtkohta, Vaikse ookeani kaldale. Mida mina olen üle kümne aasta tagasi näinud teiselt poolt, Kuriilidelt. Ja nüüd siis Ameerika poolelt. Tundus täitsa ok, ainult laine oli kõrge. Mõnekümne meetri kaugusel kaldast juba mitme meetri kõrgune. Vesi oli veidi jahe ja ujuma ei tahtnud minna. Siinsamas, kuskil San Diego ligidal oli mõni aeg tagasi üks haikala ühe mehe surnuks purenud. Seetõttu olid rannad nädal aega kinni ja avati alles päev enne meie saabumist. Nii et meil vedas. Saime jala Vaiksesse ookeani pista.


Selline näeb välja rand San Diego kandis.


Siin Irja.


Ja Inno.

Veel paar pildikest San Diegost

Siin veel mõned pildikesed San Diegost, mis on olnud meile Irjaga üks meeldivamaid peatuskohti selle USA reisi jooksul:


Vaade Hilton Gas Lamp Quarteri numbritoa aknast.

Siis külastasime loomaaeda. Mis, nagu Irja välja selgitas, on üks vingemaid USAs ja kogu maailmas. Aga jälle, nii nagu alati loomaaias, hakkas mul neist loomadest seal kahju. Sest minu arvates ei õigusta mitte miski loomade vangistamise ja alandamise keskusi, mida on hellitavalt hakatud loomaaedadeks kutsuma. Ja ma ei leia mingit põhjust, et loomi kinni püüda ja siis vägisi kinni hoida. Milles nad süüdi on?! Ja ma ei usu ka, et loomaaiad aitavad kuidagimoodi parandada inimese suhtumist loomadesse ja loodusesse, sest loomaaias nähtu põhjal jääb loomast küll väga vale ettekujutus. Ilmselt on loomaaedu vaja, et inimene saaks ikka ja jälle veenduda, et ta on looduse kroon.

Pigem tuleks väljanäitusele panna inimesed. Puuridesse ja kõigile kommenteerimiseks. Minu pärast kasvõi toitmiseks. Näiteks mis hea pärast hoitakse vange pimedates kongides. Vanglad peaks nägema välja nagu loomaaiad, kus kõik saavad näpuga näidata ja itsitada. Ma usun, et siis ei tahaks enam keegi vangi sattuda;)

Siin on üks näide õnnetutest flamingodest, kes San Diego loomaaia värava taga kohe tulijaid "tervitavad". Jälgisin neid mõnda aega, ja nad on väga nukrad. Nad tahaks õhku tõusta ja minema lennata, aga neil on, kusjuures kavalalt ainult ühel tiival, hoovõtusuled ära lõigatud. Ja neid toidetakse mingi keemiaga, et nad läheks sellist ilusat roosat värvi, mis muidu loomulikus keskkonnas tuleb teatud mereloomade, näiteks krevettide söömisest.



Aga kõige mõnusamalt tundsid end San Diego loomaaias pardid, kes näisid mõnuga sigivat ja tundsid end väga peremeestena ja väga vabalt, tatsasid igal pool ringi. Siin üks part uudistamas mind, kes ma ilmselt tema territooriumile saabusin:

Ja ka vetsud on USAs puhtad

Oleme nüüd Irjaga mõnda aega mööda USAd ringi sõitnud ja võib öelda, et lisaks maanteede servadele, mis on piinlikult puhtad, on puhtad ka vetsud. Ma mõtlen siin just ühiskondlikult kasutatavaid. Ükskõik, kas siis heas hotellis või tavalises kohvikus, või- NB! isegi maantee äärsetes puhkepeatustes. Igal pool on vetsud piinlikult puhtad. Ja tasuta!!!

Ja teate, kus on maailmas vetsud kõige räpasemad, kui Venemaa välja arvata?! Jah, just! Euroopas! Isegi Soomes, muide, on maanteede äärsed vetsud, lisaks sellele, et nende kasutamise eest peab maksma, ääretult räpased.

Ma ei oska öelda, millest see tuleb. Aga kui vetsusid arvesse võtta, siis ei saa Venemaad küll bütsantslikkuses süüdistada, kuivõrd vanas Roomas ja selle järeltulijas Bütsantsis oli hügieen väga kõrgelt au sees, nii nagu praegu USAs. Mis aga oli maailma haiguste ja roppuse pesa, oli keskaegne ja ka hilisem Euroopa, millest Venemaa pidevalt eeskuju võttis. Ja tuleb tunnistada, et Euroopa on üks äraütlemata ropp koht tänaseni. Vaadake kasvõi neid Pariisi ja Londoni äärelinnu. Kas sellist roppust kohtab kusagil mujal maailmas? Noh, kui Venemaa taas välja arvata. Ja Eesti. Vaadakem kasvõi Tallinna bussijaama peldikut, ja selle õuduse eest küsitakse veel raha!

Inno ja Irja jõuavad Beverly Hillsi

Inno ja Irja jõuvada otsaga LA ühte huvitavamasse linnaossa, Beverly Hillsi, täpsemalt Bel Airi. Video on näha siin: