Käisime Irjaga Setumaal

Nädalavahetusel käisime Irjaga Setumaal. Plaan oli külastada Maarahva Laata Vastseliinas ja osta juurde mõned kitsed ning talled. Aga võta näpust, polnud seal loomi õeti ollagi. Ainult mõned kanad ja kiisud-kutsud. Oli nagu tavaline täika, umbes nagu Anne turg Tartus, ainult palju suurem, ja kaup kõigil enam-vähem üks: mingid kahtlase kvaliteediga hilbud ja muu nänn kuskilt Poolast või Türgist, või Hiinast.

Sõime Irjaga šašlõkki, ostsime kilo maasikaid (40 krooni kilo) ja tulime tulema.

Sõitsime Vana-Vastseliinasse, kus on vana ordulinnuse varemed. Arvata võib, et kunagi asus seal muistsete eestlaste linnus, sest vallutajad rajasid oma kindlused vanadele linnusekohtadele. Paistis, et ordulinnust on taastama hakatud. Kohapeal on avatud muuseum ja saab osta kohapealsete memmede tehtud käsitööd: käpikud, sokid, kampsunid, vaibad, lapitekid.


Ja edasi sõitsime läbi Obinitsa Värskasse, kus käisime Setu muuseumis. Ja lõunastasime tsäimajas ehk siis toidutares. Päris vahva oli, kokku on pandud üks korralik talu. Küsisin muuseumirahva käest ka setude kohta, et miks naised hoiavad omaette ja laulavad ning mehed ainult joovad. Sain vastuseks, et ei joo need mehed ühti. Asi selles, et setud pole just kuigi jõukad ja viin on alati olnud kallis. Ja kui siis avaneb võimalus, joovad mehed end kohe hirmsasti täis. Muidu on mehed teinud kõva metsatööd.

Ja setu naised on pidanud kodus olema ja koos kodutöid tegema. Sellest siis kokku hoidmine ja ühised laulmised.

Saime veel teada, et Setumaal pole olnud mõisaid, setud on olnud Petseri kloostri alamad. Ja kloostrile siis andamit andnud.

Praegu on setude olukord sant, sest nende maadest on kaks kolmandikku jäänud Vene aladele. Samas enamik rahvast elab Eesti poolel. Ja Petseri kui selle piirkonna keskus on jäänud samuti Vene poolele, mistõttu on väga raske liikuda, kuna kõik teed käisid varem ja käivad ka praegu Petseri kaudu. Nõnda tuleb ühest Setumaa otsast teise saamiseks hirmus tiir peale teha.

Mul tekkis setu naiste uhkeid rahvarõivaid (nagu pruudid!) ja kogutud infot analüüsides üks vigur mõte: kui mehed olid metsas või võtsid napsi, siis polnud setu naistel muud teha kui end munkadest kirikumeeste jaoks ehtida. Ja ma usun, et parimad lauljad ja uhkemate rõivaste omanikud said siis kloostri seinte vahel mõnusalt aega veeta. Ja püüdke mulle väita, et mungad ei seksi!

Sellest, ma usun, tuleb setu naiste ükskõiksus oma meeste suhtes ja hirmus vajadus välja paista.

Ordulinnuse varemed Vana-Vastseliinas.

Irja annab Setu muuseumi hoovis hobusele leiba.