Ma olen päris kindel, et mõne aja pärast on Eestis vaid üks meediagrupp. Sest asjalood on kogu aeg sinnapoole liikunud ja Eesti konkurentsiamet (selline asutus on tõepoolest olemas!, vähemasti läheb sinna eelarvest igal aastal mingi kogus raha) on sellega rõõmsalt nõus, sest ega väikselt ei saa head ajakirjandust teha. Ega ju.
See oleks umbes sama, kui Eestis ühendataks kõik kohtuastmed üheks astmeks. Kus kõik erakonnad ühinevad üheks ühenderakonnaks. Ja kus kõik ministeeriumid allutatakse otse peaministrile. (Siis võib kehtestada riigikogu liikme igakuiseks hüvitiseks kasvõi miljon krooni!) Ja kõigi nende asjadega oldaks rõõmsalt nõus, sest inimene, tühi, on vaid lambuke, ja mida vähem ta oma nina igasugu asjadesse pistab, seda parem. Ju on seda siis vaja, kui kõik nii läheb nagu läheb.
Sammuke ühe grupi poole sündis juba mõned head aastad tagasi, kui kaks suurt gruppi, Luik-Bonnier ja Schibsted leivad ühte kappi panid. Ühendasid ja liitsid oma tabloidid ning ajakirjad. Sellest piisas, et hakata kontrollima lehtede ja ajakirjade reklaami, üksikmüügi ja tellimise hinda. Ning nagu võis arvata, sööstsid üles tellimise, üksikmüügi ja reklaami hinnad (varem maksis leht üksikmüügist 3 krooni), ning sellest tulenevalt ka väljaannete kasumid. See, mis samaks jäi, oli väljaannete niigi olematu kvaliteet. See oli suur ühinemine, ja Eesti konkurentsiamet (kes, kordan, on tõepoolest olemas, ma ei valeta! Seal on isegi inimesed tööle võetud.) plaksutas rõõmust käsi.
Veidi hiljem ostis Luik Bonnierilt oma müüdud osa tagasi ning meediamaastikku asus valitsema Luik-Schibstedi grupp. Kelle kätte läksid (jällegi konkurentsiameti valvsa pilgu all!) üha uued raadiojaamad, lehed ja ajakirjad. Trükikojad. Kuni jäid vaid Maaleht, Äripäev, TV3, ETV ja riiklikud raadiokanalid, mis polnud selle ühe grupi käes. Ok, olid veel mõned grupivälised väljaanded nagu Maaja, Di, Kodu ja Aed, FHM, Just ja Basket, aga need vaevalt üldist pilti kujundavad.
Ja nii olemegi olukorras, kus lehtede reklaami ja tellimise hinnad ning kasumid üha kasvavad ja sisu on üha sitem (üks näide sita sisu kohta on Postimehe Arter. Väljaanne, millest pidi saama eestimaine Suomen Kuvalehti, Ekspressi konkurent, on tänaseks langenud Kroonika haleda varju tasemele). Ja suure grupiga liitub üha enam väljaandeid. Nüüd siis ka Maaleht. Sest kus sa pääsed, eks ole. (Ma küll, tõsi, ei saa aru, mis ime-investeeringuid tahtis Maalehe juhtkond teha, et ei jätkunud olemasolevast 5-miljonilisest aastakasumist. Osta töötajatele teemantidega vooderdatud mobiiltelefonid? Või koristajale kullast mopi?)
Aga noh, vahet pole, eksole. Nüüd on jälle uus väljaanne juures, kust saab lugeda Ekspress Grupi aktsia suurepärase käekäigu kohta. Seni on imalaid tekste ilmutanud Eesti Ekspressi ja Päevalehe tublid majandusreporterid, keda need väljaanded muudkui juurde värbavad. Peaasi, et oleks noored ja nobedad, vahiks Luigele suhu ja paneks kirja kõik kuldmunad, mis sealt potsatavad.
Aga neile, kes soovivad nautida edaspidi head ajakirjandust, soovitan tellida kas Helsingin Sanomat või International Herald Tribune. Ajakirjadest Economist või Suomen Kuvalehti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar