Inno ja Irja kohviku arvates on seksikaimad mees ja naine Eestis näitleja Arvo Kukumägi ning ajakirjanik-seltskonnadaam Anu Saagim.
Irja: "Mehe puhul pole oluline, et ta oleks ilus, vaid eelkõige hoiak! Ja enesekindlusest Kukumäel juba puudu ei jää. Plusspunkte lisab see, et ta on väga andekas. Selgelt heteroseksuaalne mees."
Inno: "Jah, Anu on selgelt heteroseksuaalne naine. Temas on stiili. Ja bravuuri. Tema kohta võib öelda, et naine on nagu vein, mis läheb ajaga paremaks."
Ekspress on hakanud üles panema Eesti Ekspressi algusaja artikleid, mis on hea algatus. Aasta 1990 algusest siis, mis oli peaaegu sarnane praeguse ajaga: vana polnud veel päris lõppenud ja uus polnud alanud.
Mina olin sel ajal sõjaväes, Moskva linnas (vabanesin 1990 detsembri lõpus), stroibatis, ehitasime Botškarjovi-nimelises anorgaanilise keemia instituudis kambreid, mille seinad olid 2 meetrit paksud (sama paksud olid ühes seinas klaaspaketid) ja kus pidi hakatama uurima Tšernobõlist pärit mulda. Ja mis seal salata, sai siis seda pattugi tehtud, et kui seesinane Ekspressi number, mille esiküljel ilutses pealkiri "Poliitikast tüdinud" ja kus peal palja naise pilt, et kui see number eesti poistele kodust saadeti, siis sai selle pildi taustal pellaris pihku pekstud.
Ja mulle tundub, et ma polnud ainuke.
Taustaks niipalju, et tundus, et pildil oli eesti tüdruk (keda ma polnud poolteist aastat näinud), kuigi pärast tuli välja, et mingi suvaline tšikk kuskilt välismaa ajakirjast. Aga tol hetkel tundus maru kõva sõna, et paljas tüdruk Eesti ajalehe esikaanel.
No-nii, no-nii. Nüüd läheb lahti! Tutvustame teile, kallid kohvikulised uut kuuma paari Argo Ader (tantsusaatest tuntud kehakulturist, kelle dekolteesse heitis ihalevaid pilke Mart Sander, Helena Liivi partner)-Marko Kiigajaan (tantsusaatest tuntud tantsija, Evelyn Sepa partner).
Kirjasaatjad, kes laiali üle maa, annavad teada, et filmiprodutsent Juhan Saul (kes teeb koostööd filmiprodutsendi Kris Taskaga, nende viimane projekt oli KGB-teemaline film Fobos) ja Eesti ilmselt kauneim näitlejatar Britta Vahur (Eesti draamateater) on kolinud lahku. Ja seda lõplikult.
Paarile olevat saatuslikuks saanud tihe töögraafik, mis ei võimaldanud enam kokkugi saada, rääkimata muust. Tegemist olevat paadunud töönarkomaanidega. Samas jäävad nad headeks sõpradeks.
Piisas vaid Kroonika ajakirjanikul Marilin Vikatil mainida, et Eesti ihaldatuim poissmees Indrek Luukas (Eesti endise esimiljonäri Aadu Luukase poeg) otsib omale kaasat, kes "ilult nagu Pammy, ent tummise intellektuaalse kaasavaraga", kui mees koos sellise naisega kohe platsis! Sest eile toimunud Kroonika seksikate peol (mis on kujunenud omalaadseks meelelehutusmaailma Presidendi vastuvõtuks, või, kui soovite, Oscar-galaks) oli Indrek Luukase saatja just selline daam: kohtunik Merle Parts, kelle büst on viimasel ajal silmnähtavalt kasvanud, ja see ei tundu olevat seotud rasedusega.
Nii et küsimusi ja uudiseid kui palju. Kindlasti ka meie heale sõbrale Kristiina Ojulinnule, kes on seni palehigis Indrekut jahtinud, aga, oh häda, paraku, nagu selgub, edutult. Ja teistele tšikadele ka, kes, nagu Vikat kirjutab, "juura ja sotsiaalteaduste kraadiga", aga pole suutnud äratada võluva poissmehe sümpaatiat.
Ma võin saladuskatte all öelda, et Indrek pole isasse (ma tean, olen ta isa kümneid kordi intervjueerinud ja õppisin teda päris hästi tundma, tegemist oli ühe targema ja vastutustundlikuma ärimehega Eestis, kellega mul oli majandusajakirjanikuna võimalik kokku puutuda, mitte selline eputrilla nagu Toomas Annus või Hans H. Luik, kes oma telefoninumbreid ülepäeviti vahetavad ja ajakirjanike suunas sapiseid repliike viskavad), Aadu oli heas mõttes kuiv kalkuleerija, Indrek on aga emasse, selline sportliku kehaehituse, ent õrna hingega lillelaps (tõesti, nagu James Bond!). Kes vajab enda kõrvale samasugust hea ja sooja südamega inimest, keda suure tõenäosusega ei leia nende hulgast, kes tema ümber näljaste nägudega tiirutavad. Pane tähele, Indrek, kui seda loed!
Mis Merle Partsi (kel praeguse majandusministri Juhan Partsiga kaks last) puutub, siis tundub, et ta on oma Kapo eksohvitserist kaasa Priit Tikerpe (mäletate, see, kellest ta kord lahku, ja siis jälle kokku kolis) maha jätnud. Eks me kuule edaspidi, kuidas Merlel ja Indrekul suhe areneb...
Ah-jaa. Kuivõrd Indrek Luukas otsib omale aktiivselt kaasat (sooviga ilmselt järglast saada), siis aitame teda veidi ja paneme üles küsitluse, kes võiks Indrek Luukasele olla sobiv partii.
Urmas Sõõrumaa, kujutis Kanal 2 ekraanilt (NB! Tegemist pole eilse üritusega).
Kirjasaatjad, kes laiali üle maa, annavad teada, et suurärimees Urmas Sõõrumaa oli eile õhtul täis nagu tarakan, ööklubi Parlament VIP-saalis pärast Vene ansambli Mumii Troll kontserti.
Sõõrumaa rebis suure rahvahulga ees võõraid tüdrukuid, kui ta enda naine Kätlin Maran samas kõrval istus. Mispeale Kätlin vihaselt lahkus ja Sõõrukas lällas muretult edasi.
Mis on Sõõrukaga lahti? Kas tal on mingid probleemid, mis ta nõnda jooma ajavad? Või on jälle Kätliniga tülli pööranud. Vahepeal justnagu leppisid ära, aga nüüd jälle. Oi-jah seda ilmaelu-elukest.
Soovitan lugeda, ja ka vaadata, sest Strandberg joonistab väga tabavaid karikatuure. Kunagi ehtisid need Eesti Ekspressi ja siis Eesti Aja lehekülgi, ja viimasel ajal siis Strandbergi enda veebiväljundit.
Ühtlasi arutleb Strandberg väga asjalikult kärbete teemal. Justnimelt, praegune kärbete tegemine on nagu asi iseeneses, kärped kärbete pärast, millega ei kaasne mingeid olulisi algatusi ega muutusi.
Strandberg justkui laiutab käsi ja ei saa aru, mis toimub. Aga toimub just see mis toimub, sisuliselt sama asi, mis Lätis, kus vahepeal kuskil palmioksal elanud valitsus on sealt alla pudenemas ja viimases hädas ja paanikas tehakse kiireid ja sellest tulenevalt mõtlematuid otsuseid. Ja pole vahet, kas seda tehakse IMFi korraldusel või mitte, tuemus on sama. IMFi piits on ka Eestil turjal, millest muidu selline paanika. Kustutatakse kibekähku suurt tulekahju, rahvale presenteeritakse seda kui mingit erilist saavutust. Umbes nii, et panen oma majale tule otsa ja siis olen uhke, et sain ta ära kustutatud. Teenin sellega nö plusspunkte.
Loomulikult peaks kärped olema osa mingist suuremast kavast, mitte asi iseeneses. Aga kui asi on juba väga hulluks läinud, siis tuleb paaniliselt kärpida, kärpida ja kärpida, ja lõpuks jäädagi kärpima. Õnneks on Eesti demokraatlik osariik, mistõttu pole sel hea aja valitsusel mingit võimalustki kõiki sildu ära põletada. Midagi jääb paratamatult alles. Ansipil ei õnnestu Eestit päriselt ära hävitada.
Et käimas on Reformierakonna aasta ja sellega seoses oodatud kõikvõimalik info Reformierakonna liikmete kohta, eriti Andrus Ansip-Jänes, Keit Pentus, Rain Rosimannus, Jürgen Ligi-Ljubobratets, Rein Lang-Õun, Urmas Paet, Toomas Savi, Igor Gräzin, Imre Sooäär-Breuer, Kristen Michal, Silver Meikar, Taavi Rõivas, Neinar Seli, Hannes Astok, Urmas Kruuse, Kalle Palling, Ivi Eenmaa, Peep Aru, Rein Aidma, Peep Aru, Toomas Tein jne.
Kui teil on, kallid lugejad nende kohta infot, pilte, või infokilde, siis pange need julgesti teele. Teie abi saab väärikalt honoreeritud! Väärt info eest 10 000 krooni puhtalt kätte!
Juba on laekunud infokild, et üks juhtivaid reformierakondlasi Siim Kallas on pärit Tallinna tuntud juudi suguvõsast, kellele erinevalt paljudest teistest millegipärast Saksa okupatsiooni ajal liiga ei tehtud. Kas tegemist oli äraandjatega? Järsku keegi oskab seda teemat lähemalt valgustada?!
Samuti on oodatud info Mart Kadastiku, selle Andrus Ansipi lähedase kaasvõitleja ja koostööpartneri kohta, kes juhatab Eesti üht mõjukamat meediafirmat. On vihjatud, et Kadastiku isa oli hävituspataljonlane ja küüditaja. Kas keegi teab selle kohta lisa?
Austatud kolleeg, edatastan teie büroo kliendi Juhan Saul Grossi minule 13.02.2009 saadetud lingi.
On teada vist teilegi, et hr Gross kasutab oma heade mõtete avaldamiseks Inno ja Irja Tähismaa blogi. Palun teid väga tungivalt oma kliendiga arutleda, kas need avaldatud lõbusad ja head mõtted vastaspoole advokaadist teie kliendile kasuks tulevad. Palun teid ja/või teie klienti teha kõik, et nimetatud kirjutis kogu kommentaariumiga ja fotodega internetist kaoks ja annan selleks aega kuni 16.02 kl 12.00.
Kinnitan, et peale nimetatud tähtaega pöördun avaldusega politsei ja Advokatuuri Juhatuse poole. Arvan, et kindlasti pole teie Juhan Saul Grossi sel kombel tegutsema õhutanud ja arvan, et oma südames olete teiegi Juhan Saul Grossi tegustemisest kui mitte nördinud, siis ehk üllatunud ikka. Küllap on teilgi olnud kaasusi, kus vastaspool teeb kõik teie isiku ründamiseks ja alandamiseks saamata aru, et advokaat teeb vaid oma tööd. Uskuge, see pole hea tunne minule ega minu lähedastele, kes mind vaatamata väljakannatamatule koledusele, rõvedusele, haisule ja paksusele ikka veel hoiavad ja julgevad lähedaseks nimetada.
Irja kommentaar: armas Tiina-Mare! Kui kena, et said aega kirjutada. Kirjuta teinekord veel, kui aega saad. Aga selle järjejutu kohta ütlen, et ära muretse. See Tiina-Mare Hiob, kellest meie ilukirjanduslik järjejutt-satiir kõneleb, pole üldse sina. See on üks teine Tiina-Mare Hiob. Aga näe, tuleb välja, nagu sa isegi targalt tähele paned, et te olete päris sarnased. Milline kokkusattumus!
Just sellised loosungid pressivad hommikust õhtuni viimastel päevadel sisse nii uksest kui aknast, piltlikult öeldes. Stiilis, et isamaa on ohus, ma armastan isamaad!
No ja so what?!, kui tsiteerida Ingrid Tähismaad, või Priit Pulleritsu. Selge see, et kõik armastavad oma peret, kodu, lähedasi, küla, linna, maakonda ja riiki. Aga kas see siis tähendab, et peaks jätkuma senine prassimine ja pillerkaar igal rindel?!
Pehmelt öeldes kummaline, ja rahva suhtes kuritegelik on mõnede Tallinna poliitikute kramplik kinnihoidmine oma ametikohtadest ja hüvedest, sidudes selle mingite linnaosade eksistentsiga. Justkui kaoksid ära Nõmme ja Lasnamäe, kui mõned bürokraadid seal tala saavad.
Mina olen igatahes reformide poolt ja kõige reformimeelsem on viimasel ajal olnud Keskerakond. Isamaa oli ka, aga on muutunud Stagnatsioonierakonna sülekoeraks. Mul on millegipärast kõige enam usku Keskerakonda.
Kirjasaatjad, kes laiali üle maa, saatsid edasi sellise tõestisündinud loo:
Kuna riik on rahahädas siis on politsei asunud usinasti riigikassat täitma. Autoomanikel kontrollitakse tulekustuteid, tõkiskingasid jne. Kui teil palutakse õhtusel ajal autost väljuda ja tulekustuti ette näidata, siis olge veendunud, et teil on riiete küljes helkur. Reedel oli juhus, kus inimene astus politsei korralduse peale autost välja, et ette näidata tulekustuti ja tõkiskingad. Kuna need asjad olid olemas ja korras, siis tehti talle trahv maanteel helkurita viibimise eest.
President Toomas Hendrik Ilves mõjub nagu kangelane Miki-Hiire multikast, kes on jooksnud üle lauaääre ja sibab veel mõnda aega kõvasti jalgadega, et mitte alla kukkuda. Ilvese kõne mõte on lühidalt selline, et vaadake, rahvas, kui te nüüd veel rohkem sibate, siis võib juhtuda, et te alla ei kuku ja võibolla saate isegi imekombel lauale maanduda. Multikates käib see tavaliselt nii, et kangelane haarab endal ise käega kaelast ja tõmbab enda lauale tagasi.
Samas on Ilves ise praeguse majandusliku olukorra kõige parem karikatuur. Üle võimete elanud (täissöönud) Eesti riik paisutas oma aparaati nii mis jaksas ja ka presidendi institutsioon on juba võrreldav superriigi USA omaga. Kõik need presidendi ja tema proua ihukaitsjad, abid ja autode korteežid, julgestus ja muu jätab pigem mulje USAst või Ladina-Ameerika narkovabariigist kui ühest vaiksest ja rahulikust polaarjoone äärsest Põhjamaast.
Ja mis kummaline, soovitab Ilves veel ettevõtjatel oma raha paigutada sellesse ülepaisutatud bürokraatiaga riiki. Milleks? See oleks enesetapp. Vähemalt praeguses seisus, kus see bürokraatia teeb meeleheitlikke jõupingutusi oma eksistentsi nimel. Inimestest pigistatakse välja mis pigistada annab, on lugeda olnud maksuameti ja teiste ametkondade arvukatest "kangelastegudest" kodanike kallal. Milleks neile pakkuda seda lõbu?! Las kärssavad täiega põhja. Kaasa arvatud see Ilves koos oma kaaskonnaga. Sest mis kasu on rahval presidendist, olgem ausad?! Ma saaks veel aru, kui ta oleks läinud näiteks pronksiööl, kui valitsusel katus pealt ära sõitis, olukorda lahendama. Aga ka seda mitte. Nii sündis rahvale vähemalt 50 miljoni krooni eest kahju. Pluss pauk majandusele. Seda ei suudaks korvata ükski asja eest vastutanud ametnik, ega ka nende sugulased mitme inimpõlve jooksul. President on eesti rahvale ainult üks suur kulu, ja rahvas ei saa teda isegi valida mitte.
Mis Ilvese kõnesse puutub, siis ma loodan, et ta ise ka aru sai, millest ta rääkis. Näiteks pikalt välja toodud majandusliku protektsionismi teema, et tuleb vältida enesesse sulgumist. Mis see Eestisse puutub? Või kui, siis ainult niipalju, et Eesti kaupadele on välisturud üha rohkem suletud, mistõttu ka jutt ekspordist on naeruväärne. Samuti ei mõista ma presidendi irooniat Eesti geograafilise asukoha aadressil. Et mis siis veel? Kui Eesti majandust, ja koos sellega ka eesti rahvast on aastatuhandeid üleval hoidnud Ida-Lääne kaubavahetus, siis miks peaks see ühtäkki muutuma? Aga nojah, Ilves seda oma soojast kabinetiaknast ei näe.
Ja no see Ilvese tehnoloogia-teema mõjub samuti nagu tühi kott. Üks asi on omale laenuraha eest osta viimase peal arvuti, teine asi on sellega miskit peale hakata. Ilvese ja tema ametnikest kompanjonide juhitud riigis on makstud õpetajatele naeruväärset palka, mistõttu ei ole lootustki lähemate aastakümnete jooksul, et keegi nende arvutitega midagi teha oskab. Ja needki vähesed, kes ise õpivad, omal kulul riigi hariduspoliitika lünki täidavad, liiguvad sinna, kus neid oskajaid on rohkem, Eestist välja. Ilves võiks pigem minna Stenbocki maja ette piketeerima õpetajate palgakärbete vastu kui ajada suust mulle välja. Ja kust peaks tulema need tehnoloogilised töökohad, mida Ilves kutsub looma, kui hariduslik baas nõder? Ja isegi siis, kui hakata täna haridusse korralikult panustama, on tulemusi ooodata alles 10-20 aasta pärast. Eesti poliitikutest nii kaugele keegi mõelda ei oska, ja seetõttu jääb Eesti, või õigemini saab uuesti selleks odava masstööjõuga maaks, millest Ilves nii irooniliselt pajatas. Jah, just nii, saab uuesti, ja see protsess on sissetulekute sunniviisilise vähendamise näol juba alanud. Ütleme nii, et odav tööjõud pääses mõneks ajaks meepoti juurde, ori pääses orjapidaja söögilaua manu ja sai sõita orjapidaja autoga, aga varsti ollakse omas vanas rollis tagasi.
Huvitav on Ilvese väide, et Eesti on paremini valmistunud kui 10 aastat tagasi Vene kriisi ajal. Ja et valmisolek tähendab seda, et rahvas ja riik on rikkamad! Haa-haa! See on umbes sama hea, kui öelda, et hästi on valmistunud see inimene, kes on saanud 30 aastaks 3 miljonit laenu ja selle laenuraha paari aastaga laiaks löönud. Et ta on rikas ja valmis. Eksid, sõber. See, mida sa oma kabinetiaknast näed, on miraaž. Raha on ära raisatud, mingit uut kvaliteeti pole sest sündinud, nagu sa ise ütlesid, raha on läinud kinnisvarasse, mille hind nüüd kolinal olematusse kukub. Ja kus on see tugevusvaru, millest sa räägid, kui valitsus kärbib paaniliselt kulusid (sealhulgas õpetajatele lubatud palgaraha). Miks siis seda "varu" ei kasutata?! Ahh?! Vene, õigemini Kagu-Aasia kriis oli poisike praeguse kõrval. Pealegi kasvasid siis kõik muud turud mühinal edasi ja see aitas tasandada kriisi mõjusid. Eesti haakis end mäletatatavasti just siis Euroopa turu taha. Praegu kolisevad ämbrid üle maailma, ja eriti Euroopas.
Samuti ei saa aru Ilvese püüdlustest teha sita mängu juures head nägu. Mis see aitab?! See on mingi keskaegne komme, mingi silmakirjalikkuse ülistamine. Tõele tuleb näkku vaadata, sõbrake! Rääkida asjadest nende õigete nimedega. Liialt kaua on Eesti juhid ja ametkonnad teinud sita mängu juures head nägu, lootuses, et see aitab. Ei aita. Vastupidi. Sellest ka praegused "üllatused". Kriisi on kõige kergem üle elada siis, kui tunnistada olukorda ja tehtud vigu, alles siis saab neist vigadest ÕPPIDA. Ja midagi ette võtta. Kuni jätkatakse keerutamist ja kinnimätsimist, seni ei saa rääkida mingist uuest tõusust.
Ja mis on see häda ja huku kuulutamine? Üle maailma hinnatakse Baltimaade olukorda kõige keerulisemaks. Kas seda on siis nõnda raske tunnistada? Läti on muidugi omaette teema, kus valitsuse poliitika kritiseerijad pannakse vangi istuma. Häda ja hukk on juba käes, seda ei peagi kuulutama ja see ei peagi enam täituma. Seda näevad juba kõik, isegi tädi Vaiked Võrumaal. Kõik need, kes on oma tööst või sissetulekust ilma jäänud. Kes on suures võlakeerises. Küsimus on, kas valitsejad tahavad seda endale tunnistada. Vaikiv ajastu pole kellelegi kunagi pikemas perspektiivis kasu toonud.
Kriis on käes, tunnistas Eesti riigi juht Andrus Ansip mõni aeg tagasi. Kui oli näha, et majanduse kukkumine tuleb 10%. Tegelikkuses on selline kukkumine muidugi selge katastroof, mille peale ei saanud enam lihtsalt Ansipile omast kalanägu teha, et kõik on korras. Mitte keegi poleks seda enam uskunud.
Kriis, mida valitusjuht ei suutnud tunnistada (sest siis oleks pidanud hakkama tunnistama oma vigu) hakkas pihta juba vähemalt aasta aega tagasi. Kui majanduskasv kukkus senise 10% pealt nulli. Siis aga polnud võimalik ajada süüd mingi ülemaailmse jama peale ja Ansip ütles, et pole hullu midagi, ikka juhtub, kohe-kohe tuleb uus tõus. Ent see jäigi tulema. Nii nagu euro, mida Ansip on lubanud juba viimased 4-5 aastat. Ja mis ei paista veel kusagilt.
Ka see, et Eesti majandust ootab ees suur kukkumine oli näha juba aasta tagasi. Kui täpsem olla, siis juba 2-3 aastat tagasi, ent aasta tagasi oli asi selge. Sest mida oodatagi riigilt, mis on oma kulutused üles paisutanud laenuraha toel ja elanud aastaid üle võimete. Selliselt käitunud eraisikut ootab selge pankrot, kuigi veel päev enne seda võis ta uhkeldada, et võib kogu maailma ära osta. Niisamuti juhtub üle võimete elanud riigiga. Ansip võib küll oma probleemide eest põgeneda suusarajale, aga peagi on ta vastamisi tõsiasjaga, et riik on pankrotis. Ja tema peab selle eest vastutama. Peab hakkama vastutama, võibolla esimest korda elus. Sest tundub, et Ansip pole harjunud millegi eest vastutama. Miks muidu on temast saanud selline süüdimatu tegelane.
Kahju on ainult eesti rahvast, kes peab kannatama ühe päti poliitiku tegematajätmiste pärast. On loomulik, et rahvas usaldas meest, kes lubas kõigile pudrumägesid ja piimajõgesid. See on olnud nii aegade hämarusest, et rahvas usaldab neid, kes rohkem lubavad. Muidu poleks pettused võimalikud. Ja ka elada on raske, kui ei saa kedagi usaldada. Ent kahjuks tuleb pimesi uskudes seista silmitsi riskiga haledalt petta saada. Ja kahjutasu pole enamasti kelleltki nõuda, sest pätt hiilib nö tõehetke saabudes enamasti vaikselt minema. Nii nagu praegu hiilivad vastutajad vaikselt europarlamenti või siis sootuks uutele jahimaadele. Sest kes ikka tahaks vastutada. Mitte keegi, selge see. Ja supi peab ära sööma see rahvas, kes igasugu jutte uskus.
Praegune aeg on eriti keeruline, sest Eestit ei aita hädast välja ka Euroopa Liit ega keegi teine. Käes on aeg, kus peab ise hakkama saama. Üle võimete elanud ja suurtes võlgades tegelane peab ise toime tulema, sest keegi enam laenu juurde ei anna, niisama kingitusi ei tee. Ja seda olukorras, kus ka töökoht on läinud. Ning suur ja uhke maja johmas peaga maha põletatud. Auto käest võetud. Pangakaart suletud. Mida teeb siis selline isik?! Paljud panevad nööri kaela, kuna ei suuda nii kiirete muutustega kohaneda. Perspektiiv pole just hiilgav: väga pikka aega, võimalik, et 10 aastat näguripäevi näha. Ja ega kõik ju kah põgeneda ei taha või nööri kaela ei pane, ka pärast nõukogude võimu saabumist jäi Eestisse tublisid inimesi, kuigi paljudele tundus, et lõpp on käes ja edasi elamine mõttetu.
Mis siis teha? Ja ega algul muud polegi teha, kui vaadata, et hing sees püsiks. Isegi juhtivad maailma majandusteadlased on naljatamisi soovitanud inimestel hakata endale ise toiduaineid kasvatama, kui ikka hing paelaga kaelas. Ka Eestis on kasutamata maad küllaga, saab kasvatada kapsast, kartulit, peeti. Vett on küllaga, samuti suvel piisavalt päikest. Ja viljakandvat maad peaks ka olema. Ning siis jälle vaikselt edasi vaadata. Võtta loomad, näiteks lambad.
Senine Eesti on kokku kukkunud, nüüd tuleb uus Eesti uuesti tuhast üles ehitada.
Nagu teatavad kirjasaatjad, kes laiali üle maa, on Eesti riigi juhte, reformierakondlasi, Andrus Ansipit ja Jürgen Ligit tabanud suusa-hullus. Kus siis nimetatud härrad kasutavad kõiki võimalusi, et hiilida ära oma tööpostilt, et siis kimada Piritale suusarajale. Ja nii iga päev. Kusjuures Ansip, see peaminister on veel kõige suurem suusataja. Keda on tabanud mingi omalaadne Evelini-sündroom, kus trennid venivad üha pikemaks. Ja põhitööle jääb üha vähem aega. Või üldse mitte. Mees on päevad läbi suusarajal.
Ja pole siis ime, et Eesti riigi majandus on ELi mõistes kõige suuremas languses. Sest valitsusjuht eelistab oma tööle suusatamist. Ja on reaalsusest juba pikemat aega irdunud. Või ongi see tema eesmärk, olukorras kus erakonna toetus kukub kivina, irduda täielikult reaalsest elust. Elada oma maailmas.
Samas on muidugi hiirtel pidu, ma mõtlen ametnikke. Kes saavad teha mis tahavad. Viimase aja riigi poliitikat iseloomustabki väljend: pärast meid tulgu või uputus. Kõik on täiega tuksi keeratud. Ja siis käivad Ansipi erakonnakaaslased Tallinna linna peal tola mängimas. Nii et häbiraasu ka ei ole.
Mnjah. Eks siin on tulevastel ühiskonna- ja ajalooteadlastel palju, mida uurida ja analüüsida.
Hoiatus! Nõrganärvilistele mitte soovitav! Tegemist on ilukirjandusega.
Me truud kirjasaatjad, kes laiali üle kogu maa, annavad teada, et mööda Eestimaa kohtusaale käib ringi üks ropu suuga naisadvokaat, kes maandab oma klimakteerseid vaevusi vastaspoole peale kärkides. Nimi olevat sel tädil Tiina-Mare Hiob ning ta pidi olema nii hirmuäratavalt kole, et sel, kes teda pikaks ajaks vahtima jääb, hakkab iiveldama isegi siis, kui ta midagi söönud ei ole.
Kord juhtunud nii, et Tiina-Mare Hiob sisenes Liivalaia kohtumaja kohvikusse. Seal istus parajasti üks lõbus seltskond meesadvokaate (austusest nende vastu ei hakka nimesid nimetama), kes arutlesid isekeskis selle üle, kummal kohtunikul on siredam säärejooks, kas Helve Särgaval või Merle Partsil. Meesadvokaadid sõid seapraadi ja naersid laginal, neil polnud ammu nii lõbus olnud.
Kui astus või õigemini veeres (sest Tiina-Mare Hiob on väga paks) sisse Tiina-Mare Hiob. Ta veeres leti juurde ning tellis endale kolm seapraadi. Puhvetipidaja imestava pilgu peale tõstis Tiina-Mare Hiob käed tähtsalt puusa ning kärkis: "Mis vahid? Mul on kõht tühi!".
Meesadvokaatidel, kes olid märganud, et sisse on astunud Tiina-Mare Hiob, vajus suu lahti. Õudusest. Nii mõnelgi neist oli veel värskelt meeles, mis oli juhtunud viimasel korral, kui nad olid näinud Tiina-Mare Hiobit. Oi-oi. Ühel noorel meesadvokaadil, kes jäi vaatamata vanema kolleegi hoiatusele Tiina-Mare Hiobit tükimaks ajaks silmitsema (ta ei suutnud uskuda, et üks naine võib olla n i i kole) oli läinud koguni nii õnnetult, et tal ei tõusnud tervelt kuus kuud. Pärast seda oli too noor meesadvokaat eriti hoolikas ning pistis juba Tiina-Mare Hiobi haisu tundes plagama. Tiina-Mare Hiob haises nimelt seaprae järele - see oli ta lemmiksöök ning ta sõi seda nii hommikuks, lõunaks kui õhtuks.
Meesadvokaadid tundsid, kuidas neil kõhus keerama hakkab. Poisid, sosistas üks neist, - Mul läheb kohe kõht lahti!
- Mul juba läks! jõudis teine hüüda, enne kui püksi tegi.
Kolmas oksendas endale sülle ja neljas oli näost kaame kui koolnu.
Meesadvokaadid ajasid end vaevaliselt püsti ning hakkasid kohviku väljapääsu poole liikuma. Vargsi, et Tiina-Mare Hiob neid ei märkaks. Ka siin oli neil kurbi kogemusi. Nimelt ei takistanud tema koledus ja paksus Tiina-Mare Hiobit olemast kiimas ning seda eriti noorte, prinkide pepudega meesadvokaatide peale. Advokatuuris ei leidunud naljalt ühtegi noort meesadvokaati, keda Tiina-Mare Hiob poleks proovinud pepust näpistada. Nii mitmelgi kohtunikul ning iseäranis Helve Särgaval oli tulnud Tiina-Mare Hiobit mitmel korral kohtuistungil korrale kutsuda, sest ta tikkus vastaspoole advokaati, kui see juhtus meesoost olema, kohtusaali sisenemisel ning sealt väljumisel kannikast näpistama. Isegi vanemad meesadvokaadid ei võinud end turvaliselt tunda. Kord oli Tiina-Mare Hiob koguni Üllar Talvistet pepule patsutanud ja küsinud, et kas ta kannab stringe. Kui Üllar seepeale ringi pööras ja pahast nägu tegi, siis üritas Tiina-Mare end välja vabandada sellega, et pidas Üllarit Sven Sillariks, aga Üllarit see ei lohutanud.
Vaevalt olid noored meesadvokaadid kohviku ukseni jõudnud, kui neid peatas Tiina-Mare Hiobi hääl.
- Aga poisid! Kus teil siis nüüd nii kiire? Tulge sööge koos minuga seapraadi!
-Päästku end, kes saab, karjatas nüüd see noor meesadvokaat, kellel Tiina-Mare Hiobi vahtimine oli põhjustanud erektsioonihäired, ning silkas minema nii kiiresti nagu tal oleks surm kannul.
Teised tema järel. Ainult üks noor advokaadihakatis jäi pikemalt vahtima ja Tiina-Mare jõudis tal varrukast kinni hakata.
-No vot! Ongi mul kaaslane, kellega koos süüa seapraadi! hõiskas ta võidurõõmsalt.
Vaesel noorel meesadvokaadil ei jäänud üle muud kui alistunult ohata. Eks ole seegi kogemus, mõtles ta ning asus koos kõige hirmuäratavama naisadvokaadiga seapraadi mekkima.
Kui teid huvitab, mis on selle noore ja rumala meesadvokaadi nimi ning mis temaga edasi juhtus, siis peate lugema ka järgmist osa järjejutust "Tiina-Mare Hiobi uskumatud seiklused". Tänaseks kõik!
Kindlasti on sealgi ullikesi, nagu igas ametis, kaasa arvatud valitsuses ja Riigikogus, aga enamik teab hästi, mida teeb. On täis profid. Ja nagu nüüd selgub, on need "süütud kannatajad" koguni oma klientide tagant asju sisse vehkinud.
Sellest tuleks rääkida, et lõbumajanduse puhul on juba ammu kõige kaitsetumaks pooleks klient, kellel pole mingeid õigusi, kuna lõbumajandus on seadusega reguleerimata. See võimaldab ses vallas igasugu koerusi korda saata, kasutades ära näiteks seda, et klient ei julge kaebust esitada. Ja teenuse pakkujad pole seal kindlasti kõige kaitsetumad nagu püütakse väita.
Nagu vahendab Delfi, kulutas Gruusia esipaari Saakašvili perekond kahe aasta jooksul eri reisidele 300 miljonit dollarit ehk kuskil 3,6 miljardit krooni. Vat see on tase! Meie esipaar Ilvesed ei jõua ilmselt selle lähedalegi, kuigi nad pingutavad visalt, eriti proua Evelin. Tõsi, ümbermaailmareisini pole ta veel jõudnud. Aga küllap ta jõuab, noor inimene veel.
Noo, Karoli, kuidas siis nii, ei maksa olla nii häbelik. Tissi ja tussi paistab sul olevat, need ongi tõtt-öelda ainsad asjad, mille tõttu sind üldse sinna tähtsasse euroametisse kõrge palga peale valitaks. Nii et koori end aga heaga paljaks ja näita, mis sul on. Muidu tundub see oma võlude varjamisena ja sellised asjad heaga ei lõpe.
Mina soovitan sulle näiteks algatuseks proovida Toptopi Alasti uudiseid. Seal just praegu otsitakse uusi nägusid. Ja telekogemust sul juba on, nii et tuld!
Soovitan lugeda, asjalik arvamus Vahur Afanasjevilt europarlamendi ja selle valimiste teemal (need on kohe ukse ees!). Kus siis on üldine tava, et europarlamenti saadetakse lapsi, vanureid ja isikuid jalust ära. Samas kui see organ mõjutab igaühe elu Euroopa Liidus. On palju tähtsam kui misiganes organ Eestis. Europarlamendi liikmel on rohkem võimu kui Eesti presidendil või peaministril. Ja palk on ka parem. Ja kujutate siis ette, et sinna pannakse kandideerima sellised nagu Karoli Hindriks. Mitte et mul selle ettevõtliku noore naisterahva vastu midagi oleks. Aga. Mnjah.
Europarlamenti peaks valima just Eesti kõige andkemad pead, parimad, kes suudaks Eesti huvide eest seista. Sest muidu ei paista need Eestist valitud 6 tegelast üldse silma. Või siis on nad sunnitud silma paistmiseks tegema meeleheitlikke ponnistusi. Või mis?!
Jälle tahetakse meie Stenbocki-Andrusele ära teha! Nüüd jääb kellelegi jalgu see, et Eesti tööstus kukkus kõige rohkem. No ja mis siis?! Ja kas üldse kukkus, kes seda kindlaks tegi?! See on jälle kellegi pahatahtlik laim, kes tahab meie Andrust Toompealt alla kupatada. Muudkui susivad. Värisege, kurjamid! See teil ei õnnestu. Meie Andrus on tubli! Kõik on hästi! Majandus kasvab! Mingit kriisi pole! See on kõik pahatahtlike väljamõeldis!
Ja kui kukkuski tööstus 20%. Mis siis?! On ennegi kukkunud. Aga Eesti rahvas on end alati välja aidanud tubli tööga. Katku ajal oli järel ainult 6000 inimest. Ja ellu jäädi. Ja jäädakse ka nüüd. Mis te muudkui virisete! Eesti veab välja. Liiati, kui on sellised tublid juhid eesotsas nagu meie Stenbocki-Andrus. Temast paremat lihtsalt pole.
Keegi on oma helesinise Ferrari parkinud otse kõnniteele, Madissoni söögikoha akende alla. Kes see võiks küll olla? Kas mõni äraeksinud välismaine miljonärist poissmees? Väljavõte Delfi veebist.
Kender on ka varem seda autot seal parkinud, näiteks aasta aega tagasi, kui ta rääkis, et see on sõbra auto. Siis oli juttu, et tegemist on Ferrari 456Mga, mille tootmisaeg jääb ajavahemikku 1998 – 2003. Sellise masina maksimaalne kiirus on 300 kilomeetrit tunnis ja see maksab umbes 800 000 krooni.
Tundub, et kogu maailm on asunud kiusama meie tublit, tarka ja head peaministrit Andrus Ansipit, maalides Eesti suurepärasest ja võimsast majandusest pahatahtlikke õuduspilte. No on kurjamid!
Andrus, ütle nüüd neile vastu midagi! Onju, et Eestis läheb kõik ülesmäge ja mingit kriisi pole ja pole kunagi olnud?! Onju?! Ja et need, kes kriisist räägivad, on vaid pahatahtlikud, kes tahavadki, et kriis tuleks. Sest kui me koos, ühiselt taome vastu rinda ning laulame ja hõiskame valjult, et kriisi pole ja kõik on hästi, siis on ju kõik hästi ja mingit kriisi pole! Onju?!
IRLi veebis on üleval foto justkui kolmest tšekistist, eriti see keskmine, kes näib olevat ülle tõmmanud lausa Feliks Edmundovitši enda nahkmantli. Või on see pärit mõnelt küüditajalt-hävituspataljonlaselt? Ja pilk on ka selline, et...
Kuidagi nagu kõhe hakkab neid kolme tegelast vaadates. Ja nemad kandideerivad veel europarlamenti. Nojah.
On antud ülemaaline häire: meie Tüdrukute klubi Urve on kadunud. Kuhu ta kadus? Kas Soome nagu Evelin algul, või Kambodžasse nagu Evelin pärast. Või mõlemasse?
Siis kerkib kohe küsimus, kas oma mehe Janekuga või ilma. Ja kas kas lapsega või ilma. Või hoopis armukesega?! Eks neid on tal olnud ajapikku päris mitmeid abielu kõrvalt, alustades Peeter Raudsepast ja lõpetades Urmas Purdega.
Äsja teatas üks tundmatuks jääda sooviv presidendi kantselei töötaja vastused küsimustele, mis jäid Äripäevale vastamata. Seejuures oli peamine põhjus Äripäevale vastamata jätmiseks asjaolu, et president ise Äripäeva ei loe ja peab seda täiesti mõttetuks väljaandeks. Aga siin need vastused on:
1. Kuidas Te isiklikult enda majapidamises Tallinnas ja Ärmal kõikvõimalikke kulusid (küte ja autokütus, toit, kultuur, erinevad laenud-liisingud jms) kärbite?
Jälle mingi ajakirjanik vä? Saatke ta perse! Mis kuradi majapidamine? Mul pole mingit majapidamist! Kui need sead teaks, kui palju ma olen pidanud vaeva nägema, fucking business! Võtku eelarvest välja, palju neid kulusid on. On nagu on. Midagi üle pole läinud, ütle neile seda! Evelin! Ee-vee-liin! Kus sa oled?! Ah, seal. Kurat, ma ütlesin, et ei sõida enam minema! Siin mingid kuradi tsurad pärivad jälle kulude kohta. Järgmine kord vastad neile ise. Selge, jah! Või ma saadan su Ärmale tagasi! Mis seal Ärmal üldse toimub praegu?! Su sõbrad, kes seal möödund nädalavahetus pidu pidasid ja kõik täis sittusid, need koristasid ära vä? Vaata et kõik puhas oleks. Ma vabariigi aastapäeval kutsun sinna oma sõbrad. Ja selleks ajaks olgu läga kadunud! Selge?!
2. Milline oleks Teie hinnangul kõige parem eeskuju, mida Te võiks Eesti rahvale raskel ajal näidata?
Häh, öelge sellele ajakirjanikule, et ma lasen ennast risti lüüa selle Eesti, või Estonia, nimel! Hä-häh! Perse. Kui asi täitsa putsi keerab, siis ma tõmban siit uttu loomulikult, ma loodan, et USA võtab mu ikka vastu veel. Või öelge, et ma näitan oma perset! Häh-häh. See on teile eeskuju, tolakari! Kurat, te oma riiki ei oska austada, siis käige perse! Või tulge Jõhvi. Sinna kuradi tibla urkasse. Raisk, kas seda aastapäeva ära jätta ei saa seal?
3. Kas Te oleks nõus enda palga vähenemisega/vähendamisega ning kui jah, siis mitme protsendi võrra?
No mida? Mida nad veel ei taha. Et mina hakkaks mingi kuradi koristajapalga eest neil presidendiks?! Sellist meest nagu mina näevad nad nagu oma kuradi kõrvu edaspidi. Kui nad minust hoolida ei taha!
4. Kas Te oleks valmis käima kodus Ärmal harvemini, et säästa ametiauto ja julgestuspolitsei BMW džiibi kütust?
Minge perse!
5. Kuivõrd olete rõhutanud kokkuhoiu vajalikkust presidendi kantselei igapäevases töös, siis palun nimetage kantselei igapäevaseid toiminguid, mis on viimastel kuudel Teie nn säästupalve tõttu reaalselt odavamaks või efektiivsemaks muutunud?
Mis ma hakkan seda kõike siin nüüd seletama vä? Kurat, mul on klaas tühi, too palun lisa. Võta seda viimast Gruusia oma! Hõkk. Ooot, kuhu ma nüüd jäin?! Aaa. Odavamaks. Öelge, et maru odav on seda riiki juhtida. Et ei saa niigi palju kui ma ülikooli ajal nõudepesijana töötades. Ja nad said sellise mehe enda riiki juhtima! Kurat! Häbi peaks neil olema veel küsimusi esitada! Aga olgu, ma vastan. Hõkk. Kurat, sittumine on läinud odavamaks, paber, hää-hää, ma ei osta enam kallist hambapastat, vaid pesen sellega, öelge nüüd, mis ta oli, jah, Buratinoga, pesen Buratinoga hambaid. Hõkk. Ja joon peale Monastõrskaja Izba-d. Seda jah. Hõkk. Ja siis ühe Saku. Kuulge, tooge keegi uus kast Sakut. Just. Vohh. Tublid. Vot see on efektiivsus! Poole minutiga uus kast Sakut. Mulle peaks siia selle kraaniga asja muretsema. Et ma saaks lasta otse vaadist. Teete ära, jah?! Tore. Hõkk. Kuulge, ma lähen nüüd pikutan vähe. Sa Tom, vaata mu vastused üle ja saada ära siis sellele tolvanile. Kust ta oligi? Äripäevast. Hõkk. Türapäevast. Hää-hää!
Kinnisvaraspetsialist kirjutab Äripäevas, et aasta lõpuks tekib Eestisse kaks suurt kinnisvara-ettevõtet. Aga pangad juba ON Eesti suurimad kinnisvara-ettevõtted. Ja mitte ainult. Neile kuulub ka enamik ringi vuravatest autodest, rääkimata tehaste sisseseadetest ja muust. Neile kuulub lõviosa Eesti majandusest. Ja siis räägitakse, et devalveerimine toob pankadele kasu. Naljanumbrid. Vastupidi, lollid, devalveerimine hävitaks need pangad ja tooks kasu eesti rahvale. Aga noh, eesti rahvas, orjarahvas, on alati eelistanud pigem orjust, teiste võimule allumist kui selja sirgu ajamist. Rahvas ise hävitab oma paremad pojad ja tütred, ajab nad minema, et ei segataks seda orjuse-värki. Et lastaks rahus orjata. Sest ega muud ei osata. Kui orjata ja ülemuse perset lakkuda, kui brutaalselt väljenduda.
Ütlete, et kapitalil pole kodumaad. Aga kuhu see kapital siis kadus, näiteks Islandilt. Sealse kapitali kodumaa Suurbritannia tõmbas islandlastel tooli alt ära nagu niuhti. Pigem võiks öelda nii: kapitalil pole kodumaad siis, kui kõik läheb ülesmäge. Kriisiolukorras teab iga sent, kus on tema kodu. Kas Rootsi pangad, mis hoiavad eestlaste sääste enda käes, annavad eestlastele laenu?! Vastus on: EI! Miks? Sest seda raha tahab rootslane. Rootsi pankur elab Rootsis ja ta hoolitseb Rootsi majanduse eest, kui on kriis. Rootsi pankade (SEB, Swedbank) kaudu on iga viimne kui sent Eestist välja tõmmatud. Kusjuures, pange tähele, Eesti ettevõtlus surutakse põlvili, tehakse maatasa, ning siis tehakse eestlaste enda rahaga Eestist odavaid sisseoste ja müüakse need hiljem eestlastele tagasi, kümme korda kallimalt. Rootsi pangad teevad koostööd Rootsi ettevõtjatega, selge see. Ajalugu kordub: eestlased on pidanud võõraste vallutajate käest mitu korda oma maa juba tagasi ostma, kas pole nii?! Muinasuttu Kaval-Hansust (sakslane-rootslane) ja Vanapaganast (eestlane) veel mäletate? See võiks olla eesti eepos.
Et rootslastele mitte liiga teha, võib öelda, et sama kehtib Taani (Sampo-Danske Bank) ja Soome (Nordea) pankade kohta. Turuosad pole muidugi võrreldavad.
Reformilt huvitav teade eraldi linnaosavalitsuste kaotamise vastu, justkui igatsetaks nõukogude võimu tagasi. Aga mis seal imestada, Reformi valijad on pärast erakonna "edukat" poliitikat riigi juhtimisel juba varsti täis proled valmis. Et siis barrikaadidele! Et Taavi Rõivase indu natuke jahutada, võiks märkida, et isegi sellise sotsialistliku riigi nagu Soome pealinna Helsingi linnaosadel pole mingeid eriõigusi. Aga, loomulikult, see ei takista Tallinnas revolutsiooni tegemast. Mis veelgi parem, kõik Tallinna vara natsionaliseerida ja rahva vahel laiali jagada. Siis saab kasvõi iga elanik omale koju teha väikse halduskogu. Või nagu kilplaste raamatus, igale tallinlasele oma halduskogu ja omavalitsus! Ja rahad sinna juurde!
Ja oi-jah seda REFORMI-erakonda. Enne läheb päike looja kui kõik need fopaad jõuab kokku lugeda. Ja üleüldse, mis oli viimane Reform, mille see erakond ette võttis? Kes seda enam mäletab, eksole. Ja kas üldse. Küll on aga jalaga segada neid reforme, mille see erakond on tuksi keeranud. Nüüd siis loobitakse haldusreformile kaikaid kodaratesse mis kole. Täiesti süüdimatu tegevus. Või mis?
Ja muidugi meenutab Reformi stiilis edu-loosungitega vehkimine vägisi nõuka aega. Mis see 15 aastaga 5 jõukama sekka ikka muud on kui Hruštšovi-aegne NSVLiidu loosung, võrdluses USAga: "Daganjat i pereganjat!" ("Järele jõuda ja edestada!") Ja nii kestis see aastaid. Rahvas rügas palehigis olematu palga eest. Kõik teavad, mis lõpuks sai: kogu asi läks peesse. Nii nagu nüüd Eesti majandusega. Ja rääkimata Lenini loosungitest stiilis "Kommunism - see on nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine!" - maa oli ammu elektrit äis ja nõukogud iga nurga peal, aga mida polnud, see oli lubatud kommunism. See sarnaneb Ansipi juttudega euro kasutuselevõtust: see on kohe-kohe siin. Aga tegelikkuses, eksole, mitte essugi.
Ja muu ka. Näksipi kreedo: "Kes koera käest korra näksida saab, see enam tänavale ei tule!" kehtib hästi Lihula samba, pronkssõduri ja loomakaitsjate kohta, ainult neil viimastel puhkudel on koerte näol tegemist Kapo töötajatega. Nii et naljaga pooleks, koerte armee on Eestil juba olemas: Kapo, ehk Reformi koerad, või Ansipi koerad, kes teevad iga Ansipi käeviibutuse peale: Auh-auh!, ja siis näksivad, kust vaja.
Siin ka Reformi värske pressiteade teksti kujul:
From: Silver Pukk To: pressiteated Sent: Wednesday, February 11, 2009 10:20 AM Subject: Haabersti: me armastame oma linnaosa
Haabersti halduskogu
PRESSITEADE
11.02.09
Haabersti: me armastame oma linnaosa
Eile kogunenud Haabersti linnaosa halduskogu otsustas mitte toetada Tallinna linnaosade kaotamise eelnõu. Halduskogu liikme Taavi Rõivase sõnul on Haabersti elanike selge signaal eelnõu autoritele, et nad armastavad oma linnaosa ja ei soovi selle kaotamist.
Rõivase sõnul ei saa kuidagi nõustuda kiirplaaniga väljakujunenud linnaosade hävitamiseks. „Linnaosade kaotamine halvendab elanike jaoks nii heakorda kui muid olmeküsimusi,“ ütles Rõivas. „Ühtegi veenvat argumenti linnaosade kaotamise poolt ei ole välja käidud,“ lisas ta.
Halduskogus tehti ka ettepanek korraldada Tallinna elanikele rahvahääletus, mille küsimus peaks olema võimalikult lihtne ja arusaadav ehk küsida otse, kas inimesed on linnaosade poolt või vastu. Halduskogu liikmed avaldasid kartust, et elanike jaoks peamine küsimus peidetakse referendumil belletristika varju.
Turu-Uuringute jaanuaris tehtud küsitluse järgi toetab Tallinna elanikest linnaosade allesjätmist 57% ning vastu on 13%, Haaberstis toetab linnaosa allesjäämist 58% ning vastu on 4%.
From: Silver Pukk To: pressiteated Sent: Wednesday, February 11, 2009 2:51 PM Subject: PRESSITEADE: Reformierakonnas algas kandidaatide ülesseadmine europarlamendi valimisteks
Reformierakond
PRESSITEADE
11.02.09
Reformierakonnas algas kandidaatide ülesseadmine europarlamendi valimisteks
Täna kinnitas Reformierakonna juhatus 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimiste nimekirja moodustamiseks läbi viidavate erakonnasiseste valimiste korra. Samuti algab tänasest Reformierakonna sisevalimisteks kandidaatide ülesseadmine.
Reformierakonna peasekretär Kristen Michal kutsus kõiki erakonnakaaslasi üles europarlamenti kandideerima. „Meil on vaieldamatult kõige asjatundlikum meeskond välispoliitikas ja pea 7000 liberaalset maailmavaadet pooldavat liiget erakonnas. Meie kindel eesmärk on 7. juunil toimuvad Euroopa Parlamendi valimised võita,“ ütles Michal.
Reformierakonna sisevalimised Euroopa Parlamendi valimisteks toimuvad 9.- 20. märtsini ning hääletamine toimub elektrooniliselt. Lõpliku, 12 kandidaadiga nimekirja kinnitab 29. märtsil toimuv Reformierakonna Üldkogu.
Lisainformatsioon:
Silver Pukk Reformierakonna avalike suhete juht 5097147
See on lausa super! Lausa super! Kuidas küll meie presidendiproua nõnda palju jõuab?! Alles oli ta Soomes, nüüd käis kaugel maal Kambodžas Eesti asja ajamas, küllap saame sest varsti lähemalt kuulda, et mis ja kuidas, aga vähemalt esialgu tundub, et kõik läks hästi, ja kohe uisud jalga ja jälle heategusid tegema, seekord jagas lastele välja rulluiske. Need kuluvad praegusel ajal kohe marjaks ära.
Ja kui hea näeb välja Evelin! Ilusti kustud-pestud-kammitud, nagu öeldakse. Kena meik. Ja milline kena päevitus on tal! Kui kaunis! Tõeline eestlane. Kes on väärikas ja julge, teab alati, mida teha. Oskab pidada piiri, kus vaja, alati oma sõnaga, teo ja nõuga abiks, kus vaja. Suurepärane inimene. Tore seltsiline ja kaaslane. Naine. Ema. Kõike seda ja veelgi rohkem.
Ja Evka jõudis veel intervjuusidki anda. Tubli tüdruk! Ta kohe süstib positiivsust ja aitab eestlastel majandussurutisest ja raskustest välja tulla. Annab kaugelt lõunamaalt saadud energiat ka teistele edasi. Et ka teised, kel pole mahti kaugele reisida, saaks sellest osa. Temast kohe õhkub positiivsust ja energiat. Ta on super maskott ja eeskuju tervele Eestile!
Ja samuti president on tore! Kuidas see Evelin ütleski, et presidendihärra lükkab iga päev jää lumest puhtaks, et rahvas saaks uisutada. No mis nii viga elada! Lausa lust ja lillepidu. Ja ei pane raskusi tähelegi! Kõik läeb lennates.
On väga hea näha, et mitte kõik fotograafid ei istu kontoris laua taga või kuskil kõrtsus oma tagumikke laiaks. Eestis on vähemalt üks fotograaf, Andres Putting, kes käib palju ringi ja ühte koma teist seetõttu ka näeb. Alles see oli, kui temalt oli väga hea reportaaž selle kohta, kuidas regionaalminister Siim-Valmar Kiisler käis päevasel ajal Hugo Bossi poes, koos mingi sõbraga, kes jättis oma luks-Mersu otse ristmikule, seejuures kasutades inva-parkimise tõendit. Sellest tuli paras skandaal.
Nüüd siis on Putting tabanud Tallinna linnapea Edgar Savisaare salakohtumiselt Maardu linnapeaga. Ilmselt oli juttu omavalitsuste liitmisest.
Tubli, Andres! Nii hoida! Mina soovitaks veeta mõned päevad lennujaamas, seal näeb alati ühte koma teist huvitavat.
Pjotr räägib edasi oma juhtumistest pronkssõduri juures. Talle helistasid tema tuttavad, kes ta sinna tõid ja küsisid, et kuidas läheb. Tema siis vastas, et puhastan end verest, nina katki ja ribid sisse löödud. Öeldi, et tuleme ja toome su sealt ära. Pjotr vastu, et pole vaja tulla, aga nemad tulid. Helistasid ja ütlesid, et tahavad tema kõrval seista, ja kui vaja, viime traumapunkti. Ja niipea kui tulid, pandi Pjotr autosse ja viidi minema. Arsti juurde. Pärast seda palus ta end tagasi tuua. Nad tulid tagasi ja siis käis seal juba sõda.
Edasi tulevad kaadrid dokfilimist "Pronksaprill- venelaste silme läbi". Kus siis politsei asus rahvast minema ajama, kui selgus, et niisama lihtsalt keegi minema ei lähe. Selleks kasutati pisargaasi, pauk-granaate, kummist ja metallist nuiasid. Samuti lülitati sisse võimas prožektor ja suunati see protesteerijate peale. Vastuseks lendasid politseinike suunas pudelid ja kivid. Kõike seda saatsid hüüded "Häbi!".
Pjotr räägib, et sel ajal käis seal juba laskmine, oli palju suitsu. Maksim Reva oli sel ajal väljakul. Pjotr tuli kino Kosmose poolt ja parasjagu käis operatsioon rahva minema ajamiseks. Nad jätsid oma Jaguari eemale seisma ja seal nägi ta Saša Korobovi, kes ütles, et mis te teete, sõitke minema, kohe pekstakse teie auto sodiks. Pjotr ütles, et ei saa aru, mis toimub. Eemalt hakkas tulema pisagaasi, inimesed hõõrusid oma silmi, keegi oli peksa saanud ja verine, inimesed olid väga tigedad, võeti kive ja visati neid autode suunas. Pjotr ei saanud aru, sest tund aega varem oli kõik veel olnud rahulik. Inimesed hakkasid autosid ümber keerama.
Järgnevad kaadrid dokfilmist, kus noored peksavad armutult sisse vaateaknaid. Mees karjub, et kui julged olete, minge pekske politseijaoskonda, mitte süütute inimeste vara. Politsei oli kontrolli olukorra üle kaotanud, lastes peksta ja purustada kõike, mis ette sattus. Kell 23 rööviti alkoholikauplust Ararat, inimmass liikus Kaubamaja suunas, purustades teel vaateaknaid. Eesti Panga juures midagi põles, kannatada sai teater Estonia, rahvamass liikus Radissoni hotelli ja Hansapanga suunas. Puruks peksti kunstiülikooli ja Kalev Spa aknad. Politsei tõi selle peale välja veekahuri. Nagu hiljem selgus, oli kolmandik marodööridest eesti rahvusest. Kioskimüüja seletab, et tänaval oli suur rahvahulk, kes peksis kõik puruks ja varastas kõik ära, isegi prillipood tehti tühjaks.
Pjotr jätkab, et nägi Saša Korobovi eemal karjumas, et need on omad, need on omad, ja siis, et süitke ruttu minema. Nad jõudsid ümber keerata ja said minema, aga nende taga oli üks naisterahvas autoga, eestlane, kes jäi vaatama, et mis toimub, talle visati selle peale kivi aknasse, naine ei saanud millestki aru. Tekkis tropp ja autod ei saanud enam ringi pöörata. Autod sattusid lõksu. Ühel pool oli rahvamass, teisel pool autod üksteise sabas. Siis hakati autosid peksma. Pjotr viidi selle peale koju ja anti naisele üle, naine pani mehe koduaresti. Naine ütles, et aitab sulle, enam kuhugi ei lähe. Pjotr istus siis esmaspäevani kodus, vahepeal olid pühad, 2. mail viis naine ta arsti juurde, tehti pildid, perearst soovitas algul võtta valuavaigisteid, aga tuli välja, et roidemurru puhul tuleb võtta valuvaigisteid koos antibiootikumidega, muidu võib tekkida veremürgitus. Siis läkski enesetunne üha halvemaks ja Pjotr sattus reanimatsiooni. Siis oli veel pikka aega haiglas. Kui haiglast välja sai, nägi kuulutusi, et Nochnoi Dozor korraldab pikette Linteri ja Reva vabastamiseks vanglast. Linter ja Reva pandi vangi järgmisel päeval. Linterile tuldi kell 9 hommikul koju järgi, kodus korraldati läbiotsimine, ja kodust ka võeti vahi alla. Pärast ülekuulamist sattus ta millegipärast haiglasse, mis temaga seal tehti, see on selgusetu. Kinni võeti täiesti terve inimene, aga mõne aja pärast oli raskes seisus haiglas.
Küsimusele, miks selline asi juhtus, vastab Pjotr, et ikkagi olid ilmselt provokaatorid. Näiteks need kriminaalid, keda ta nägi. Kuigi 100% ei saa kindel olla. On selline info, et vanglas olid kokkulepped nendega, kes pidid varem vabaks saama, et nad läheksid sel aja sel kuupäeval kohale, teevad natuke möllu, ja lastakse varem lahti või midagi säärast. Aga need on kuuldused, midagi kindlat ei tea, mingeid dokumente pole. Ent kriminaale Pjotr seal nägi, mis neile vaja oli, pole tõenäoline, et nad olid suured vene patrioodid ja kaitsesid ausammast. Selle peale, et võiksid järgneda rahutused ja vargused, ei osanud keegi ette näha. Kellelgi neist, kes tulid ausammast kaitsma, poleks see pähegi tulnud. Võimalik, et neil kriminaalidel on juba sedavõrd hea nina ja kogemus, et näevad ette, kust võib midagi tulla. Või siis planeerisid midagi sellist. Kas nad ise planeerisid, või keegi saatis nad. Samahästi kui Eesti võimud, võinuks neid palgata ka Vene pool.
Vaestel ringkonnakohtu kohtunikel on ilmselt juba ihukarvad õudusest püsti tõusnud. Reva, Linteri, Sirõki ja Klenski asjus tuleb miski otsus langetada. Aga missugune? Meedia nõuab venelaste verd, Reinsalu ja Vaher nõuavad venelaste verd ja tegeliku "kvarteti" Ansipi-Pihli-Aavikoo-Langi valeotsused on tarvis kinni mätsida. Sest olgem ausad, kui Reva-Linter-Sirõk-Klenski jäävad õigeks, siis hakkab rahvas küsima: AGA KES SIIS SÜÜDI ON? Sest keegi peab ometigi süüdi olema, kui asjad sedavõrd käest läksid.
Öise Vahtkonna üks liidreist, Pjotr Puškarnõi räägib, et rahvas läks marru siis, kui välja tulid eriüksused. Aga ega eriüksused ei tulnud välja omaenese tarkusest, keegi pidi nad välja saatma.
Mina leian, et Pronksöö sündmuste eest tuleb vastutusele võtta see mees (või need mehed), kes saatsid eriüksused tänavatele. Sisuliselt saadeti tänavale, sõdurit rinnaga kaitsvate inimeste vastu sõjavägi. See aga tekitas sõjameeleolu ning sõjas, teadagi, on kõik lubatud. Sama juhtus Lihulas, kui Juhan Partsi valitsus tõstis relvad omaenese rahva vastu. Mis rahvas sest arvas, näitasid valimistulemused: Respublica hävis ning oleks laibastunud, kui rumalad isamaaliitlased poleks neid oma punti võtnud.
Kes aga siis saatis eriüksused tänavatele? Ega siin palju mõelda pole: politsei allub siseministeeriumile. Ehk siis eriüksuste tänavale saatmise eest vastutab siseminister Jüri Pihl. Ilmselt ei langetanud Pihl seda otsust siiski üksi, vaid koos Ansipiga, nii et vastutavad Pihl ja Ansip. Peaminister ja siseminister, sest nemad oleksid pidanud tagama tänavatel rahu, mitte tekitama sõjameeleolu. Eriüksuste tänavale toomine oli võimuliialdus, mille eest tuli maksta mitte ainult venelastel, kes D-terminaalis peksa said, vaid ka rahumeelsetel linnaelanikel, äride omanikel, kelle aknad sisse peksti, ning kõvasti sai kannatada ka Eesti Vabariigi maine. Meist sai korraga riik, kus meeleavaldusi surutakse vägivallaga maha. Riik, mille valitsus ei toimi mitte demokraatlikult, vaid põhimõttel: keelan, käsen, poon ja lasen.
Tegelikult ei oleks tohtinud mälestusmärki, mistahes mälestusmärki, ka Lihula oma, liigutada isegi siis, kui seda oleks kaitsnud rinnaga üksainus inimene. Ja seda sellepärast, et demokraatlikus riigis lihtsalt nii ei tehta. Demokraatlik riik, õigusriik lahendab selliseid küsimusi mitte vägivalla, vaid diskussiooniga. Kui nähti, et venelased mälestusmärgi juurest kuhugile ei lahku, siis tulnuks teisaldamine katki jätta ning alustada uuesti diskussioone. Küllap oleks lõpuks kompromissile jõutud. Arvan nagu Pjotrgi, et parim lahendus olnuks teisele poole kirikut saksa vormis sõdurikuju püstitamine. Siis olnuks Tallinna kesklinnas nii vene kui saksa sõdur ning Böhmi ja Liimi vendettahimu olnuks rahuldatud.
Korrale tuleb kutsuda mitte see, kes oma mälestust pühitseb, vaid see, kes läheb teise mälestust teotama. Vahet pole, kas see on punaarmee või leegioni sammas, mälestus on püha. Selle asemel, et eestlasi ja venelasi omavahel lepitada, mis on rahumeelseks kooseksisteerimiseks hädavajalik, ässitas valitsus nad hoopis teineteise vastu üles, et siis juhinduda Gaius Julius Caesari kuulsast lausest: Divide et impera! (Jaga ja valitse!). See, kes eriüksused tänavale saatis, ei liialdanud niisiis mitte ainult võimuga, vaid õhutas ka rahvustevahelist vaenu.
Ansipi valitsusel tuli seesinane jagamine ja valitsemine kuni Pronksööni päris hästi välja. Üksteise vastu mängiti välja nii eri rahvusgruppe (eestlased-venelased) kui eri poliitilisi jõude (IRL-Keskerakond). Tegelikult saaks eestlased ja venelased omavahel suurepäraselt läbi, kui nad vaid suhtleks, ning parim koalitsioon sünniks siis, kui selle moodustaksid Mart Laar ja Edgar Savisaar. Reformierakonda poleks tegelikult üldse vaja.
Hüva, aga tagasi Pronksöö juurde. Kui Reva-Linteri-Sirõki-Klenski kord viimase õiguse saavad, siis kas võtame ette tegelikud massirahutuste organisaatorid, Jüri Pihli ja Andrus Ansipi?
Pjotr räägib, kuidas 35-40-aastased mehed pidasid pronkssõduri juures korda, näiteks Maksim Reva karjus, et ärge loopige kive, tundus, et teda hakatakse peksma, kuna kohal oli 3-5 kriminaalide tunnustega meest, kelle peale on ohtlik karjuda. Kui oleks vähem rahvast olnud, oleks Reva seal peksa saanud neilt kriminaalidelt, selle eest, et julges neid kamandada. Pjotr arvas, et see oli Linter, aga oli hoopis Reva. Paljud inimesed astusid seal Reva eest välja. Kriminaale oli võimalik tuvastada nende tätoveeringute põhjal. Oli kuulda, et selleks ajaks oli lastud vanglatest välja ennetähtaegselt kriminaale. Võimalik, et pronkssõduri juures provokatsioonide korraldamiseks. Samuti kutsuti korrale neid, kes tahtsid pudelikestest alkoholi pruukida. Mehed otsustasid, et ise nad ründama ei hakka, aga kui hakatakse verd valama, siis seisavad vastu. Ja kui politsei hakkas inimesi ära ajama, siis hoidsid mehed üksteisel käte alt kinni ja seisid müürina ees. Sellepeale hakkasid politseinikud nuiadega peksma, siis sai ka Pjotr nuiaga vastu nägu ja ribidesse. Pjotr nägi noore politseiniku hirmunud silmi, justkui lööks esimest korda elus inimest näkku. Pjotr ei unusta neid hirmunud silmi. Pjotri ninast hakkas verd tulema, siis kaotas ta hetkeks teadvuse, istus ja pühkis verd. Ja pärast seda läks juba lahti, kuna esimene veri oli valatud.
Edasi tulevad kaadrid dokfilmist "Pronksiapril- venelaste silme läbi", kus üks monumendi kaitsjatest Juri Žuravljov seletab, miks vene inimesed ausamba juurde kogunesid, miks see on neile tähtis. Katse viia ära mälestussammas oli justkui katse kustutada mälestus vene inimeste teadvusest ja hävitada need väärtused, mis on tähtsad vene rahva jaoks. Diskrimineeritud rahva jaoks. Pronkssõduri sündmused olid jäämäe veepealne osa, pronkssõduri juures kulmineerusid pinged, mis olid kogunenud viimase 15 aasta jooksul. Küsimused on õiguslikud ja majanduslikud, see puudutab diskrimineerimist rahvuse pinnal. Eestis on alates 90ndate algusest pealtnäha ühtne rahvas, kes peaksid olema võrdsed, jaotatud kolme sorti: sinine, hall ja punane. Makse maksavad kõik võrdselt, aga raha jaotab maksuraha ainult sinine. Inimesed ehitavad kõik riiki üles, aga hääletada ja valituks saada saavad ainult sinised. Sellise diskrimineerimise vastu protsesteeriski suurem hulk inimesi. Need, kes sellest skeemist aru saavad, tulid teadlikult. Need, kes sellest skeemist aru ei saa, aga tulid, on näinud viimase 15 aasta jooksul erinevust palkades, jäänud millestki ilma ja mälestussammas oli nende jaoks viimane piisk karikas.
Pjotr hakkab rääkima, mis juhtus temaga pronksiööl. Ta ütleb, et polnud siis veel Öise vahtkonna (Nochnoi Dozor) liige, astus pärast pronksiööd. Küll oli ta veebruaris enne seda ausamba juures valvet pidanud. Ta ütleb, et tal on hea sõbranna Anžela Makarova (kelle etendus Vladimir Võsotski tuli just äsja lavale Vene draamateatris). Ta on väga patriootiline, väga vene inimene, kultuurne hing, temaga koos käis Pjotr ausammast valvamas. Tema helistaski Pjotrile 26. kuupäeval, Pjotr oli ise töö juures sel ajal. Anžela ütles, et juba on kohal ehitustehnika ja püstitatakse aeda, sõida ruttu kohale. Me peame midagi ette võtma, inimesed kogunevad. Pjotr ütles, et ei saa, et on töö juures.
Pjotr töötab elektroonikaettevõttes AS Estel Elektro (endine Kalinini-nimeline elektroonikatehas) turundusjuhina. Väga tõsine ettevõte. Kõik otsivad Eesti Nokiat, see ongi Eesti Nokia! Tehas teeb täiesti unikaalseid asju, aga keegi ei tea sellest Eestis, kuna seal töötavad 100% venelased, omanikud on ka venelased, ettevõttes pole mitte ühtegi eestlast. Tehase toodang on unikaalne kogu maailmas, millega tegeleb veel 4-5 ettevõtet maailmas. Tehas toodab jõuelektroonikat. Pjotr töötab käivituselektroonika seadmete turundusjuhina. Toodetakse käivitusseadmeid hiigelsuurtele seadmetele, näiteks mootoritele. Isegi Siemens ja ABB ei suuda selliseid seadmeid teha. Nad suudavad küll oma nišis teha seda, mida Estel Elektro ei suuda, aga teatud alal on Eesti ettevõte ületamatu. Toodang läheb peamiselt Venemaale, aga ka teistesse riikidesse. Näiteks tootis tehas toiteseadmeid Šveitsi hiigelsuure osakestekiirendi jaoks. Toodetakse seadmeid teadusasutustele. Toodang on väga teadusmahukas. Raudtee alal toodab tehas rongidele pingemuundureid, näiteks täideti hiljuti Eesti ja Läti raudtee tellimusi. Toodetakse seadmeid, millega elektrirongide 3500-voldine toitevool muundatakse 220 voldiks. Varem saadi selline vool generaatoritest, mis olid kinnitatud rongi rataste külge, selline aegunud lahendus, nagu jalgratta külge kinnitatud dünamo. Estel toodab palju tooteid lennunduse jaoks, näiteks Kuubale, Malaisiale. Eksportiv ettevõte, pea kogu toodang läheb välja. Möödunud aastal seoses Eesti raudtee tellimusega jäi osa toodangust Eestisse. Pjotrile tundub, et kui ettevõte kuuluks eestlastele, oleks sel suur riigi toetus. See on innovatiivne, teadusmahukas, kaasaegne ettevõte. Aga kuna kuulub venelastele, siis ei tea sest keegi suurt midagi.
Pjotr jätkab pronksiöö teemal. Helistas Anžela ja kirjeldas, mis toimub, ning ütles, et sõida kohale. Pjotr küsis töö juures, kes saab sõita, leidus üks naine, kel oli oma Jaguar, kuna mees oli rikas, või vähemalt kuni pronksiööni oli väga rikas, neil oli oma suur maja, mees ostis naisele Jaguari, et tööl käia, naine teenib väikest raha, millest jätkub parasjagu maniküüri ja bensiini jaoks, aga inimene tahab tööd teha. Veel kaks inimest istus töö juurest peale ja pool tundi enne tööpäeva lõppu tuldi tulema. Kohale jõudes oli seal juba suur rahvamass, kui ta autost välja astus, hakkasid kõik aplodeerima, kõigile aplodeeriti, kes tulid, või autoga mööda sõitsid ja tuututasid, avaldati solidaarsust. See oli väga meeldiv.
Edasi tulevad kaadrid dokfilmist "Pronksaprill-venelaste silme läbi", kus on kaadreid, mida Eesti telekanalid millegipärast hea meelega ei näita. Kus näiteks Ansip ütleb, et ei taha kommenteerida küsitluste tulemusi, mille järgi valdav enamus venekeelsest elanikkonnast ei toeta ümbermatmist Tõnismäel ning Päevalehe uuringu järgi vaid 49% kogu elanikkonnast toetab seda. Päeval olid politseinikud nimesiltidega, õhtul olid nimed kinni kaetud ja politseinikel kiivrid peas. Mis annab justkui tunnistust, et valmistuti ausamba minemaviimiseks. Inimesed seisid ausamba lähedal, karjusid Häbi! ja Venemaa! Rahvas püüdis korda hoida. Paljud tõid politseinike jalge ette lilli.
Pjotr jätkab, et ta toodi Tõnismäele ja jäeti sinna. Kuni viidi ära, kui Pjotril olid juba ninaluu ja ribid katki löödud. Pjotr kirjeldab, et umbes kella 8 ajal õhtul, kui kõik oli veel rahulik, politseinikud seisid kahes rivis, ees naispolitseinikud, taga mehed. Küsiti, et miks naised ees seisavad, mis toimub, ei lastud lilli viia ausambale lähemale, kogunes üha rohkem rahvast, hakati loosungeid skandeerima "Ansip erru!", "Maha valitsus!", Pjotr hüüdis: "Politseinik Ivanov, võta sinel ja mine koju! Mis sa siin teed?!", käidi politseinikega rääkimas, miks vaja seista, kui mingeid korratusi ei ole. Kõik oli rahulik, kuni hakkasid tulema eriüksused tervete gruppide kaupa. Kiivrites, turvavestides, kui nad saabusid, muutus rahvas agressiivseks, saadi aru, et heaga see ei lõpe. Enne seda olid paljud juba väsinud ja lahkunud, aga kui saabusid eriüksused, toimus rahva hulgas elavnemine, kõik haarasid telefonid ja kutsusid oma tuttavad kohale: "Kuhu läksite, siin on eriüksused?!" Ja rahvas tuli tagasi üle terve linna. Toodi kaasa tuttavaid. Rahvas hakkas aimama, et midagi tuleb.
Kuivõrd turg on praegu nagu on ja kinnisvaras juba valitseb null, siis pakume kõigile huvilistele reklaaminulli.
Meie kohvikul on tuhandeid külastajaid päevas (maksimum on olnud 30 000 unikaalset külastajat, 100 000 klikki ühes päevas), keda huvitaks kindlasti teatud liiki sõnumid või teadaanded või isegi vilkuvad reklaamid. Nii et, kel huvi, andke teada! Ja öelge ka oma sõpradele-tuttavatele, kes juba murest juukseid kakuvad. Taks on ümmargune null!
NB! Pakkumine kehtib äriettevõtetele. Võtke ühendust: innott(ät)mac.com.
Pjotr räägib naasmisest Egiptusest, kus samuti naine läks minema ja Pjotrit kontrolliti pealaest jalatallani, isegi sokke ja püksikummi. Pärast aga keelduti läbiotsimise akti andmisest. Pjotr küsis, et kuidas nii. Talle vastati, et midagi ei anta. Et milleks vaja. Pjotr, et ta ei varja, et kogub need kokku ja annab need edasi õigusorganitele. Muidu keegi ei usu, et teda igal pool läbi otsitakse, kui ta protokolli ei esita. Et ta iga kord küsib protokolli, ületab 42 korda aastas piiri ja 42 korda otsitakse läbi. Ent protokolli andmisest keelduti, mispeale Pjotr ütles, et enne ta lennujaamast ei lahku. Mispeale ta heitis pikali konveierile, kus liigub pagas. Vahepeal tuli uus lend, ta hakkas koos pagasiga lindil keerlema, mispeale küsisid välismaalased, miks ta seal on, ta siis seletas kõigile, mis temaga oli toimunud. Mispeale tormasid piirivalvurid kohale ja ütlesid, et ärge korraldage siin tsirkust. Et lahkuge viivitamatult! Pjotr ütles, et ei lahku enne, kui saab paberi selle kohta, et ta kinni peeti ja läbi otsiti. Siis kutsuti lennujaama turvateenistuse inimesed, kes nõudsid lahkumist, ent Pjotr jäi endale kindlaks. Siis öeldi, et kasutatakse jõudu, Pjotr ütles, et palun väga, kasutage. Siis käratati, et ma sulle annan praegu nuiaga! Siis ütles turva, et oota sa mul, kohe näed, ja jooksis minema. Piirivalvurid läksid ka minema. Siis istus Pjotr mõnda aega üksi, ja toodi politseinik. Politseinik küsis, et miks ja kuidas. Lahkuge viivitamatult lennujaama territooriumilt! Pjotr, et kuhugi ei lähe. Miks? Siis ta seletas jälle. Politseinik, et ma arreteerin su! Pjotr, et palun väga! Politseinik siis, et hea küll, varsti räägid sa minuga teistmoodi. Kohe kutsun Tallinna eriteenistuse ja sind viiakse minema. hea küll, siis Pjotr istus jälle maha ja ootas. Naine ja laps olid juba ammu väljas ja ootasid. Läbiotsimise käigus lõhuti naise reisikohvri käepide. Läks umbes 40 minutit, mõtles, et nüüd tuleb eriteenistus, aga tuli hoopis üks tähtis mundris mees. Kes ütles, et kuidagi peab selle olukorra lahendama, et arreteerima keegi ei hakka. Et see pole üldse tema territoorium, tema on Talinnas, aga see on lennujaam. Kui Pjotr oleks läinud lennujaamast välja, siis oleks ta saanud kinni võtta. Et tal on ükskõik, mida Pjotr seal teeb. Siis mõeldi tükk aega, mida teha, kirjutati politseile protokoll juhtunu kohta. Selle aja peale oli juba 4 tundi möödunud. Ja Pjotr lahkus piiri pealt esimene kord ilma protokollita.
Pjotr räägib ka sellest, kuidas teda kontrollitakse isegi Soomest tagasi tulles Eesti piiri peal. Kõik dozor-lased, kes olid Soomest tulnud, peeti piiri peal Tallinnas kinni. Teisi, kes nendega koos olid, kinni ei peetud. Ja nad otsiti läbi ka Soomest tagasi tulles. Samuti ei lastud neil sõita Riiga. Ka Läti antifašistliku liikumise juht Josif Gorin peeti Eestis kinni ja passi löödi tempel, et Eestisse sisenemine keelatud 5 aastaks. Mees elab Riias, aga Eestisse sõita ei tohi. Gorin on juudi soost Läti ärimees, kel on Riia kesklinnas mitu suurt maja. Ka Eesti dozor-lastele on kehtestatud ajutised sissesõidupiirangud Riiga, 26. märtsiks, kui Riias on igal aastal SS-laste paraad. Dozor-lased käivad seal skandeerimas ja meelt avaldamas. Üks naissoost dozor-lane, kes sinna läks, peeti Läti piiril kinni ja kästi täiesti lahti riietuda ja otsiti läbi. Seda tegid lätlased. Anti paber läti keeles, et ajutiselt keelatud Lätisse sõita. Ühtlasi öeldi, et SS-laste ürituste ajal ei lasta dozor-lasi Lätti. Siis kasutasid nad Tartu taga metsateid, et Lätti saada. Vahetasid telefone ja tegid muid tükke, et neid ei avastataks. Aga kui juba olid teel Riia poole, siis teatati raadiost, et dozor-lased on jõudmas Riiga, et toetada antifašiste. Ikka saadi teada kuidagi!
Eile Irjaga Rakvere linna peal jalutades panin taevas tähele haneparve, mis siis ilmselt oli teel juba lõunast tagasi. Üllatav, kas pole, niimoodi keset talve. Ent täna oli juba õhus tunda kevadet. Ma pole küll suurem looduse- või muu tark, aga midagi peaks see näitama. Et tuleb soe kevad. Ja suvi. Nagu see oli 1988. aastal, näiteks. Mil sirelid olid juba mai lõpuks ära õitsenud, sooja 25 kraadi. Ja suvi tuli väga palav. Ning ilma tegid Rahvarinne (Edgar Savisaar) ning Muinsuskaitse Selts (Mart Laar). Sini-must-valged lipud toodi avalikult välja. Mäletate küll.
Kas tänavu tuleb sama kuum suvi? Kõik märgid näitavad küll seda. Loodetavasti läheb ka Põhja-Eestis vesi seekord soojaks. Ja muidu ka. Muutused on alati millekski head.
Täpselt nii. Trehvasime Kadriga jaanuari lõpus Tartu pubis Wilde ning tuvastasime, et tegu on täiesti normaalse inimesega. Võiks isegi öelda, et väga intelligentse inimesega. Mäletatavasti suleti Kadri Kiilas möödund aasta oktoobris Tartu Raja tänava hullumajja ning juhtus see pärast seda, kui ta oli saatnud oma erakonnakaaslastele, sealhulgas Andrus Ansipile, mõned provokatiivsed kirjad, kus juhtis tähelepanu Reformierakonna juhtimisvigadele. Välja sai Kadri alles pärast seda, kui meie selle teema siin kohvikus üles võtsime.
Hetkel otsib Kadri tööd, aga on saanud palju eitavaid vastuseid. Ta ise kardab, et see on sellepärast, et kui tööandja teda guugeldab, siis tuleb välja, et ta on hullumajas olnud. Vat siis mida suutis Reformierakond teha ühe noore ja julge inimese elu ära rikkumiseks. Noh, noored, kes teist tahab veel Reformierakonda astuda?
Kadri rääkis ka, et kui ta oli Tartus Ansipi kampaanianõunik, siis Ansip oli olnud hästi sõbralik ja palunud tal endale "sina" öelda, aga kui Kadri talle möödund sügisel kirjutas ja pärast kirjutamist helistas, et küsida, mis Andrus ta Reformierakonna juhtimisvigadele osutavatest kirjadest arvab, siis olla Andrus vaid turtsunud, et "mis te ise arvate, mis ma teie kirjadest arvan?". Ehk siis kunagisest sõprusest ja sinatamisest polnud enam juttugi.
Mõne aja pärast tuldi Kadrile järele. Ta istus parajasti Wilde'is, kui sisse astusid politseinik ja psühhiaater ning palusid tal endaga kaasa tulla. Sealjuures ei olnud Kadrile veel isegi diagnoosi pandud. See pandi tagantjärele, kui ta juba Raja tänaval istus.
Nii siis käitub Reformierakond oma vähe sõnakamate parteilastega, kel tuleb pähe parteid kritiseerida. Kas pole hirmutav, et partei, mis seisis kunagi liberaalsuse eest, on muutunud kõige suuremaks repressiooniaparaadiks, mida siit riigist leida võib?
Soovitasime Kadril enda ebaseaduslik hullumajja sulgemine kohtusse anda ning selle eest valuraha nõuda. Ning kui see ei õnnestu siin, Reformierakonna juhitavas SovjeetEstoonias, siis minna otse Euroopa Kohtusse. Mina küll ei usu, et seal normaalse inimese hullumajja toppimisele läbi sõrmede vaadatakse.
Eks ta ole. Ennustasin mõni aeg tagasi, et ükspäev need rotid sealt reformilaevukeselt karjakaupa põgenema hakkavad. Ja nagu näha, kaks tegelast on juba jalga lasknud - Svetlana Melehhova ja Igor Kravtšenko (täiendus: viimane lahkus siiski juba tükk aega varem ja oli mõnda aega iseseisev, enne kui liitus Keskiga). Kaks endist reformarit, kes täiendavad nüüd Keskerakonna ridu. Ja ega põhjustki ei ole vaja pikalt otsida. Kesk on suure tõenäosusega erakond, mis võidab mõlemad valimised.
Aga eks reformiorkester mängib muidugi lõpuni. Nagu Titanicu oma. Jäämäega on igatahes juba kokku põrgatud. Seadke paadikesed valmis, sõbrad reformarid. Naised ja lapsed kõigepealt!
Hansapanga asutaja ja pikaaegne juht, Tallinna endine linnapea Jüri Mõis kiidab Keskerakonna välja käidud ideed liita Tallinna lähivallad ning kaotada linnaosade valitsused. Linnaosavalitsustest võiks lausa buldooseriga üle sõita, ütleb Mõis, kes ise elab Tallinna külje all Tiskres ja kirjeldab eeliseid, mida annaks lähivaldade liitmine linnaga.
Mõisa jutt on ka loogiline, sest haldusreformist on juba aastaid jahutud, aga tegudeni pole õieti jõutud. Ja mis seal saab siis halba olla, kui Tallinn otsaga algust teeb. Pealegi soodustab praegune raske aeg selliseid otsuseid. Ja võib arvata, et Tallinna linn saab ka sellega hakkama.
Aga ei. Niipea, kui Tallinna linnavolikogu esimees Toomas Vitsut selle idee möödunud nädalal teatavaks tegi, kukkusid häälekalt pröökama kõigi riigi valitsuserakondade esindajad. Kes seal siis olid, tuletagem meelde, kõigepealt Ken-Mart Vaher IRList, kes ütles, et linnaosade kaotamine on sigadus, siis Jaak Juske sotsidest, kes ütles, et haldusreform muudab Tallinna Keskerakonna osakonnaks, siis Remo Holsmer Reformist, kes ei olnud samuti rahul linnaosavalitsuste kaotamisega. Sõna ütles sekka ka regionaalminister Siim "Hugo Boss" Kiisler, kes ütles, et linnaosade kaotamise taga on erakondlik huvi. See on sama tark jutt kui öelda, et eelarvekärbete või haldusreformi taga on erakondlik huvi. Kiisler pole ministriks oleku ajal "mitte munnigi teinud", kui tsiteerida Jüri Mõisa, ja nüüd siis kukub tänitama, kui keegi tema eest töö ära teeb. Kaasa kaagutas isegi Rahvaliidu esindaja Lauri Läänemets, kes ütles, et linnaosavalitsuste kaotamine on oht demokraatiale. Nonoh. Aga Rahvaliidu puhul ei pane ma seda imeks, sest Rahvaliit on kogu aja võidelnud oma "demokraatia" eest ja haldusreformi vastu, Rahvaliit seisabki püsti kohalikel vürstidel, kes on kõige suuremad muutuste vastased.
Linnaosavalitsuste kaotamine (liitmine linnaga) on olemuselt sama kui valdade kaotamine (liitmine teineteisega). Ka valdade liitmise puhul võib öelda, et see on "oht demokraatiale", "sigadus", et see muudab mõnes vallas senist võimujaotust ja kindlasti võib misiganes haldusreformi liigutuse taga näha erakondlikku huvi. Ent tänaseks, ma loodan, on juba aru saadud, et haldusreformist saadav kasu ületab kõikvõimaliku kahju. Eestis, kus rahvaarv väheneb ja paljud vallad on jäänud peaaegu inimtühjaks, on kohalike tšinovnikute vägisi ülalpidamine selge pidur eelkõige kohaliku elu edendamisele. Väiksest ja vaesest vallast lahkuvad veel viimasedki kodukoha patrioodid. Lätis, millest Eestis on olnud tavaks rääkida kui mahajääjast, on haldusreformiga juba agaralt algust tehtud. Tekib küsimus, miks on Eestis nüüd tekkinud sellele reformile sedavõrd suur vastuseis, sest linnaosavalitsused on samasugused väiksed vürstiriigid nagu vallad, kunstlikult kokkuklopsitud üksused, mille ülelpidamiseks kulub palju raha ja mille peamine funktsioon on toota poliitbroilereid, nagu märkis tabavalt politoloog Anu Toots. Samas tegi Reformierakonna esindaja Remo Holsmer juba möödunud aastal ettepaneku alustada Tallinnas haldusreformiga, liita lähivallad linnaga. Siis oli see idee maru hea. Aga nüüd, kui Keskerakond sama asja teeb, on see halb.
Tundub, et võimuliit on muutunud mingiks kiuslikuks torisejaks vanameheks, kellele miski ei meeldi ja kõik on halb. Selline seltskond on selge pidur Eesti arengul ees. Või mis?! Kuidas saab selline kooslus üldse Eesti majandussurutisest välja aidata? Kas selles, praeguses "luik, haug ja vähk" stiilis, puhtalt Savisaare-vihkamisele rajatud võimuliidus ei peitu ka põhjus, miks Eesti areng on toppama jäänud? Ja pole siis ime, et Keskerakonna populaarsus üha tõuseb ja teiste oma kukub.
Mina kui Tallinnas sündinud ja seal suurema osa elanud tegelane soovitan küll Keskil see asi ära teha ja mitte kuulata kiuslikke torisejaid vanamehi, kes on näidanud, et ei saa kriisiolukorras millegi olulisega hakkama. Aeg on teha ära, mis tegema peab.
