Miks hoiatan? Sest sitt film tekitab meeletu depressiooni. Muudkui ootad ja ootad, et millal siis midagi tuleb, aga ei tule. Sita filmi vaatamine on nagu enesepiinamine. Nagu väga täis peaga onaneerimine. Ja tuju läheb ära mitmeks tunniks, või koguni päevaks, selle raisatud aja pärast, mis oled filmi vaatamisele kulutanud.
Minu jaoks on ei tohiks film olla selline, mida vaadates tahad magama jääda. Aga viimase aja Eesti filmid on just sellised. Ja ma ei saagi hästi aru, miks Eesti filmid nii sitaks lähevad. Sest näitlejad, tõsi teatrist, on väga head. Samuti on raha piisavalt, Eesti olusid arvestades. Stsenaariumitel pole kah viga, vähemasti tundub alati mingi mõte sees olevat. Aga puudub oskus, kuidas see mõte näitlejate ja kinokunsti vahendite abil vaatajateni tuua. Ehk siis väga nõrk režissööri- ja operaatoritöö. Mis istub kokkuvõttes nagu sadul sea seljas. Ning pole miskit uut ja huvitavat. Ja see muudab filmi kokkuvõttes igavaks. Ning kohati täiesti arusaamatuks.
Mulle on juba pikka aega jäänud arusaamatuks, kellele ja miks paska toodetakse ja miks selle jaoks raha antakse. Kas selleks, et oleks midagi antud ja tehtud. Minu meelest võiks asutuse nimega Eesti Filmi Sihtasutus üldse kinni panna, sest tänapäeval pole hea filmi tegemiseks suurt raha vaja. Küll aga võib suure rahaga ilge käki kokku keerata. Ja nagu mulle tundub, lähevad filmid iga aastaga üha sitemaks.
Meeletu, mida millegipärast väga kiideti, on justkui ühe töösse uppunud mehe unenägu, mis muutub lõpus skisofreeniliseks, nagu unenäod ikka, nii et lõpus on päris hea ärgata. Ja veenduda, et see oli vaid unenägu. Aga see, suht lihtne unenägu on venitatud poolteise tunni pikkuseks. Mis nõuab vaatajalt suurt tahtekindlust, et mitte magama jääda.
Ma olen lapsest saati olnud suur kinoskäija. Aga viimasel ajal ostnud poest DVD-filme, mis on hiiglaslikuks paisunud kinopileti hindade juures mõnus ja soodne võimalus osa saada filmikunsti saavutusist. Sest mõned DVD-d maksavad lausa 49 krooni, mis on vaid murdosa kinopileti hinnast, kui kinno minna näiteks kahekesi ja maksta seal siis paarsada krooni. Ja kui on sitt film, mida viimasel ajal juhtub tihti, siis on kinosaalist maru keeruline välja minna. Ja kinosaalis magada on kah väga narr. Kodus saad lihtsalt teleka kinni klõpsata ja mingi teise filmi peale panna. Või siis vahepeal mõnusalt magada ja siis edasi vaadata.
Üks film, mida kindlasti soovitaks, on soomlaste Paha maa. Kirjeldab, minu meelest väga tõetruult ja ausalt, praegust Soomet, seda paradiisi, kuhu Eesti poliitikud armastavad rahvast juhtida. Ja siis loomulikult Matti, kus marmortahvlitest tuttav Peter Franzen teeb väga hea näitlejatöö. Matti puhul on muidugi ka väga hea stsenaarium, mis poeb tippspordimaailma telgitagustesse. Huvitav, kas keegi üldse kunagi julgeb teha filmi Eesti tippspordist? Ma mõtlen ausat filmi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar