Lugesin värskest ajakirjast Anne muu hulgas artiklit noorte poliitikute, IRLi peasekretäri Margus Tsahkna ja tema abikaasa Anna-Greta raskest elust, kus hing on justkui Tartus, aga tööd tuleb teha Tallinnas. Ja lisaks kõigele ei saa Margus osa võtta tegevusest Tartu volikogus, mille liige ta on. Ja päris kurb oli vaadata, kuidas nad on omale olude sunnil ostnud ühe boksi kuhugi põllule mingisse järjekordsesse lollidekülla.
Mulle on see tunne tuttav. Olen ise pärit Tallinnast, seal sündinud ja koolis käinud, aga mulle meeldib väga Tartus. Mulle kohe sobib Tartus, õhk on kuivem ja muidu on ka soojem. Lisaks on Tartus rahulikum. Võiks isegi öelda, et tunnen, et tartlasena olen tervem ja elan kauem. Aga töö ja perekonna soovide tõttu pidin siit kunagi lahkuma Tallinna. Ja kui uuesti Tartusse naasin, siis oli raske tööd Äripäevas ja elamist Tartus ühitada. Sest toonane Äripäeva uudistetoimetuse juht Raimo Ülavere ei näinud ühtki võimalust, et ma Tartust tööd teeks. Ikka pidin Tallinna tõttama, kui tuli käsk, või kui oli vaja osaleda koosolekutel. Kus tegelikult midagi eriti ei otsustatudki, aga tundus, et osa inimesi ei oska ilma koosolekuteta elada. Sest koosolekutel, kus istutakse kambakesi ümber laua, saab ennast tähtsamana tunda. Seal saab käske jagada, delegeerida, seda nimetatakse vist juhtimiseks.
Riigitööle rahandusministeeriumi tööle asudes lootsin salamisi, et Eesti on e-riik, küllap saab hakata kaugelt tööd tegema. Ma sain omale korraliku laptopi ja juurdepääsu kõikvõimalikele andmebaasidele. Ehk tegelikult olid loodud kõik võimalused kaugtööks. Ja seda kogu valitsuse tasandil. Seda nimetatakse siis ka e-valitsuseks, kus ministrid ja teised ametnikud saavad valitsuse töös osaleda, ükskõik kus nad siis parasjagu on.
Aga praktikas on kaugtööd raske teostada. Kuigi olin osakonna juht ja mul olid töörutiinide korraldamisel vabad käed. Keegi mind otseselt Tartust Tallinna ei kamandanud. Aga ma ikka käisin. Pea iga päev. Sest mul hakkas südametunnistus piinama. Enne mind oli sel kohal töötanud Riina Vändre. Kelle elustiil nägi ette Tallinnas töötamist varavalgest hilisõhtuni, pidevat aktiivset suhtlemist kõigi ministeeriumi töötajatega. Minu arusaama kohaselt Riina praktiliselt ööbis ka töö juures, ma veendusin selles ise, kui käisin temaga ajakirjanikuna aeg-ajalt kohtumas. Ta oli tõesti tubli, sai isegi riigi hinnatuima PR-töötaja tiitli. Ja ma lihtsalt ei saanud temast maha jääda. Ma ei tea, kust see tuli, aga mul tekkis tahtmine olla niisama „tubli“ kui Riina. Vähemalt esialgu, sest tema lahkumise ja minu tööleasumise vahel oli tekkinud töös tühik ja see tühik tuli kiiresti täita. Tulekahjud vajasid kiiret kustutamist. Ja juba välja kujunenud arusaamu ja kultuuri on raske muuta. See oleks tähendanud mõtteviisi muutust kogu ministeeriumis, sadade inimeste veenmist. Ja see oleks võtnud aega, vähemalt pool aastat. Ma tunnistan, et ei viitsinud nii kaua oodata ja tulin ka ministeeriumist tulema.
Ja nüüd saan olla Tartus nii kaua ja nii palju kui tahan. Ma tunnen, et olen tervem ja õnnelikum kui kunagi varem. Siin saan mõnusalt puhata viimase 10 aasta hullust töörügamisest Tallinnas, mis muutis mind küll varaliselt jõukaks, ja pealtnäha edukaks, aga samas väga närviliseks, mistõttu tarbisin rahustuseks ohtralt alkoholi ja tegin suitsu. Ja tervis läks käest ära. Süda puperdas, vererõhk läks üles, mind kimbutasid allergiad. Ja kõiksugu põletikud. Isegi hambad hakkasid lagunema.
Et Eesti väiksemad linnad helgematest peadest päris tühjaks ei jääks, võiks valitsuse tasemel soodustada kaugtööd. Et Tsahkna ja tema pere saaks elada Tartus ja töötada samal ajal riigikogus. Kui Eestis on olemas e-riik, e-valitsus, e-maksuamet, e-PRIA, e-statistika, siis miks ei võiks olla e-riigikogu. Tähtis oleks, et saadikud oleks enam-vähem ühel ajal arvuti taga, kui vaja. Siis kaoks ära ka jamad, mis on põhjustatud saadikute eemalviibimisest ja puudumisest, ükskõik kus nad siis parasjagu on, Ja on päris mõeldamatu praegusel ajal, et 101 inimest on korraga ühes ruumis kogu aeg koos. Palju lihtsam on tagada, et need 101 inimest oleks korraga arvuti taga.
Kaugtööd võiks soodustada ka ministeeriumides, on olemas tarkvarad, mille abil koosolekuid pidada, ja olukorras, kus enamik laptope on varustatud kaameratega, saab pidada videokonverentse.
Kokkuhoid oleks ilmne. Saadikud ei peaks enam rentima Tallinnas hirmkalleid kortereid ja ostma kalleid autosid ning bensiini, et Tallinna ja kodukoha vahet kimada. Üheskoos võiks saadikud ehk kokku saada kord kuus, ja selleks ajaks saab vajadusel ööbida hotellis. Minupärast võivad need saadikud siis kasvõi suvel mingeid kuluhüvitisi välja võtta, sest tehnoloogia võimaldab ka suvilast parlamanditööd teha, näiteks eelnõudega tutvuda, koosolekuid pidada.
Ja kui riigikogu saadik elab näiteks Võrus, miks ei võiks ka tema büroo sinna sisustada ja miks ta ei võiks abilisi kohapealt palgata? Saadik ei pea kodust ega pere juurest eemal olema. Saab paremini suhelda oma valijatega. Saab ka Toompeal ruumi juurde ja hingamist lahedamaks. Ja see sunniks ajakirjanikke end rohkem liigutama ja vaatama Tallinnast väljapoole.
P.S. Saatsin selle idee ka portaali TOM (Täna Otsustan Mina).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar