Ja samas kõrval on uhkelt korda tehtud orjapidaja residents Olustvere mõisa näol, kus on juures suur tutvustav tahvel. Kirja pandud kõik tähtsamad vaatamisväärsused selles mõisas. Ja juures kiri: toetanud Euroopa Liit.
Ma usun, et Euroopa Liidule on orjapidamine kallis ja hingelähedane, sest praegune Euroopa sai alguse sellest, kui kuskilt India steppidest hunnide rünnakute mõjul liikuma läinud barbaarsed germaani ja slaavi hõimud Rooma riigi hävitasid ning Euroopa põlisrahvad orjastasid ja pärast seda üle terve kontinendi tuhande aasta pikkuse vaimupimeduse öö kehtestasid. Ja orjapidamise mahategemine Euroopas tähendaks sama, kui ameeriklased tunnistaks, et on ebaseaduslikult Ameerika oma valdusse haaranud, ja sealt lahkuksid.
Ja ega orjus kadunud pole. Lihtsalt needsamad tegelased või need suguvõsad, kes varem orje pidasid, ja sellega suured rikkused kokku ajasid, on oma orjapidamise teel saadud vara teinud rahaks ja nüüd orjastab see raha (või õigemini selle puudumine) jätkuvalt neid, kel seda raha pole. Ehk siis piltlikult öeldes, endised orjapidajad ja nende järeltulijad saavad Rootsis ja Saksamaal mõnusalt kõhtu kratsida, sest nende raha on Eestis ära ostnud ettevõtted, kus teevad eestlased tööd. Või siis on raha laenatud eestlastele, kes siis teevad tööd, et tagasi maksta. Ei saa öelda, et orjatööd. Aga teevad tööd, vabatahtlikult. Sest eestlane on alati tahtnud olla selline nagu orjapidaja, kuigi ta ei taipa, et ta ei saa tööd rabades kunagi selliseks (kuigi nii räägitakse, et teed tööd, siis saad rikkaks, ja et rikkus on õnn). Ta sureb suure koorma käes enne ära. Kukub kokku nagu Vargamäe Krõõt. Ma arvan, et tuntud väljend, tee tööd, siis tuleb ka armastus, on mingi kaval vihje, mille orjapidaja kunagi kavalalt mõnele oma orjadest poetas. Ja see siis rääkis edasi kuni üks orjade järeltulija selle kirja pani. Ja nüüd kõik usinalt õpivad seda koolis pähe ja talitavad vastavalt.
Olen sellele orjuse ja orjapidamise teemal Irjaga vahel vestelnud. Et äkki ma olen ülekohtune orjapidajate suhtes, või nii. Sest räägitakse, et nad olid head, õpetasid eestlase, selle saamatu lollpea, kirjutama ja lugema, andsid usu ja kultuuri.
Et äkki olen ülekohtune, kuna olen ise orja järeltulija, suure tõenäosusega. Sest suguvõsa jäljed algavad sealt, kus orjus lõppes ja eestlastele hakati nimesid andma ning neid kirikuraamatusse kirjutama. Kus eestlasest sai taas inimene. Aga mu suguvõsa on olnud suht vaene. Ja selline hästi orjameelne. Irja on aga ise orjapidajate järeltulija, ema poolt on temas Olgino krahvi verd ja isa poolt oli tema vana-vana-vanaisal Võru külje all Loosu kandis karjamõis. Ning see karjamõisnik oli kohaliku orjapidaja, ehk siis mõisniku juures kubjas ehk orjade töölesundija. Ja Irja siis naljatamisi ütleb, et elu tuleb elada nii, et mõnus oleks. Ja tööd Irja teha ei taha. Ja tal pole vajagi, sest tal ja tema perel on palju vara. Ma ei hakka siin nimetama, mida nimelt, aga on vara. Mida saab vajadusel müüa või investeerida nii, et saab hakkama elu lõpuni ilma töötamata. Tööd teevad teised. Ja kuna tööd pole vaja teha, siis on Irjal võimalus lugeda. Raamat raamatu järel. Luuletusi kirjutada. Või romaani. Maalida. Käia koolis ja võtta loenguid, kasvõi raha eest. Reisida ringi mööda maailma. Tegeleda enda igakülgse kultuurilise harimisega. Tegeleda sellega, mida hing ihaldab.
Njah, elu tuleb elada nii, et mõnus oleks. Ilmselt see nii oligi, või sellist elu eestlased elasidki enne orjastamist. Ja on kummaline, et sellest ajast pärit mälestisi eestlased ise enam ei hinda. Või ütleme siis, et hindavad omaenda pärandit märksa vähem kui orjapidaja pärandit. Sest, ma usun, oleks ilma orjapidamiseta eestlased praegu märksa paremal järjel. Ja keegi ei tea, milline kultuur võis olla Eesti aladel enne ristisõdijate sissetungi. Sest ka Rooma pärandist ei teatud pärast Rooma vallutamist midagi ligi tuhat aastat. Ja sumeri kultuurist ja pärandist praeguse Iraagi territooriumil ei teatud midagi ligi 3000 aastat. Praegu elab aga suur osa maailmast Vana-Roomast pärit teadmiste ja oskuste järgi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar